Täiskasvanud ahevena pikkus on siis keskmiselt 15-25cm. Eesti vetes püütud rekordkala pikkus on 44 cm. Suurimad ahvenad on kirjanduse andmetel isegi 51-55 cm pikad. Kehamass täiskasvanutel kaladel on enamasti 20 -180 grammi. Raskeima Eestis tabatud ahvena mass on olnud 2,8 kg (Peipsi järvest, aastal 1964). Ahven on väga laia levikuga. Elab peaaegu kõikjal Euroopas, leviala hõlmab ka Aasia põhjapoolsemaid piirkondi. Liik paikneb väga erineva iseloomuga veekogudes: vooluvetes (kui on piisavalt sügav), järvedes, läbivoolavates tiikides ja riimvetes. Eestis levib siseveekogudes, vooluvetes, lahtedes ja väinades (peamiselt Väinameres) eelistab kõva põhjaga, selge veega veekogusid. Isased roo- ehk kaldaahvenad saavad meil suguküpseks 3-4, emased 4-5 aastaselt, maksimaalne vanus on neil 5-6 aastat. Järveahven saab suguküpseks aasta võrra hiljem ja saavutab vanuse 10-12 aastat. Ahvena maksimaalseks elueaks märgitakse 18 aastat.
Troopilised käsnad Elupaigad: Käsnad elavad vees taimedele, kividele, limuste kodadele ja teistele veealustele kehadele kinnitunult. Enamik käsnade liike elavad soojaveelistes meredes. Eesti seisuveekogudest võib leida järvekäsnasid ja vooluvetes jõekäsnasid. Ehitus: Käsn ei sarnane välimuselt loomaga. Käsnasid keha meenutab karikat või silindrit. Enamasti elavad käsnad tihedalt koos kolooniana, kus üksikuid loomi pole võimalik eristada. Käsna kuju võib olla ka kerajas, varreline, põõsjas, munakujuline jne. Käsnadel on sarv-, lubi- või räninõelkestast toes. Käsna keha toestavad seest tugirakud. Käsna keha pinnal on arvukad poorid. Nende kaudu pääseb vesi looma sisemuses
tulevad nad pinnale õhku ahmima. Kui talvel veekogu jäätub, võivad kalad hukkuda. kus ahvenad pesitsevad. Ahvena levila (areaal) on väga suur ulatudes läänes Briti saartest kuni idas Kolõmani. Euroopas puudub ahven vaid Pürenee ja Apenniini poolsaaartel ja Skandinaavia põhjaosas. Aasias ühtib leviku lõunapiir kõrgmäestike tsooni põhjapiiriga. Põhjapiiriks ahvena levikule on Arktiline ookean. Eestis leidub ahvenat enam kui 96% järvedes, kõigis vooluvetes ja kõik-jal kogu rannikumere ulatuses. Ka meie naaberaladel on ta tavaline.
Taimed, vetikad, tsüanobakterid. Anoksügeenne fotosüntees - bakteriaalne fotosüntees (va. sinivetikad), mille käigus ei eraldu hapnikku, sest protessi läbi viivad bakterid ei saa CO2 redutseerimiseks vajalikku vesinikku mitte veest, vaid väävliühendeist, gaasilisest vesinikust jt. Anoksügeenset fotosünteesi viivad läbi kolm bakterirühma: fototroofsed rohelised bakterid, purpurbakterid ja heliobakterid. 11. Milles seisneb veekogude (jõgede) isepuhastumine? Reostus vooluvetes mikrobioloogilisest aspektist: · suureneb mikroobide hulk reovees olevate mikroobide arvel · orgaaniliste ainete ja toitesoolade sisalduse tõus vees põhjustab omakorda juba vees olevate mikroobide hulga suurenemise Reostuse tagajärg: allohtoonsete bakterite osatähtsuse suurenemine: · Esmane reostus: heitvete sissevoolu tulemus · Teisene (sekundaarne) reostus: näiteks reostunud piirkonnast reostamata vette kandunud organismide hukkumise tagajärjel
