aktiivsusele C – 15% ja enam kogu organismi ööpäevasest energiakulust 14.Kas järgmine väide on tõene või vale? Kehalist treeningut iseloomustab korduvus planeeritus ja struktueeritus ÕIGE 15.Kas järgnev on T või V? Kehaline aktiivsus aitab kaasa organismi insuliinitundlikuse vähendamisele VALE 16.Milline väide ei ole tõene? Kehalise aktiivsuse võimalik mõju vähkkasvajate ennetamisel.. A-suureneb insuliiniresis..seotud vistseraalse rasva ladestumine 17.Milline väide ei ole tõene? Uuringute põhjal on leitud, et kehalise aktiivsuse mõju vaimsele tervisele võib seisneda D- suurenenud käitumishäiretes 18.Milline väide ei ole tõene? Uuringute põhjal on kehaline aktiivsus seotud terviseriskide vähendamisega järgmistes valdkondades C- nahavähkkasvajad 19.Milline järgnevatest kehalise võimete näitajatest ei ole otseselt seotud tervisega? B-kehatüve lihaste jõud 20
fibroosne perikard eraldab südant kopsudest ja diafragmast ning 2-kihiline seroosne perikard ümbritseb südant vahetult. Perikard on kinnitunud diafragma külge ja hoiab südame tippu paigal (hoiab ka ära südame liigse paisumise verega täitumisel). Südame sein on 3-kihiline: endokard (ühekihiline entodeel, mille all on sidekoe kiht; katab kambreid ja klappe), müokard (kardiomüotsüüdid, võimelised genereerima AP), epikard (mesoteliaalsed rakud, mis moodustavad seroosse perikardi vistseraalse lestme). Müokardi lihaskiud on formeerunud erineva kuluga osadeks, eriti vatsakestes: longitudinaalsed (välimine), ringikujulised, põikisuunas (seesmine). Veri täidab oma ülesandeid pidevalt ringluses olles (vormelemendid, hormoonid, temp.). Liikumapanevaks pumbaks on süda. Südamel on parem ja vasak pool – 2 lihaselist õõneselundit, millel on koda ja vatsake (kokku 4 kambrit). Parem pool võtab vastu hapnikuvaese (venoosse) vere kogu kehast ja saadab selle kopsu.
ternimiga tagasiside. Tagasisede kaudu saab kesknärvisüsteem vahetpidamate informatsiooni liigutus- ja vegetatiivsetest funktsioonidest, mida kasutatakse nii toimuva kui ka järgneva tegevuse korrigeerimiseks. Analüsaatorite klassifikatsioon. Analüsaatoreid võib ärritaja iseloomust lähtudes jaotada gruppideks. 1. Mehaanilised- taktiilne, valutundlik, liikumis-, vestibulaarne, baroretseptiivse keha õõntes ja veresoontes. 2. Keemilised- maitsmis, haistmmis- ja vistseraalse analüsaatori kemoretseptiivsed osad veresoontes , seedetraktis ja organites. 3. Valgusärritusi tajuv nägemisanalüsaator. 4. Heliärritusi tajuv analüsaator. 5. Temperatuuriärritusi tajuv temperatuurianalüsaator. Sõltuvalt keskkonnast, kus ärritusi vastu võetakse, jagatakse analüsaatorid kahte suurte gruppi- 1. Välised analüsaatorid, mis võttavad vastu ärritusi väliskeskkonnast 2
........................................................................................................................ 6 Lisa 1. Fitnesspalli kasutamisjuhend Lisa 2. Hea une kümme käsku 2 1. ANAMNEES Patsient on 62 aastane töötav naisterahvas. Pikkus 162,7 cm, kaal 75,2 kg, KMI 28,4. Ülekaal 6,7 kg. Rasvasisaldus organismis üle normi 39% (norm 60-80a N=24-35,9). Skeletilihased normis 26,7% (norm 60-80a N=23,9-29,9). Vistseraalse rasva tase 9% (norm 1-9). Vööümbermõõt 91cm. RR 110/70 mmHg. Töötab toimetajana ajalehes. Istuv töö alates 1977a. Kuvaritöö alates 1991a. Enne seda töötanud 3a õmblejana. Sööb isevalmistatud toitu ka tööl. Lihatooteid sööb iga päev, kala sööb harva. Tööl käib bussiga, tuleb paar peatust varem maha ja jalutab. Tervisespordiga ei tegele regulaarselt. Puhkab kodus arvuti taga või televiisorit vaadates. Suitsetas 40a 10-20 tk päevas
