· Loodusest Loodus on muutlik, kord rahulik ja kord metsik, kord kuiv ja päikseline, kord aga väga tormine ja vihmane. "Kui pilved Kähinal käisid üle madala taevalae, tuli tasa me tundi sügis" · Armastusest Armastus võib olla kibe ja valus, armastus võib olla parim tunne maaailmas, kuid võib ka palju haiget teha. "Nii raske, raske tuule rajuvil sa rebid kõik mu hingehilbud maha" Luuletus, mis kõige rohkem meeldis MU JUURDE VOOGAS Mu juurde voogas sinu suurest särast helk laias jaos ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast mu vaikses toas. Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis Mu südant pelg: Kas püsib sirgena su kõrval häbis mu nõder selg? Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas su rebit nüüd. Kui armastada sind- siis kunas, kunas, kui mitte nüüd?
kuu ja tähed kaovad teavast kesköö aegu. Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik, lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu. Materjal: "Eesti luule antoloogia I" Kasutatud allikad · "Eesti kirjanduse biograafiline leksikon" · "Eesti kirjanike leksikon" · "Noor-Eestist arbujateni" Karl Muru · www.mreal.tln.edu.ee/files/kirjandus/Betti _Alver1.ppt Luuletusi Korallid Emajões Mu juurde voogas Ikka meenuvad minutid Mu juurde voogas sinu suurest särast millal helk laias voos viras vikerkaar ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast üle vee. mu vaikses toas. Me seisime raudsel sillal. Sinu ees oli Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis raudne tee. mu südant pelg:
Ning pikad varjud jooksvad üle palu maailm täis põhjamaiselt külma lund. J.Sütiste Juhan Sütiste kirjutas just väga palju loodusest, kuid ka ühiskondlikust ebavõrdsusest. Tema loodusluulet on väga hea lugeda ja ta kasutab oma luuletustes väga huvitavaid võrdlusi. Mu juurde voogas Mu juurde voogas sinu suurest särast helk laias voos ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast mu vaikses toas. Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis mu südant pelg:
! , ! 3.2 , « » [21] Siis ükskord öösel . . ma läksin välja. 18 . Ja meri laulis ning laulsid puud. . Ma läksin, läksin sihitult. - Mind meelitas ning köitis, kutsus . nii taevas tähine kui puud, need puud, mis sumisesid aias, . ka luhal, mere rannikul, , kui läksin, läksin aina, . üha, lausa sihitult... Ja udu voogas magades, . sest magas laste mängupark. , Ka karussellid tukkusid, kuid mina läksin, läksin aina... . mööda pargist, karussellist, . mööda luhta, merekallast. Ma nägin oma nägemust, - Kui läksin, läksin sihitult. , , , , . 19 . - . , , , . . : 3. - , . 4. , . . , , , . , . , , .
olid. Selline igaaastane festival on üheks väga suureks sümboliks meie musikaalsele rahvale. Ühinesid välismaa kõige meisterlikumad muusikud ja loovad koos Eesti interpreetitega uusi vokaale ja lisasid vürtsi igasse loose. Nii eestlased kui ka välimaa riigi külalised nautisid kontserdi samade emotsioonidega. Muusika on keel, mis ei vaja tõlimist,see on loetav ühtemoodi, hoolimata maailmakultuurist. Jazzkaarel oli tunda publiku haarangut igasse loose, mis artistide pillidest välja voogas. Iga soolokoht oli plaksutamist väärt, mitte kaasaelamine, nagu eestlasele ilma alkoholita kombeks oli sellel üritusel välistatud. Esinejate kui ka korraldajate vahel tekkis väikeseid segadusi. Leedulane Liudas Mockunas, bass- saksofonist, kes esines ansambliga Heavy Beauty, pidi mitmeid korda üle lava karjuma ühte ja samat lauset: "Pange lava valgust maha, ma ei näe noote lugeda". Peale valguse korrikeerimist ei
Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas, vaid keset haudu on su haud. Kes prisket einet hoomasid, Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele Ja vaglad agaralt poollagunenud lihas seal all, kus hõiskab hukk ja hääb, Kui elav ahel roomasid. et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine, mu armastuses kestma jääb. Nii uhkelt sillerdas, et näis, Kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine Uut, tuhatkordset elu täis. Ja vaikselt muusikat võis kuulda, nagu ojal Või keset hiit või rehe all, Kui tuulamine käib ja vili talupojal Vaob sarjast vaiksel sahinal.