Tagakeha on silinderjas, mnede liikide emastel vivad esineda lühikesed urujätked. Vastkoorunud valmikutel on mnikord tagakeha külgedel trahheelpuste rudimendid, mis aja jooksul kaovad. Paljud liigid eritavad enesekaitseks vastiku lhnaga vedelikku, näiteks siis kui putukas kätte vtta. Toitumine Ehmestiivaliste valmikud enamasti ei toitu, kuigi võivad juua vett. Vastsed toituvad nii taimsest kui ka loomsest ainest. Mõned vooluvetes elavad liigid ei ehita endale koda, vaid hoopis püünisvõrgust toruja püünise, kuhu veevool väikesi loomi ja orgaanilist ainet sisse kannab. On ka selliseid liike, kes ei ehita üldse midagi, vaid jahivad veekogu põhjas aktiivselt ringi roomates oma saaki. Bioloogia Suurem osa ehmestiivalistest on aktiivsed öösel, päeval poevad nad varju. Neid vib leida igasuguste veekogude lähedusest kevadest sügiseni, kusjuures liigid vahelduvad. Varakevadel
· Kes on käsnad? Vees elavad loomad, kes ennast ei liiguta. · Kus käsnad elavad? Soojades meredes (soolases ja magevees). · Millised käsnad elavad Eestis? Eesti seisuveekogudes elab järvekäsn, vooluvetes jõekäsn · Järvekäsna ehitus. · Kuidas ja millest käsnad toituvad? Filtreerivad vett (loomne ja taimne hõljum) · Milline on käsnade tähtsus veekogus? Käsnad puhastavad vett orgaanilisest hõljumist (filtreerides) · Kuidas käsnad paljunevad? Pungumise (mitte sugulisel) ja sugulisel teel · Kes on ainuõõssed? Kotikujulised loomad, kes elavad vees · Kes kuuluvad ainuõõssete hulka?
Käsnad 8 klass 2007 1 · Käsnad on loomad, kes elavad vees taimedele, kividele, limuste kodadele jt. veealustele esemetele kinnitudes. · Eesti veekogudes elab järvekäsn ja vooluvetes jõekäsn. 2 · Käsn ei sarnane välimuselt loomaga. · Käsnade keha meenutab karikat või silindrit. · Enamasti elavad käsnad tihedalt koos kolooniana, kus üksikuid loomi pole võimalik eristada. · Käsna kuju võib olla ka kerajas, varreline, põõsjas, munakujuline jne. Käsnad võivad kasvada kuni 1 meetri kõrguseks. 3 4 · Käsnade keha moodustavad kaelusviburrakud, katterakud, tugirakud, toitefunktsiooniga
nõrkenud võitluskaaslasele. Tänapäeval kasutatakse merikäsni mitte ainult kümblemiseks, vaid ka juveliiritoodete ja nahkesemete töötlemisel. Neid kasutatakse ka mingil määral tehnikas. Troopilised käsnad Elupaigad: Käsnad elavad vees taimedele, kividele, limuste kodadele ja teistele veealustele kehadele kinnitunult. Enamik käsnade liike elavad soojaveelistes meredes. Eesti seisuveekogudest võib leida järvekäsnasid ja vooluvetes jõekäsnasid. Ehitus: Käsn ei sarnane välimuselt loomaga. Käsnasid keha meenutab karikat või silindrit. Enamasti elavad käsnad tihedalt koos kolooniana, kus üksikuid loomi pole võimalik eristada. Käsna kuju võib olla ka kerajas, varreline, põõsjas, munakujuline jne. Käsnadel on sarv-, lubi- või räninõelkestast toes. Käsna keha toestavad seest tugirakud. Käsna keha pinnal on arvukad poorid. Nende kaudu pääseb vesi looma sisemuses olevatesse
amööbotsüüdid, sugurakud ja arheotsüüdid. Käsnade välimisel kihil on kattefunktsioon. Üksikute rakkude koordineeritud tegevus praktiliselt puudub, sest puudub närvisüsteem. Süvamere käsnadele on iseloomulik ränidioksiidist skelett, mis on väga rabe. Tuntud süvamere liik on veenusekorv. Elupaik Käsnad elavad peamiselt soojades meredes. Magevetes on liike vähe. Eesti veekogudes elavad järvekäsn (seisuveekogudes) ja jõekäsn (vooluvetes). Käsnad elavad taimedel, kividel, limuste kodadel jm. Toitumine Käsna keha pinnal on arvukad poorid. Nende kaudu pääseb vesi looma sisemuses olevatesse kanalitesse ning liigub heiteava kaudu välja. Kanalites asuvad väikesed kambrikesed, kus asuvad kaelusviburrakud. Nad söövad vees hõljuvaid toiduosakesi (bakterid, mikroskoopilised taimed ja loomad ning muu orgaaniline hõljum). Veel on oluline roll ka toidu hankimises. Kaelusviburrakkude abil