b) mis piirab aditus laryngis’t eest, tagant ees epiglottis'e ülaserv, taga plica interarytenoidea, küljelt plica aryepiglottica d) m. cricoarythenoideuse posterior’i funktsioon tõmbab lihasejätket taha mediaalselt, mistõttu häälejätke pöördub koos häälesidemega lateraalsuunas ja häälepilu laieneb ! 4. Rinnakelme, pleura a. nim parietaalse pleura osad - pleura diaphragmatica, pleura costalis, pleura mediastinalis, cupula pleura b. mis moodustub vistseraalse pleura üleminekul parietaalseks pleuraks - cavitas pleuralis c. nim pleura sopised – recessus costodiaphragmatica, recessus costomediastinalis ! 2. Kopsud a) nim. kopsu pinnad kopsude pinnad: facies costalis, medialis et diaphragmatica b) mis sisenevad ja mis väljuvad kopsust kopsuvärati kaudu - peabronh, kopsuarter, ülemine ja alumine kopsuveen c) nim. bronhiaalpuu elemendid bronchus principalis -> bronchi lobares -> bronchi
säilitamiseks on vaja mitmekülgset, eelkõige puusapiirkonda ja lülisammast koormavat kehalist tegevust. Luude tugevuse säilitamiseks täiskasvanul piisab keharaskust kandvast aktiivsest liikumisest, kuid lihasmassi suurendamine nõuab spetsiaalset jõutreeningut. Tervise seisukohast on tähtsad - glükoositaluvuse ja insuliinitundlikkuse paranemine, - seerumi triglütseriidide sisalduse langus ja - HDL-kolesterooli sisalduse tõus ning rasvkoe - vistseraalse rasva kasutamine. Regulaarne liikumine parandab ja säilitab südame töövõimet. Mõõduka intensiivsusega koormus tõstab südame löögimahtu ja maksimaalset minutimahtu. Seega on liikumisel palju häid toimeid elundsüsteemidele, kuid samas on liikumine ka üks peamisi abinõusid vananemise ja inaktiivsusega kaasneva osteporoosi ning sellest tingitud luumurdude ennetamiseks. 10 11
jätked. Maitsmiskiudude neuronid saavad alguse põlvikganglionist. Nende neuronite perifeersed jätked jõuavad kahe-kolmandikuni keele esiosa maitsmispungadest; keskmised jätked sisenevad ajutüvesse koos n. intermediusega ja viivad info koos keelealusenärvi (keele tagumiselt kolmandikult) ja uitnärvi (epiglotise piirkonnast) kiududega nucleus tractus solitariuse maitsmisosa neuronitele. Sensoorsed ja maitsmiskiud koos vistseraalse- motoorse komponendiga moodustavad eraldiseisva lateraalse näonärvi juure-nervus intermediuse (Wrisbergi närv) (Adel jt 1998:163). 1.2 Motoorsed komponendid Nägemisnärvis on kahte tüüpi motoorseid kiude: somaatilisi ja sekretomotoorseid kiude. Somaatilised motoorsed kiud innerveerivad miimilisi lihaseid (koos platysma´ga), suupõhjalihaseid (m. stylohyoideus, m. digastricus´e tagumine kõht), m. levator veli
või isheemia erinevates kudedes. Notsitseptiivne valu on sageli tundlik tavapärastele valuvaigistitele nagu mittesteroidsed põletikuvastased ained ja tugevad ning nõrgad opiaadid. Notsitseptiivne valu jaguneb omakorda: · Somaatiline valu - somaatilise koe (lihas, luu, nahk) valu on tavaliselt kergesti lokaliseeritav ja see vaheldub vastavalt liigutustele ja koormusele. · Vistseraalne valu - tuleneb suurematest kehaõõnsustest ning on raskesti lokaliseeritav patsiendi poolt. Vistseraalse patoloogia puhul on samuti olemas kindlad valupiirkonnad. Neuropaatiline valu Neuropaatiline valu tekib närvisüsteemis eneses; perifeersetes närvides, ajus ja seljaajus. Neuropaatiline valu on oma iseloomult põletav või lõikav. Postoperatiivne valu Ägedat postoperatiivset valu võib defineerida kui valu, mis on kirurgilisel haigel olemasoleva haiguse, kirurgilise protseduuri (dreenid, rinnaku- või nasogastraalsondid) või haigusega seotud põhjuste tõttu.
