VÕÕRASTE INIMESTE AVALIK JÄLGIMINE (0)

ISIKSUSE- JA SOTSIAALPSÜHHOLOOGIA
PROJEKT
VÕÕRASTE INIMESTE AVALIK JÄLGIMINE
15.10.2007
TEKKELOOST
Idee tekkis ühel täiesti tavalisel õhtul, mil üks inimene meie seltskonnast otsustas kas siis tähelepanuvajadusest või lihtsalt igavusest tänaval kõndides ühe hotellirestorani suurtest madalatest klaasakendest sihilikult, pikalt ja tähelepandavalt sisse vahtida ning sellega seesistujatele ebamugavust ja väljasolijaile meelelahutust pakkuda. Kui alguses paistis ta tegevus lihtsalt naljaka ja „hulluna”, siis ühel hetkel hakkas tunduma, et konkreetse projekti aluseks sobiks see päris hästi.
OLEMUSEST
Projekti aluseks on idee tekitada kunstlikult olukord, milles osutame varjamatut ja pealetükkivat tähelepanu mingite konkreetsete võõrase inimeste (inimgrupi) tegevuse vastu, seistes pimedas avalike ruumide akende ette ja jälgides läbi klaasi pikalt ja põhjalikult nende kulgemist.
Käisime kolmes erinevas kohas - Grand Hotell Viljandi restoranis, kus toimus sünnipäevapidu suurele seltskonnale vanuses umbes 35 – 70 a, TÜVHK akende taga, kus niisama istusid kolm varases puberteedis tüdrukut ja Viljandi kohviku juures, kus aknaaluses lauas istus kaks umbes keskkooliealist tütarlast.
Kasutasime erinevaid taktikaid:
1) jätsime mulje, et suvaline möödakäija tunneb lihtsalt elavat huvi ruumis toimuva vastu ja jälgib seda (TÜVHK fuajee , Grand Hotell Viljandi restoran ).
2) tekitasime tunde, et meie „katseloomana” tegutsev inimene on võtnud tuima, aga püsiva vaatluse alla just need konkreetsed isikud, keda ta hetkel jälgib (Viljandi kohvik).
3) kui tundus, et kasutatakse liigselt ignoreerimistaktikat, võtsime kasutusele pisut „vägivaldsemad” võtted, lastes meie katseisikul liibuda vastu klaasi, teha kiireid agressiivsena tunduvaid liigutusi või „teha seesolijatele teatrit”.
4) sel hetkel kui näis, et oleme vaadelduilt kätte saanud kõik, mis nad meile pakkuda kavatsevad, sisenes meie katseisik ruumi ja seletas, millega on tegemist.
Filmisime (ise nähtamatuks jäädes) üles kogu protsessi, üritades saadud materjali ja kogemuste põhjal järeldada, millised on suhtumise erinevused nii ealises, arvulises kui meiepoolsest näivusest tekkinud olukorras. Seda tehes püüdsime samas mõista just põhjamaalastele omaseid käitumismalle - temperamendi välist puudumist ja tavapärast „sissepoole” elamist st introvertsust. Sest kuigi hetkel puudub meil antud võrdluse jaoks näitlik materjal, oleks antud situatsioone äärmiselt huvitav jälgida paralleelselt taoliste eksperimentidega, mis on läbi viidud näiteks vahemeremaalaste peal.
PROTSESS JA JÄRELDUSED
Grand Hotell Viljandi restoran – Meie katseobjekt liikus tavalise möödakäijana akna keskele , siis pööras ennast nende poole ja jäi sisse vaatama. Kuna ruumis viibis umbes kolmkümmend inimest, tegi see nende jaoks asja tunduvalt lihtsamaks. Väline tähelepanu tekitas vaid kerget tähelepanu, pead pöördusid korraks ja inimesed läksid poolelijäänud tegevuste juurde tagasi. Vaatlemist võeti huumoriga. Üks mees pakkus läbi klaasi viina , aga seda mitte tõemeeli, vaid seltskonna tähelepanu endale tõmbamiseks ja kaotas seejärel huvi väljas toimuva vastu. Püsivamat tähelepanu saime vaid ühelt nooremas keskeas blondilt naiselt , kes paistis tundvat teatavat sorti empaatiat väljasseisja vastu ning ühelt vanemalt, umbes 70-aastaselt daamilt, kes oli meie poole küll seljaga , aga tema pearaputused andsid tunnistust sügavast rahulolematusest. Kuna asjad enam kuskile ei arenendud, liikusime uuele objektile. Enne lahkumist võis veel märgata, et nüüd julgeti oma huvi toimunu vastu rohkem välja näidata. End akna poole kallutades üritati minejale järele piiluda ja paar tädi seletasid midagi aktiivselt žestikuleerides.