T E A D U S Liustikusetted jagunevad: M limnoglatsiaalsed liustike või mandrijää sulamisvee järvedes A settinud pinnavormid A fluvioglatsiaalsed - liustike või mandrijää sulamisvee vooluvetes settinud pinnavormid T E A D U S Sandur: lauskjas, kergelt kaldu liiva- ja kruusakuhjatis ehk väljauhtetasandik, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja -ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu ühtlases
Parajaveelisi jõelõike võib pidada eurütoopsete (laia levikuga) liikide (haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, võldas) domineerimise piirkonnaks. Soojaveelised jõelõigud on enamasti jõgede alamjooksud, kus eurütoopsete liikide kõrval domineerivad (või esinevad sageli) soojalembesed karpkalalased (viidikas, turb, tippviidikas, rünt, teib, latikas, säinas). Ühiseks jooneks enamikule järvede väljavooludele on kalakoosluste liigivaesus. Kokkuvõte Pidev ühesuunaline veevool on vooluvetes kõige peamiseks keskkonnateguriks. Ta mõjutab kõiki ökosüsteemi osi. Teised keskkonna tegurid mõjutavad erineval määral erinevaid ökosüsteemi osi. Nii on vee temperatuur ja vooluhulk olulisteks faktoriteks kaladele. Autotroofsetele organismidele (kõrgemad taimed ja vetikad) on väga tähtsad valgustingimused. Põhja elustiku e. bentose koossseis ja hulk sõltub väga suurel määral põhjaiseloomust, mis tõsi on oma korda sõltuvuses voolukiirusest. Kasutatud kirjandus:
kuhjelise tegevuse tagajärjel liustiku serva lähedal. Voorte kõrgus on 8-60 meetrit, keskmiselt 30 meetrit. Pikkus 400 meetrist mõne km, keskmiselt poolteist kilomeetrit. Kujult meenutavad voored leivapätsi. Karrid on karstuvate kivimite pinna sisse tekkinud lahustumisuure. Nende sügavus on tavaliselt mõnest sentimeetrist kuni 2 m. Enamasti on karrid tekkinud voolava vee toimel, harvem mere- või järvelainete toimel. Fluvioglatsiaalsed setted- liustike v mandrijää sulamisvee vooluvetes settinud pinnavormid Kiirgus ja selle liigid- Kiirgus ehk radiatsioon on energia levimine kiirte, lainete või osakeste voona. Elektromagnetiline kiirgus- energia levimine ruumis või keskkonnas elektri- ja magnetvälja lainetusena. Raadiolained- elektromagnetlained lainepikkusega üle 0,1mm, raadiolainealad jagatakse lainepikkuse järgi kokkuleppeliselt 12 astmeteks ehk sadedusalaks. Astmed 4..12 on raadiosagedused. Lainealad
Pestitsiidid mõjutavad üldiselt negatiivselt nii liikide mitmekesisust kui neile omast talitlust. 9. Milliseid käsnasid ja ainuõõsseid võib eestist leida? Domeen: Eukarüoodid (Päristuumsed) Riik: Loomad Hõimkond: Käsnad Klass: Päriskäsnad Selts: Haplosclerida Sugukond: Järvekäsnlased Perekond: Järvekäsn Liik: Harilik järvekäsn Perekond: Jõekäsn Liik: Harilik jõekäsn Eesti seisuveekogudest võib leida järvekäsnasid ja vooluvetes jõekäsnasid. Eesti magevetest on leitud neli liiki käsni: järvekäsn (Spongilla lacustris), tavaline jõekäsn (Ephydatia fluviatilis), Mülleri jõekäsn (Ephydatia mülleri) ja mageveekäsn Eunapius fragilis. Harilik järvekäsn (Spongilla lacustris) on mageveekäsn järvekäsnlaste sugukonnast. Ta kasvab vees, kinnitununa taimevartele või muule, tavaliselt püstiste sõrmjate kollaste või roheliste harudena. Järvekäsn on Eestis tavaline.
