Voltaire elulugu (0)

Voltaire
(21. nov 1694 – 30. mai 1778 )
18. sajandit Euroopas nimetatakse valgustusajastuks.
Kuigi enamik valgustusideid sai alguse Inglismaalt, kujundasid Euroopa vaimseid suundi just prantsuse filosoofid (nt Voltaire ja Rousseau ).Valgustajad võitlesid õiglasema ühiskonna eest. Nad kuulutasid vabaduse ja võrdsuse ideid. Progressi aluseks pidasid nad teaduse arenemist ning hariduse ja kultuuri levitamist rahva hulgas. Valgustuse teiseks ideaaliks oli nn loomulik inimene. Loomuliku inimese ideaal oli seotud kodanikutunde ja -vastutusega.
Voltaire (kodanikunimega François Marie Arouet) oli prantsuse filosoof , kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest. Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke 'i ja Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu.
Voltaire sündis Pariisis jõuka notari pojana ja oli pere viies laps. Tema ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane . Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Ema sõber õpetas François'le ilukirjandust ja deismi. Poiss osutus osavaks värsisepaks. Aastatel 1704- 1711 õppis ta jesuiitide kolleegiumis Louis-le-Grand.Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia.
Augustis 1711 tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse . Nõnda läks Voltaire õppima juurat, kuid jättis õpingud pooleli .
Leivateenistus aga Voltaire´i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama . Üks Voltaire´i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi.
1717 -1718. a. istus Voltaire valitseja pihta suunatud satiiri pärast peaaegu aasta Bastille ´ vanglas . Seal kavandas ta tragöödia “ Oidipus ”, mis toimus esimese teosena Voltaire´i pseudonüümi all ja mille esietendusega algas tema õukonnapoeedi karjäär. Vastuolu tõttu võimudega sattus ta 1726 .aastal teist korda Bastille´sse.Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale , kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega . Naasnud kodumaale , avaldas ta 1734 . aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.
1745 määras Louis XV ta kuninglikuks ajalookirjutajaks. Elades Preisi kuninga Friedrich II kutsel Potsdamis ja leides tunnustust määramisega Preisi Teaduste Akadeemia presidendiks, pettus ta Friedrich II valgustuses.Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Alates 1755. aastast elas kirjanik Genfi järve ääres ja kirjutas seal “ Candide ´i”.
Elu viimased kuud möödusid Voltaire´il Pariisis, kus ta 1778. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. Voltaire´i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.