......................................................16 1.13.TERETAMINE...........................................................................................................................17 1.14.MO ISAMAA ON MU ARM.....................................................................................................18 2 1.15.MU JUURDE VOOGAS............................................................................................................19 1.16.TÄHETUND/ELUHELBED......................................................................................................20 1.17.KARU TALVELAUL/KEVADTUUL........................................................................................21 1.18.PRINTSESSI VOODIKOHANDAJA PÄEVARAAMAT.........................................................22 1.19.LUITETUULTE SOSIN.......
Roidvõlv oli raskuse vähendamiseks suurepärane leiutis. Lakke ehitati kõigepeale tugevad roided, mis võtsid nende vahele laotud võlvisiilude raskuse enda peale. Tugikaar ja tugipiit kergendasid omakorda sammaste ja seintele langevat raskust. Gooti meistreid ei huvitanud mitte ainult uute kirikute mahutavus, vaid ka kõrgus jumalakoda pidi olema võimalikult lähemal taevale. Vitraazid. Kui romaani kirik oli kitsaste akende tõttu hämar, siis gooti kiriku laiadest akendest voogas valgust kõikidesse nurkadesse. Tihti katsid aknaid vitraazid ja siis tulvas kirikusse salapärast mitmevärvilist valgust see oli nagu tõeline jumalaime. Väljastpoolt on gooti kirik romaani kirikuga võrreldes vaesem tornide poolest. Hilisgootika. Aja jooksul, kui ühiskonna jõukus veelgi kasvas, hakati kirikuid üha rohkem kaunistama. Näiteks anti roietele esteetiline väärtus : neist hakati kujundama lehviku-, võrgu- või tähekujulisi mustreid
nii kuidas kehvä valla kiil om luudu (2:110). Sa veerid ja veerid neid ridu ning silpideks kokku loed (1:85). Sa haarad, kuid enam sul pole pidet (1:85) ning kaks korda pimedam paistab tee (1:85). Nüüd endassegi piilu, vaata varju, mis kõnnib kõrval (1:91)! Ja mõõda oma viljasalve rikkust (1:91)! Aeg küps, et teeksid endale bilanssi (1:91). Kuid juba miski mus kaandus, miski mus tardus ja suri, tundsin end kivist kastis (1:106). Kõik kaugeneb ja unub, - ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132). On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132). See sfinks, mis hinge süües aina lisa küsib, on Mure (1:132). Ei kummardunud pea, vaid saatust trotsis. Ei murdnud lootusetus selle meelt, kes ennastunustavalt tõde otsis (1:160). Ta sirget käiku käis veel pimesigi (1:160). Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus poolvargsi liginema kipub tusk, su väike naeratus kõik kortsud silub ning jälle headusesse kasvab usk (1:176). Kustumatuks jääb mu suule viimne suudlus panti,
kuulsin nagu kurba kõnet raske riide kahinas. Talv mind kattis tormirüüga, tõukas hangeharjule ning ma tahaks jälle joosta tuppa kolde varjule. Kuid ma väsind lapse kombel kodu poole piiludes nõrken oma elu suurtes tuisukarva siiludes. Unenägu Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin. Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin. Just maltsakalda äärel käis looklev metsatee ja palmid Sõrve säärel vahtisid üle vee. Ning uhkel inimlapsel nii kergelt hingas rind, toas laulis kätki äärel suur sinisirje-lind. Pilvkõrged tõsised kantsid valvasid lahesuus, kus ruuged pomerantsid küpsesid nõtkes puus. Laul Kui, kõrvus häbinaer ja hele vile,
