Charles Baudelaire (1)

9. aprill 1821 Pariis ­ 31. august 1867
¤ Lapsepõlv - lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir
suutnud valgustada.
¤ Baudelaire'i isa suri varakult (pärandus) ning ema abiellus uuesti
kolonelleitnant Aupickiga.
¤ Baudelaire õppis Lyonis ja Pariisis Collège Louis-le-Grandis juurat
( kuid teda tõmbas eelkõige boheemlaslik eluviis ja Ladina kvartal)
¤ Baudelaire saadeti Indiasse, pöördus tagasi täisealiseks saamisel
Pariisi. (Indiasse jõudmata)
¤ 3 aastat dändielu, tänu isa jäetud pärandusele. Perekond sekkus,
Baudelaire kuulutati teovõimetuks ning talle määrati äraelamiseks kindel
pajuk. (Sundis kirjutama)
¤ Baudelaire'i elu armastuseks oli mulatist näitlejanna Jeanne Duval, kes
kakskümmend kolm aastat järjest oli Baudelaire'i truudusetu kaaslane.
Baudelaire on kirjandusliku sümbolismi eelkäija.
1. 1857. "Kurjad lilled" (põhjustas skandaali: kuus luuletust
keelati "ühiskondliku moraalitunde solvamise tõttu".
Baudelaire'i "kunstnik" on üksi vaimupimeduse ja tehnilise
progressi poolt määratud maailmas, kunstniku elu juhivad
loovusest ja vaimsusest tulenevad pinged; lahendust
pingetele otsib kunstnik veini, oopiumi ja hasisi toel
surmas.)
2. 1869. "Pariisi spliin" (50 proosaluuletusega kogumik)
3. 1909. Baudelaire'i päevik
Eesti keeles on ilmunu: "Väikesed poeemid proosas" (1930, 1991, 1999;
tõlkija Marie Under), "Kurja lilled" (1967), "Väikesed kurja lilled" (2000) ja
"Kurja õied" (2000)
¤ Eksisteerivad ainult kolm austust väärivad olendid: preestrid,
sõdurid, poeedid. Teada, tappa, luua.
¤ See elu on haigla, kus iga patsient on kurjast vaimust vaevatud
sooviga vahetada oma voodi.
¤ Nõustuda autasuga tähendab tunnistada valitsuse või valitseja
õigust mõista teie üle kohut.
,,Raibe"
Charles Baudelaire (Pariis 1959)
Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?
Mu arm, kas meeles veel on sul Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu,
See selge päev, kus paelus meie huvi Kus ainult aimatav on seos,
Üks raibe maantee käänakul? Või nagu visandlik, umbkaudne joonehägu,
Maas jalad harali kui kiimalisel naisel, Eskiisiks jäänud kunstiteos.
Kõht ilgelt paljas, lamas laip, Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga.
Ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel, Seal kärsitult ta ootas vist,
Märg mädast oli rohuvaip. et saagi kallale taas söösta õhinaga
Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu saaks pärast meie lahkumist.
Ja hõõgus maa kui lõõmav lee, Ah, sinagi mu arm, kord oled hauas all, kus
Et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu, sind ootab see, mis raibet siin,
Kui taas algaineks muutund see. mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus,
Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas ­ mu ingel ja mu hingepiin.
See avanes kui uhke õis. Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Sa tundsid iiveldust ­ nii väga lehk meid vaevas, Kui kinni vaotatud on laud,
Et vaevalt hingata veel võis. ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas, vaid keset haudu on su haud.
Kes prisket einet hoomasid,
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
Ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
Kui elav ahel roomasid.
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,
mu armastuses kestma jääb.
Nii uhkelt sillerdas, et näis,
Kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine
Uut, tuhatkordset elu täis.
Ja vaikselt muusikat võis kuulda, nagu ojal
Või keset hiit või rehe all,
Kui tuulamine käib ja vili talupojal
Vaob sarjast vaiksel sahinal.