Restorani naasesime umbes kolmveerand tunni pärast ja kordasime oma tegevust. Sedakorda oli pälvitav tähelepanu veelgi nigelam, seega lasime käiku 3. meetodi. Aknatagune isik surus järsu liigutusega käed ja nina vastu klaasi. See tekitas pisut elevust, blond naine naeris, vanadaam ilmutas ääretut pahameelt ja üks mees tegi mobiiliga pilti. Kui sellele järgnes väljastpoolt pantomiimimäng, mis lõppes „haavatasaamise” ja minema roomamisega, julgesid juba päris mitmed aknale veidi rohkem tähelepanu pöörata. Blond naine tõusis lauast ja liikus õue. Kui me aga lähenesime tahtes talle oma käitumist selestada, pöördus ta sisse tagasi.
Järgnevaks aktiks oli „avalik ülestunnistus”, millele reageeriti moel „ah, seda ma arvasin”. Blond naine ei paistnudki pahane ja vanatädi ilmutas noorsoo vastu ääretut põlgust. Ülejäänud seltskond paistis võtvat kõike koomilise vahepalana.
Viljandi kohvik – jõudsime kohviku juurde täpselt hetkeks, mil kaks neidu kassas oma salatite -kookide eest maksid ja aknaalusesse lauda istusid. Paar minutit hiljem asusime tegutsema. Meie „aknatagune” kõndis aeglaselt akna ette ja jäi ilmetu näoga sealt sisse passima. Tüdrukud märkasid seda kohe ja reageerisid järsult, painutades keha alla ja pannes käed kahele poole nägu katteks. Nad naersid, aga see tundus ebakindlana. Terve järgneva aja piirduski tüdrukute tegevus meie jaoks omavahelise sunnitud vestlemise ja näo kätega varjamisega. Kuna nad aga ei teadnud , et nende tegevust filmitakse, jäid näod kaamera suhtes mõnevõrra nähtavaks. Mingist hetkest võtsid nad lisaks ignoreerimisele kasutusele mobiiltelefonid. Paraku jäi arusaamatuks, kas nad üritasid sellega näida häirimatud või tekitada jälgijas muljet, et nad kutsuvad abi. Ka siis kui jälgija tegi mõned suhelda üritavad liigutused, ei tundunud nad koostööks valmis olevat ja seega too lahkus. Ka pisut aega peale üksijäämist ei julgenud tüdrukud suurt midagi teha. Nende olek ja omavaheline suhtlus muutusid lihtsalt mõnevõrra vabamaks .
Kui me umbes kolmveerand tunni pärast nad endiselt eest leidsime , jätkasime eksperimendiga pigem teatraalse poole pealt, saavutamata siiski midagi muud peale suure ehmatuse Hirmutava elemendi taastekke üle. Ka teise jälgija lühiajaline sissetoomine ei andnud tulemusi. Seega pidasime paremaks endid reeta. Reakstioon teada saades , et tegelikult oli jälgija olnud ohutu kõikus häbitunde ja kergenduse vahepeal . Ühelt poolt teadmine, et neid on alt veetud, teisalt kindlus oma turvalisuse suhtes.
TÜVKA fuajee – kolme noore tüdrukuga käitus aknatagune vaatleja leebelt. Ta käitumine oli kõige enam sõbralikult huvitunud, sellest tulenevalt olid ka reaktsioonid pisut avatumad ja ootuspärasemad. Tüdrukud tundsid jälgija vastu suhteliselt vähe huvi, neile pakkus ta pigem nalja . Juba õige lühikese aja möödudes ei olnud tema kohalolul nende jaoks enam mingit tähtsust ja tähelepanu saamiseks oli vaja seda norida, st koputada ja lehvitada, mis samuti ei toonud suuremaid tulemusi kui peade pööramine ja naer. Paraku ühel hetkel meie kaamera avastati ja seega olime sunnitud edasisest üritamisest loobuma.
KOKKUVÕTTEKS
Eksperimendi läbi viimine osutus algselt loodetust tunduvalt huvitavamaks ja mitmekesisemaks ning ka tulemusrikkamaks. Paraku osutus teatavaks piiranguks aeg ja Viljandis asuvate avalike ruumise vähesus. Kindlasti oleks seda protsessi huvitav jätkata näiteks Tallinnas, kus inimesi ja võimalusi on rohkem ning samas on kõik rohkem harjunud /valmis taoliseks häirimiseks või isegi välismaal, kus tulemused oleksid kindlasti tohutult erinevad nii kohaliku temperamendi kui käitumismallide erinevuse tõttu. Ka Viljandis võiks oma tegevust jätkata, et saada pisut laiem läbilõige inimeste reageeringutest vastavalt nii eale, rohkusele, soole kui ka näiteks kella- ja aastaajale.
Ehk kunagi me seda teemegi.
TÜVKA Lavakunstide osakonna Teatrikunsti eriala I kursuse õpilased
Madis Mäeorg
Teksti autorid - Marion Undusk ja
Siim Sups