Ning usu Jumalat ja oma hingelindu Just nende kaudu iseendaks said.5 Epiteet: sünnib muusika, Isikustamine: muusika sünnib, viisituksatus Metafoor: elurõõmu hõng Kordus: ma soovin Võrdlus: öises unenäos kui päevateres Sisu: Luuletusest on tunda austust K. Tamra vastu ja soovib talle edu. 5 Virve Osila ,,Elu & Aeg. Eluaeg" Lk. 41 8 *** Sinu silmade kaudu kord nägijaks sain, Voogas sinust minusse hellus... Alles nüüd, üle aastate, aru sain, Kui palju sa tõid minu ellu. Teadsin, et sind omaks ma hüüda ei saa, Teine tee oli sul... Tollest rajast Sa ei saanud... ei võinudki loobuda; Mulle piisas ka laenatud ajast. Ei mu nooruke süda adunud veel, Et võib anda end kellegi hoolde... Sinu üürike arm andis julguse teel Minna edasi... Ulmade poole. Mul on meeles su lembus... Verd põletav lõõm, Mil me kirele andsime voli... Ma ei kurda su kaotust
transporditi haavatuid ja haigeid sõdureid. Et Eesti sõjaväe meditsiiniteenistus veel ei funksioneerinud, siis oli Punase Risti ülesaneks haavatute esmaabi andmine, nende evakueerimine eesliinilt, haava ja haiguse järi jaotamine, pesemine ja puhastamine, toitmine ja pesuga arvutamine ning Punase Risti ja sõjaväe tervishoiuvalitsuse asutusse paigutamine. Rasket tööd tuli sõjast laastatud maal teha Punase Risti varustusosakonnal, mida juhatas dr B.Voogas. Transpordiosakonna töövõimaluste avardamiseks asutati üle riigi 8 eakuatioonipuntki: kaks Tallinna, teise Tartus, Viljandis, Pärnud, Haapsalu,Võrusja valgas. Ettransport kulges aeglaselt tuli eakuatsioonipunktide juures moodustada ka toitlustuspunktid. Haavatuid veeti tagalasse algul kaubavagunites hiljem soetas Punane Rist 14 sanitaarvagunit laiarööpmelisel ja 3 vagunit kitsasrööpmelisel raudteel. Eraldi vagunid olid raskesti ja kergelt haavatute jaoks
Jutuke Vikerkaar peale vihmasadu T aaskord koitis hommik ja hallid pilvekamarad sõelusid taeva jahuseks. Mere kallasäärtel ringutav udu libises vaikselt üle suure kivi, mille peal kaks väikest olevust teineteisse klammerdunult viimaseid magusaid unenägusid nägid. Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud. Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi, valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus
andis tõuke arvutite areng. Strukturaalne antropoloogia strukturalistid nentisid, et kõikide kultuuride aluseks on teatavate vastandpaaride süsteemid. 1960 aastatel võttis maailmas maad mässumeelsus, mida väljendati ka loosungiga ,,Ühiskond on süüdi", põhjendajateks olid uusvasakpoolsed mõtlejad. 1967 a toimus ka esimene südame siirdamine (C. Barnard) USA astronautide jõudmine Kuu pinnale (Apollo 1969, Neil Armstrong). Kunst, televisioon, sport. 1960 aastate algul voogas üle maailma popkunst, millele pani aluse Ameerika reklaamikunstnik A. Warhol. Populaarkultuuri agressiivse reklaami, koomiksite, tarbegraafika jms ülistamine. Popkunst, reklaam ja üha suurenev heaolu on lahutamatud televisioonist ja meelelahutustööstusest. Värvitelevisiooni võidukäik, satelliitside. Sateliittelevisiooni võidukäik mõjutas oluliselt spordi arengut, kuna see tõi suurvõistlused kõigile koju kätte, kasvas neist osasaajate hulk järsult
teistele pseudomütoloogilist Sulevit, Olevit, Lindat, mis pidi tõstma rahvuslikku vaimu. Kell 9 hommikul alustas lauljate rongkäik liikumist ,,Vanemuise" seltsimajast Tähe tänavas. Tiigi tänavalt mindi Maarja kiriku kaudu Toomeorgu, kus kirikuvaremete kõrval platsil pidi toimuma pidulik jumalateenistus. Maarja kiriku juures peatuti ja lauldi koraali. Rongkäiguga koos hakkas linnarahvas vähehaaval Toomeoru poole liikuma. Laulupeo avamine Toomeorus Nüüd voogas eesti maarahva võimas rongkäik läbi ülikoolilinna tänavate, kus mõne peo või tähtpäeva puhul tavaliselt nähti liikumas vaid saksa seltside või üliõpilaskorporatsioonide väheldasi gruppe. Ligi tuhande laulja, mängija ja peokorraldaja rong venis küllalt pikaks, nii et selle möödumine kestis vähemalt 10 minutit. Lippude võimas voogamine ja lauljate eri värvi rahvariided mõjusid pidulik-dekoratiivselt, tõstes nii pealtvaatajatele kui ka peotegelaste meeleolu