ja liustikujää. Sealt saavad alguse oruliustikud Voored- mandrijää kulutus tegevuse tagajärjel tekkivad künkad Oos- pikk kitsas järsunõlvaline positiivne pinnavorm. Tekkinud liustike sulamisvee poolt. Koosnevad liivast ja kruusast Irdjää- ,, surnud jää" Liustikusete jaguneb? a)Limnoglatsiaalsed- liustiku või mandrijää sulamisvee järvedes settinud pinnavormid b) fluvioglatsiaalsed- liustike või mandrijää sulamisvee vooluvetes settinud pinnavormid moreentasandik- valdavalt moreenist koosnevad lainjad tasased moreeniga kaetud pinnavormid Moreenküngas- moreenist koosnevad vallid, piklikud künkad Karstumine- kivimite keemiline lahustamine ja liikuva põhjavee meh. Kulutamine Karst- karstumise tagajärjel tekkinud pinnavormide ja maasiseste vormide kompleks ja selle tagajärjel kujunenud veereziim. Esineb Põhja- Eestis Karrid- vihma või merevee poolt karstuva kivimi pinnale lahustatud ebakorrapärase kujuga
Koosnevad jämedamast liivast ja kruusast. mõhnad - kuhjekõrgendikud, mis on moodustunud irdjää lõhedesse ja teistesse süvenditesse sulamisvee poolt kantud setteist. on ebaregulaarse kujuga ja koosnevad paemiselt liivast ja kruusast. Moodustavad liitudes mõhnastikke Liustikusetted jagunevad: ilmnoglatsiaalsed - liustike või mandrijää sulamisvee järvedes settinud pinnavormid fluvioglatsiaalsed - liustike või mandrijää sulamisvee vooluvetes settinud pinnavormid Sandur - lauskjas kergelt kaldu liiva ja kruusakuhjatis, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu õhtlases veekihis. Koosneb peamiselt liivadest fluvioglatsiaalne delta: sarnane sanduriga settimine toimub deltalaadsetes väga rohkearvuliste ja paljukordselt hargnevates kanalites.
lihtsustamatult nimetakse vereks. Mõnedel on vereringe suletud. Käsnad Elupaik Käsnad elavad peamiselt soojades meredes. Magevetes on liike vähe. Eesti veekogudes elavad järvekäsn (seisuveekogudes) ja jõekäsn (vooluvetes). Käsnad elavad taimedel, kividel, limuste kodadel jm. Toitumine Nad söövad vees hõljuvaid toiduosakesi (bakterid, mikroskoopilised taimed ja loomad ning muu orgaaniline hõljum). Veel on oluline roll ka toidu hankimises. Kaelusviburrakkude abil sõelutakse veest välja tillukesi toiduosakesi, mis kanduvad veega käsna kehasse.
56. Liustike tüübid, nende setted Klimaatiline lumepiir tähistab ala kus aasta jooksul maapinnale langev lume kogus on võrdne sulamisvete ja auramisega ära kantava sademete kogusega Aluspinna kallakuse (mägiliustikud), jää suure paksuse tõttu (mandriliustikud) ja kui jää hakkab liikuma (jääliustikud). Limnoglatsiaalsed liustike või mandrijää sulamisvee järvedes settinud pinnavormid Fluvioglatsiaalsed liustike või mandrijää sulamisvee vooluvetes settinud pinnavormid 57. Mandriliustike poolt kujundatud pinnavormid Voored madalad sujuvate piirjoontega piklikud peamiselt moreenist koosnevad künkad Oos on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm. Koosnevad jämedamast liivast ja kruusast Mõhnad on kuhjekõrgendikud. Koosnevad peamiselt liivast ja kruusast. Liitude moodustavad mõhnastikke. Irdjää on nn surnud jää, liikuvast liustikust eraldunud osa. 58. Karst
vesi, rohkesti biogeene) võivad vähesed liigid katta üleni suuri troopika- ja subtroopika järvi (näit. õistaim vesihüatsint Eichornia crassipes, sõnajalgtaimedest Salvinia). Ujutaimede juured ei ulatu põhjale, nad on veepinnal paiknevatele taimedele tasakaaluorganiks. Parasvöötmes võivad lemle Lemna liigid katta tiike, niisutuskanaleid, paisjärvi. Ujulehtedega ja ujutaimede peamine probleem on järvedes lainetus ja vooluvetes voolu kiirus, seepärast eelistavad nad vaikse veega kasvukohti. Veesisesed taimed (submerged plants) kinnituvad enamasti juurtega veekogu põhjale. Parasvöötmes on nende hulgas üks levinumaid perekondi liigirohke penikeel Potamogeton. Oma osa veesiseste taimede levikus mängib vee rõhk, mis 5 m sügavusel on 0,5 at, 10 m sügavusel 10 at, õistaimedele loetakse seda levikupiiriks. Praktiliselt takistab sügavamale levikut siiski enamasti valgus. Samblad võivad levida