või võimaliku koekahjustusega Notsitseptiivne valu - somaatiline, vistseraalne Neuropaatiline valu perifeerne, tsentraalne Psühhogeenne valu (emotsionaalne) NSAIDide analgeetiline toime NSAIDid on eriti kasulikud põletikulise valu korral Prostaglandiinid ja teised põletikumediaatorid muudavad perifeersed valuretseptorid tundlikuks normaalselt mittevalulike stiimulite suhtes NSAIDid vähendavad valuretseptorite tundlikkust Nõrgem toime kroonilise, postoperatiivse ja vistseraalse valu korral (erandiks on düsmenorröa) Kasulik sünergistlik toime opioididega Võrreldes opioididega on toime nõrgem ja esineb analgeetilise lae efekt; ei teki aga hingamisdepressiooni ja füüsilise sõltuvuse riski Analgeetikumide toimekohad Palavik Pürogeenid stimuleerivad hüpotalamuse preoptilises tuumas PGE2 sünteesi termoregulatsioonikeskuses nihkub kehatemperatuuri seadistuspunkt normist kõrgemale (> 37,5° C) Eksogeensed pürogeenid bakterid, viirused, seened, parasiidid,
kohtumisel käesoleva töö autor sai pildi kliendi tervisest, toimetulekusest elustiilist. Anamneesi kogumisel ja nõustamisel töö autor kasutas MI tehnikat ja sellega seotud tööriistu, valikutabelit, skaalasid ja muutuste jutu plusse ja miinuseid. Patsiendi tervisenäitajad olid järgmised: pikkus 162,7 cm, kaal 75,2 kg, KMI 28,4. Ülekaal 6,7 kg. Rasvasisaldus organismis üle normi 39% (norm 60-80a N=24-35,9). Skeletilihased normis 26,7% (norm 60-80a N=23,9-29,9). Vistseraalse rasva tase 9% (norm 1-9). Vööümbermõõt 91cm. RR 110/70 mmHg. Analüüsidest glükoos paastuseerumis/paastuplasmas 5.9 mmol/L (N:4,1...5,9mmol/L), kolesterool seerumis/plasmas 7.1 mmol/L (N:<5,2mmol/L), LDL-kolesterool paasseerumis/ paastuplasmas 4.4 mmol/L (N: <3,0 mmol/L), HDL-kolesterool seerumis/plasmas 1.4 mmol/L (N:>1,6 soovitav mmol/L), triglütseriidid paastuseerumis/paastuplasmas 1.6 mmol/L (N:<2,0),
Ta sisaldab rohkesti elastseid kiude ja on kaetud ühekihilise lameepiteeliga mesoteeliga. Kõhuseina vooderdavat kõhukelmet nim seinmiseks ehk parietaalseks, kõhuõõne elundeid katvat kõhukelmet aga sisusmiseks ehk vistseraalseks. Need on ühtse serooskesta osad, mis lähevad üksteiseks üle. Kõhukelmeõõs ehk peritoneumiõõs on parietaalse ja vistseraalse kõhukelme vahele jääv pilujas ruum, mis on täidetud seroosse kõhukelmevedelikuga. Kõhukelme moodustab duplikatuure, mis esinevad kehas kinnistite, sidemete ja rasvikutena. · Kinnistite abil kinnitub peensool (v.a kaksteistsõrmik), ussripik, risti- ja sigmakäärsool kõhuõõne tagumise seina külge. Sidemeks nim kõhukelme üleminekut kõhu seinalt elunditele. Rasvik on kahest kõhukelme
emapoolse osa platsentast – detsiidua. Allantois, rebukott ja amnion saadakse enamasti embrüoblasti rakkudest. Platsenta kaudu saab embrüo emalt hapniku ja toitaineid, samuti saab ta vabaneda jääkainetest. EMT (epiteliaal-mesenhümaalne üleminek) on epiblasti rakkude läbiminek ürgjutist, neist saavad nii mesodermi rakud (ka mesenhümaalne kude). Hilises blastotsüsti staadiumis paikeb epiblasti peal primitiivne endoderm, selle hulgas on distaalse vistseraalse endodermi (DVE) rakke, millest kujunevad A-P telje väljakujunemisega anterioorse vistseraalse endodermi (AVE) rakud. Posterioorsele poolele tekib ürgjutt. AVE paikneb tulevases anterioorses piirkonnas, sekreteerib ürgjuti toodetule antagonistlike signaalmolekule, mis koos epiblastiga juhivad peapoolset embrüo arengut. Ürgjutt paikneb embrüo posterioorses piirkonnas (vastu AVE) ja ekspresseerib Nodal, Wnt3, Brachyury, Fgf8