kuhu Kronos nende vägevat jõudu kartes oli nad jätnud. Nüüd sööstsid need mäekõrgused hiiglased võitlusse. Titaanid kaitsesid end metsiku ägedusega ja maa vappus nii tugevasti, et vahetevahel maapind lõhenes ja lasi paista Tartarose enda sügavikke. Hävitustöö jõudis aga haripunkti siis, kui titaanid Olümpose jumalate ja hiiglastega käsitsi kokku läksid. Kohutav maavärin loopis kõik segamini: mäed varisesid merre, meri voogas üle maa, Zeusi piksenooled lõhestasid suuri mägesid ning kahjutuli põles nii kõrgelt, et tulekeeled .limpsasid juba päikestki. Võitlus oli nii hitmus, et paistis, nagu vajuks maa Tartarosse ja langeks taevas maa peale. Tervelt 9 aastat möllas see kole sõda titaanide ja Olümpose jumalate vahel. 10 aasta alguseks aga hakkas titaanide jõud raugema, ning siis algas nende hirmus tagaajamine üle maa ja merede. Kurnatud ning löödud titaanid põgenesid, et päästa
laskma.» «Ei, ei,» hüüdis vaeseke, «vastuoksa, mul on värsket õhku vaja.» Nagu hirv, kes hagijate karja liginemist tunneb, tõusis ta püsti, jooksis klaasukse juurde, avas selle ja ruttas palkonile. Phoebus järgnes talle üsna tusasena. Jumalaema kiriku esine plats, kuhupoole teatavasti palkon oli, pakkus sel silmapilgul kurjakuulutavat ja kummalist vaatepilti, mis ara Fleur-de-Lysi hirmu teise suunda pööras. Määratu rahvahulk, mis kõigis lähedastes tänavates edasi-tagasi voogas, täitis sõna otseses mõttes kogu platsi. Väikesest rinnakõrgusest müürist poleks jätkunud, et kirikuesist vaba hoida, kui teda poleks kaitsnud kahekordne rida vahiseersante ja ammukütte arkebuusidega. Nii tiheda piikide ja arkebuuside müüri tõttu oli kirikuesine tühi. Sissekäiku sinna valvasid piiskopi hellebardlased. Katedraali laiad uksed olid suletud, vastandina neile arvutuile aknaile, mis platsi poole alt üles kuni katuseakendeni olid avatud ja kus 332
mõistmist. Ring uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks. Kuid too isik räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab: ,,Ma ei tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin pimedasse tunnelisse, mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest." Üks naine, kes oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: ,,Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud
mõistmist. Ring uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks. Kuid too isik räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab: ,,Ma ei tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin pimedasse tunnelisse, mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest." Üks naine, kes oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: ,,Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud
mõistmist. Ring uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks. Kuid too isik räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab: „Ma ei tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin pimedasse tunnelisse, mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest.“ Üks naine, kes oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: „Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud