Voltaire (0)

Voltaire
Lühireferaat
Francois -Marie Arouet, kes hiljem hakkas end nimetama Voltaire’iks, sündis 21. novembril 1694 Pariisis jõukasse peresse notari pojana. Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard. Mõlema suguvõsad pärinesid Poitevinist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis. François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda sündisid kaksikud poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite- Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane . Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Alates 1704. aastast oli ta jesuiitide kolleegiumi Collége Louisle- Grand ’i õpilane ja kirjutas juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia , mis pole säilinud. Koolis õppis ta ladina ja kreeka keelt, hiljem omandas itaalia, hispaania ja inglise keele. Kui ta 1711 . aastal kooli lõpetas, soovis ta saada kirjanikuks . Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse teatri vastu. Isa survel alustas ta juuraõpinguid, kuid jättis need pooleli . Regendi (Orléans’i hertsogi Philippe II) pihta suunatud satiirid ( terav pilge isiku või ühiskonna pahede, nõrkuste ja puuduste aadressil), mis omistati Voltaire’ile, viisid ta 1717. aastal 11 kuuks Bastille vanglasse. Pool aastat pärast vabanemist esietendus tema tragöödia “ Oidipus ”, millel oli suur menu ja mis pani aluse tema kuulsusele näitekirjanikuna.
1723. aastal tegi vanglas visandatud eepos “ Poeem Liigast” Voltaire’i kuulsaks üle Prantsusmaa. Regent ( riigipea monarhistlikus riigis) püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas , Voltaire aga keeldus. Selle vastuolu tõttu aadlikuga ähvardas teda 1726. aastal uus vanglakaristus, mis aga tema soovil muudeti pagenduseks. Voltaire läks Inglismaale , kuhu ta jäi kuni 1729. aastani. Ta tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega . Seal veedetud aeg, mil ta tegeles Isaac Newtoni uudse loodusteadusega ja John Locke ’i filosoofiaga ning kohtus vabamõtlejate ja deistidega, oli tema edasise elu ja loomingu jaoks otsustava tähtsusega. Inglismaal kirjutatud “Filosoofilised kirjad” ehk “Kirjad inglastest”, mis ilmusid Prantsusmaal 1734 . aastal, kõrvaldati Pariisi parlamendi korraldusel otsekohe pärast ilmumist riigi- ja usuvaenulikena käibelt ning põletati avalikult. Et pääseda vahistamisest, põgenes Voltaire koos markiis du Châtelet’ga Cirey lossi Lorraine’i piiri lähedal ning pühendus seal filosoofilisele, loodusteaduslikule ja ajalooalasele uurimustööle. “Jumaliku Émilie’ga” –  markiis du Châtelet’ga – sidus teda peaaegu 15 aasta pikkune õnnelik, virgutav suhe. Koos temaga kirjutas Voltaire muuhulgas kommentaare Newtoni ja Leibnizi teostele.  Markiis du Châtelet surmast 1749. aastal oli Voltaire’il raske üle saada. Selleks et mõtteid mujale viia, võttis ta Friedrich Suurelt , kellega ta oli 1736. aastast saadik kirjavahetuses olnud, vastu küllakutse Potsdami. Aastal 1753 tekkinud lahkheli tagajärjel asus Voltaire teele ning ostis endale lossi Šveitsi piiri lähedale, Genfi , kus ta pani aastavahetusel 1758 /59 paari nädala jooksul paberile oma kuulsa filosoofilise romaani “Candide ehk Optimism ”. Aastal 1758 ostis ta Genfi järve lähedale eluasemeks Ferney küla ja lossi ning asus parandama külaelanike tingimusi. Elu viimased kuud möödusid Voltaire'il Pariisis, kus ta 1778. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juuli 1791 Voltaire'i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.
Voltaire kirjanduslik looming on üsna mahukas: üle 50 näidendi (sh. tragöödiad "Oidipus", " Brutus ", "Zaire" jt., komöödiad "Veidrikud", "Nanine"), hulgaliselt luulet ja epigramme. Poeem "Neitsi" ( 1755 ) sai kurikuulsaks kiriku ja Jean d'Arci pilamisega. Samuti kirjutas ta mitmed filosoofilised jutustused (nt. " Zadig ", "Candide").
Voltaire'i loetakse prantsuse poliitilise ajakirjanduse rajajaks. Kuigi ta teinekord pilkas monarhiat, ei olnud ta kuningavõimu vastane, vaid pooldas nn. valgustatud absolutismi.
Jean – Antoine Houdon (oli Prantsuse neoklassikaline skulptor ) valmistas istuva Voltaire'i raidkuju kipsmudeli filosoofi elu lausa viimastel päevadel . Marmorist täissuuruses skulptuure on kaks: üks asub Ermitaažis ja teine Pariisi Comedie Francaise' teatris. Neid loetakse Houdoni parimateks töödeks. Kunstnik on osanud väga täpselt kujutada vana mehe välimust, tema kortsulist nägu, kondiseid ja kuivetunud käsi, riideid . Aga samas on ta pilk terane ja läbitungiv.
Houdon valmistas ka mitu Voltaire'i büsti.
Voltaire
Houdoni valmistatud skulptuur Voltaire - st
Kasutatud allikad:
https://koerakrobinad.wordpress.com/2011/04/16/65/
https://et.wikipedia.org/wiki/Voltaire
https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/voltair.html
https://et.wikipedia.org/wiki/Satiir