kõhuõõnt. Kõhukelme seinmine ehk parietaalne leste vooderdab kõhuõõne kõiki seinu. Kõhukelme seesmine ehk vistseraalne leste ümbritseb serooskestana kõhuõõnesiseseid elundeid. Tegelikkuses on tegemist ühe tervikliku kõhukelmega, mis teatud paikades parietaalse lestmena pöördub kõhuõõne tagaseinast sisemiseks lestmeks. Sel moel moodustab kõhukelme mõnele elundile kinnisti, mida mööda tulevad elundini veresooned ja närvid. Parietaalse ja vistseraalse lestme vahele jäävat pilujat osa nimetatakse peritoneaalõõneks. Tavaliselt esineb peritoneaalõõnes 50 ml vedelikku, mis vähendab hõõrdumist ning omab ka põletikuvastast toimet. Vedeliku teke ja imendumine nii pleura- kui ka peritoneaalõõnde on omavahel tasakaalus. Oma olemuselt on antud vedelik plasma ultrafiltraat, kuna seda eritub mõlema lestme kapillaaridest. Imendumine toimub lestmete veenulitesse, valgud ja rakuline osa lümfiteedesse
b)Sisusmine kõhukelme e. vistseraalne peritoneum (peritoneum visceralis) – see osa läheb seinast eemale, ümbritseb elundeid ja moodustab elundite kinnisteid ning rasvikuid (omentum). Enamike elundite kinnisteid nimetatakse meso- (näiteks: mesocolon sigmoideum – sigmakäärsoole kinnisti; mesoappendix – ussripiku kinnisti jne.); peensoole kinnistil on aga erinimetus mesenterium. Kõhukelmeõõs : Kõhukelmeõõs on parietaalse ja vistseraalse peritoneumiga piiratud pilude labürint kõhuõõne elundite ja seinte vahel. Normaalselt on selles ruumis vaid mõni ml seroosvedelikku! Mõnes kohas on elundite vahel väga sügavad sopised (recessus); suurim on mao taga – sel on omaette nimetus: rasvikupaun (bursa omentalis). Kõige sügavam koht peritoneaalõõnes on naisel pärasoole ja emaka vahel – pärasoole-emaka õõnestis e. Douglas`e õõs (proovide võtmine!). Mehel piiravad sügavaimat kohta pärasool ja kusepõis.
kohtumisel käesoleva töö autor sai pildi kliendi tervisest, toimetulekusest elustiilist. Anamneesi kogumisel ja nõustamisel töö autor kasutas MI tehnikat ja sellega seotud tööriistu, valikutabelit, skaalasid ja muutuste jutu plusse ja miinuseid. Patsiendi tervisenäitajad olid järgmised: pikkus 162,7 cm, kaal 75,2 kg, KMI 28,4. Ülekaal 6,7 kg. Rasvasisaldus organismis üle normi 39% (norm 60-80a N=24-35,9). Skeletilihased normis 26,7% (norm 60-80a N=23,9-29,9). Vistseraalse rasva tase 9% (norm 1-9). Vööümbermõõt 91cm. RR 110/70 mmHg. Analüüsidest glükoos paastuseerumis/paastuplasmas 5.9 mmol/L (N:4,1...5,9mmol/L), kolesterool seerumis/plasmas 7.1 mmol/L (N:<5,2mmol/L), LDL-kolesterool paasseerumis/ paastuplasmas 4.4 mmol/L (N: <3,0 mmol/L), HDL-kolesterool seerumis/plasmas 1.4 mmol/L (N:>1,6 soovitav mmol/L), triglütseriidid paastuseerumis/paastuplasmas 2.0 mmol/L (N:<2,0), hemoglobiin 140 g/L (N:134..