Tihedus ja viskoossus. Oleluskeskkonnana on vesi õhust 775 korda tihedam ja u 100 korda tihedam ning need omadused on otseses sõltuvuses temperatuurist. Vesi, mille temperatuur on 25 kraadi, on kaks korda väiksema viskoossusega kui 0 kraadiga vesi. Soolsuse suurenedes suureneb nii viskoossus kui ka tihedus. Vee suurem tihedus ja viskoossus mõjutavad veeorganismide kehakuju. Suurema tiheduse korral on vee purustusvõime liikumisel suurem kui õhul. Seepärast on vooluvetes kasvavatel taimedel ümarad lehesabad asendunud lineaarsetega, leherootsud väga painduvad ja vastupidavad. Liikumatu vesi ei purusta, seetõttu saavad sellises vees taimed ilma tugikudedeta elada. Elusa tsütoplasma tihedus on lähedane vee omale. Kuid need organismid, millel puuduvad kohastumused vees hõljumiseks, vajuvad varem või hiljem veekogu põhja. Planktoniorganismide vajumiskiirust arvestatakse Stokesi valemi alusel:
ebasümmeetrilised seljakud (vastu jääd suunatud nõlv on järsk, vastasnõlv laugem). (Lääne- Saaremaa kõrgustik, Vaivara Sinimäed.) 19. Mis on oos? (teke, siseehitus, kuju, suurus, levimus Eestis, näited jmt) Oosid on vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid (Eestis on nad kuni 35 m kõrged ja 60-80 m laiad; nõlvakalded 10-300(420)) N: Siimusti- Ebavere, Tapa-Pikasaare, Ohepalu-Viitna, Porkuni-Neeruti Oosid koosnevad vooluvetes settinud põimkihilistest liivadest, kruusadest ja veeristest ning kohati ka munakatest, mille vahelt on peenem materjal välja uhutud. Radiaaloosid on tekkinud liustikuservaga risti voolanud sängides (enamik Eesti oose). Marginaaloosid on tekkinud liustikuserva ees voolanud sängides ja tähistavad liustikuserva kunagist asupaika (n Risti-Palivere ~60 km, Linnuse-Audru-Sauga-Lelle-Paluküla-Pärnamäe ~150 km). Morfol. tüübid: harioos, lavaoos, komeetoos, helmesoos jne 20. Mis on voor
Jääsulamisvesi voolas jääpankade vahelistes lõhedes ja lahvandustes. Vesi kandis endaga kaasa ja setitas moreenist väljapestud materjali. Jääpankade sulamisel jäid nende asemel nõod, lohud ja sopilised orud. Settekuhjatiste kohal kujunesid aga kõrgendikud – mõhnad oosid ehk vallseljakud - vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid. Eestis on nad kuni 35 m kõrged, 60-80 m laiad ja kuni 420 nõlvakaldega. Oosid koosnevad vooluvetes settinud põimkihilistest liivadest, kruusadest ja veeristest ning kohati ka munakatest, mille vahelt peenem materjal on välja uhutud. Üksteisele järgnevad oosid moodustavad oosiahelikke Morfoloogialt, siseehituselt ja setete koostiselt sarnased oosiahelikud moodustavad kujunemiskäigult tervikliku oosistiku, kujunemisloolt erinevad üksteisele järgnevad oosistikud moodustavad litomorfogeneetiliselt heterogeense oosistu.Oosid on
lootilised (liikumine tulenev raskusjõust, kõrguste vahest, tekib jõeoru põhja säng) ja seisuveed e. lentilised. Lootiline tsoon järvedes ja meredes- murdlainetuse mõju all olev litoraali osa. Suurvee ajal väljub vesi sängist ja ujutab üle luha e. lammi (madalad kaldaalad 2 pool sängi). Eestis on üle 700 jõge-oja, veerohkeim on Narva jõgi, Euroopas Volga ja maailmas Amazonas. Eesti pikim jõgi Võhandu, Euroopas Volga, maailmas Niilus. Bentaali osad vooluvetes: kärestik e. lotaal; võrendik (veevoolu uuristatud sügav koht) e. lentaal; kaldaserv e. ripaal; keskosa e. mediaal. Käär e. meander. Järved nõo tekke järgi: a)tektoonilised (maakooretekkelised) b)karstilised (põhjaveetekkelised) c)jäätekkelised järved(Eestis enamik) d)rabalaukad 1304 üle 1 ha suurust jõge Eestis, 20 000 rabalaugast. Peipsi pindala 3509 km2. Üle 1 km2 on 45 järve. Kaspia maailmas suurim, Euroopas Laadoga. Sügavaim Rõuge Suurjärv 38 m, maailmas sügavam Baikal
sügisel. Emaskarp muneb mantliõõnde kuni 200 000 muna ja isaskarp eritab seemnerakud mantliõõne, kust need veevooluga emaskarbi juurde liiguvad ning munad viljastavad. Munadest koorunud vastsed kinnituvad karbi võrkjate lõpuste külge ning jäävad sinna kevadet ootama. Kevadel paiskab karp tillukesed vastsed välja. Need peavad kinnitume kalade lõpustele ja seal paar kuud parasiitidena edasi arenema. Seejärel laskuvad nad veekogu põhja ja muutuvad väikseteks karpideks. Eesti vooluvetes elavad veel jõekarp ja ebapärlikarp. Läänemeres on kõige tavalisemad söödav rannakarp, südakarp, balti-lamekarp ja liiva- uurikkarp. Kõige suurem karp on rõõneskarp (mitte eestis), mis võib kasvada üle 1m pikaks ja kaaluda 250 kg. Tähtsus - karbid filtreerivad vett, toiduks mitmesugustele merelindudele. 33. Peajalgsed Peajalgsed on kõige suuremad ja ühed targemad selgrootud. Nende hulka kuuluvad kalmaarid, seepiad (pilt lk 41) ja kaheksajalad
süvendites, irdjääväljadelt jt lohkudes kujunenud veekogudes. Koosnevad peamiselt liivast, kruusast. Moodustavad liitudes mõhnastikke o irdjää – nn „surnud“ jää, liikuvast liustikust eraldunud osa Liustikusetete jagunemine: limnoglatsiaalsed (glatsiolimnilised) – liustike või mandrijää sulamisvee järvedes settinud pinnavormid fluvioglatsiaalsed (glatsiofluviaalsed) – liustike või mandrijää sulamisvee vooluvetes settinud pinnavormid fluvioglatsiaalne delta – sarnane sanduriga, settimine toimub deltalaadsetes väga rohkearvuliste ja paljukordselt hargnevates kanalites (analoogia nii kuivamaauhtekoonuste kui ka veeliste deltadega) sandur – lauskjas, kergelt kaldu liiva- ja kruusakuhjatis e. väljauhtetasandik, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja –ojade
arenemiseks piisab ainult lillevaasis olevast veest. Surusääsklased on välimuselt pistesääskede sarnased, kuid ei ime kunagi verd. Valmikud on lühiealised, ei toitu. Isasputukatel on sulgjad tundlad. Vastsed arenevad veekogude põhjamudas ja moodustavad seal bentose biomassist põhilise osa. Mõnede liikide nagu Chironomus plumosus vastsete veri on punane. Kihulased on väikesed, mõne millimeetri pikkused, jässaka kehaga, kärbseid meenutavad sääselised. Vastsed elavad kinnitunult vooluvetes, kus voolukiirus on vähemalt 0,1 m/s. Kinnitumiseks on neil tagakeha tipus kinnitusketas ja hingamiseks rindmikult väljaulatuvad jätked. Valmikud toituvad soojavereliste loomade verest. Teise alamseltsi moodustavad lühitundlalised ehk kärbselised. Lühikese ja jässaka kehaga, tavaliselt 3-lüliliste tundlatega, mitmesuguse värvusega, sageli karvased putukad. Parmlased on toakärbest meenutavad, sageli suured (8-27 mm), kiirelt lendavad ja päeval tegutsevad verdimevad putukad
hulkrakseid 2144 liiki. Järvede loomne hõljum (zooplankton) koosneb peamiselt vesikirbulistest ja aerjalalistest vähkidest ning mikroskoopilistest keriloomadest ja ripsloomadest. Nende elusmass on enamasti 1–10 g/m3. Jõgede ja järvede põhjaloomastikus (zoobentoses) leidub kõige rohkem mitmesuguseid enamasti valmikuna õhus elavate putukate vastseid, kelle sagedaim ja vormirohkeim rühm on surusääsklased. Tavalised on ehmestiivalised, ühepäevikulised, vooluvetes ka kihulased ja kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse grammidesse ruutmeetri kohta, samal ajal kui muude põhjaloomade elusmass kokku jääb enamasti vahemikku 1–50 g/m2. Tavalised on ka väheharjasussid, kaanid, vesilestad, vähkidest vesikakand ja kirpvähid
annaabi.ee 