Endoderm moodustab epiteliaalse vooderduse mitmetele näärmetele nagu kilpnääre, kõrvalkilpnääre ja tüümus ja struktuuridele nagu trummiõõs ja kuulmetõri ning ka kusepõiele ja kusitile 76. Primitiivne edoderm ja selle funktsioonid Blastotsüstis kujuneb primitiivne endoderm, mis annab aluse vistseraalsele endodermile Vistseraalne endoderm asendatakse gastrulatsiooni käigus definitiivse endodermi rakkude poolt (läbivad MET) Enamik vistseraalse endodermi rakke moodustavad toitefunktsiooniga rebukoti, vähesel määral jääb neid ka moodustuva soole koosseisu tähtis induktiivsete signaalide allikas - anterioorne vistseraalne ED (indutseerib gastrulatsiooni) ei panusta otseselt embrüo arengusse Visteraalne endoderm Rebukott võimaldab ema ja embrüo vahelist toitainete ja gaaside vahetust enne funktsionaalse platsenta välja kujunemist Rebukotis tekivad ka rebukoti veresooned ja veresaarekestest
ja seedetoru (seedesüsteem, maks, sapipõis, kõhunääre); moodustab epiteliaalse vooderduse mitmetele näärmetele, nt kilpnääre, kõrvalkilpnääre, tüümus ja struktuuridele, nt trummiõõs, kuulmetõri, kusepõis, kusiti Primitiivne edoderm ja selle funktsioonid kujuneb blastotsüstis ja annab aluse vistseraalsele endodermile, millest enamus rakke moodustab toitefunktsiooniga rebukoti Definitiivne endoderm: asendab gastrulatsiooni käigus vistseraalse endodermi sooltoru moodustumine: eessool, tagasool, kesksool endoderm, mis paikneb algselt n-ö lehena, rullub hiljem torujaks struktuuriks ja tekib ürgsool; see jaotub ees- ja tagasooleks, hiljem lisandub ka kesksoole piirkond - eessool - neel, söögitoru, magu, osa 12-sõrmiksoolest, hingamiselundid, maks, sapipõis, pankreas - kesksool - 12-sõrmik e tühisool, niudesool, peensool, umbsool, ussiripik, osa jämesoolest
tagasiimendumine, väljaheidete moodustumine 84) Kõhukelme (seinmine sisustamine, kõhukelmeõõs) Kõhukelme on serooskest, mis vooderdab kõhuõõne seinu ja läheb üle siseelunditele. Sisaldab elastseid kiude ja on kaetud ühekihilise lameepiteeliga – mesoteel. Kõhuseina vooderdavat kõhukelmet nim. seinmiseks e. parietaalseks, kõhuõõne elundeid katvat kõhukelmet aga sisusmiseks e. vistseraalseks. Kõhukelmeõõs on parietaalse ja vistseraalse kõhukelme vahele jääv pilujas ruum, mis on täidetud seroosse kõhukelmevedelikuga. 85) Kõhukelme duplikatuurid (kinnistid, suurrasvik) Kõhukelme moodustab duplikatuure, mis esinevad kehas kinnistite, sidemete ja rasvikutena. Kinnistite abil kinnitub peensool, ussripik, risti-ja sigmakäärsool kõhuõõne tagumise seina külge. Sidemeteks nim. kõhukelme üleminekut kõhu seinalt elunditele. Rasvik on kahest kõhukelme lestmest koosnev moodustis, mille vahel on tavalisest rohkem
emakanurkadeks. Emakakitsus on umbes 1cm pikkune ühendusala emakakeha ja emakakaela vahel. Emakakael moodustab emaka pikkusest 1/3 ning jaguneb tupeüliseks osaks ja tupeosaks. Emakaõõs on kolmnurkse kujuga, tema ülemistes nurkades on munajuhade emakapoolsed avavused ning alumine tipp läheb üle emakakaelakanaliks. Emakas on lihaseline elund. Tema sein on 1-1,25 cm paksune ning koosneb serooskestast, lihaskestast ning limaskestast. Emaka serooskest e. perimeetrium on kõhukelme vistseraalse lestme osa. Serooskesta üleminek vaagnaõõne külgseinalt emakale toimub emakalaisidemena, milles kulgevad emaka veresooned ja närvid ja mida seetõttu nimetatakse ka emakakinnistiks. Kõhuõõne eesmist seina vooderdav kõhukelme laskub väikevaagnasse, katab kusepõietipu ja kusepõie tagumise pinna ning jätkub emaka kusepõismisel pinnal, moodustades kusepõie ja emaka vahele väikese taskukujulise süvendi - kusepõie- emaka õõnestise
Kõhuõõs on kaetud õhukese serooskelmega, mida nimetatakse kõhukelmeks (peritoneum parietale), see läheb soolekinnisti kaudu üle siseelunditele (peritoneum viscerale). Soolekinnisti (mesenteerium) kõhukelme duplikatuuri abil kinnituvad organid kõhuõõne tagumise seina külge ja tema lestmete vahel kulgevad soolele veresooned ja närvid. Soolte liikumist võimaldab soolekinnisti. Kõhukelmeõõs ehk peritoneumiõõs on parietaalse ja vistseraalse kõhukelme vahele jääv ruum. Suur- ja väikerasvik on kõhukelme kahekordne duplikatuur, mille lestmete vahel on kohev-, rasvkude. Suurrasvik (omentum maius) ripub maokõverikult põllena alla, kattes maost allpool asetsevaid kõhuõõneelundeid eest ning on kokku kasvanud ristikäärsoolega nii, et mao taga ja all tekib peaaegu täielikult eraldatud ruum – bursa omentalis. Joonis 3.24. Seedetrakti anatoomia 78
annaabi.ee 
