ja pikkusega, mis olid valmistatud väga heast puust ja hoolikalt kuivatatud ja töödeldud. Need olid tavaliselt tugevdatud metallribadega sellistest kohtadest, mis sattusid surve alla võitluses. Odateravikud valati sama kõrgkvaliteedilisest terasest nagu mõõgadki ja neidki oli mitut erinevat tüüpi. Odateravikud võib jaotada kolme põhitüüpi, milleks on sirged, kõverad ja erikujulised odateravikud. Kõige levinum neist oli sirge odatera, mis oli kaheteraline. Valmistati ka erinevaid viskeodasid. Neid kasutasid nii mehed kui ka naised ja neid sai ka kasutada lähivõitluses löökide tõrjumiseks. Seoses sellega, et odasid hakati tegema väga palju ja nende kasutamist õpetati mitmeid kohas, siis mindigi sõjas üle odadele, sest odadel on palju eelisi mõõkade vastu. Üleminekul sirgelt odaotsalt kõverale on vahepeal nakamaki, mis meenutab naginata't. Selle tera on idamaise mõõga sarnane, mis oli kolm jalga pikk ning kinnitatud oli lihtsalt pikema käepideme külge
Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutatai moondekivimeid, mida sai lihvides töödelda. Kasutati ka palju luid ja sarvi, millest valmistati harpuune, nooleotsi, pistodasid jne. Elatusalad Veekogude ääres paiknevad asulad pakkusid häid võimalusi kalastamiseks, kuid siiski oli kõige tähtsamal kohal jaht. Asulapaikadest saadud luud näitavad, et esmajoones kütiti põtru ja päris palju ka kopraid, kuid suuremate loomade saagis oldi tagasihoidlikumad. Jahil kasutati viskeodasid, vibu ja nooli, aga veelgi tähtsamad olid püünised ja lõksud. On tehtud ka kindlaks, et jahimeestel oli abiliseks koerad. Kala ja liha kõrval olid igapäevases menüüs tähtsal kohal mitmesugused loodusannid: taimed, juurikad, marjad, pähklid ja seened. Noorem kiviaeg ehk neoliitikum Noorema kiviaja ehk neoliitikumi alguseks peavad arhieoloogid keraamika kasutuselevõtu umbes 5000. aasta paiku ekr. Eesti vanimad savinõud valmistati savist, millesse oli segatud
Kunda kultuuri esindajad kasutasid luid ja sarvi harpuunide, nooleotste, pistodade jm. Valmistamiseks Luu ja sarvesemete rohkus oli Kunda kultuuri iseloomulik tunnus Elatusalad Veekogudeäärsed asulad pakkusid võimalusi kalastamiseks Enim saaki saadi kalatõkete algeliste võrkude ja mõrdadega, on leitud ka luust konksusid Olulisel kohal oli jaht Esmajoones kütiti põtru, kopraid ja veelinde jahil kasutati viskeodasid, vibu ja nooli, püüniseid ja lõksusid On leitud koera luid, mis viitavad jahimeeste abilistele Mesoliitikumi teisel poolel tegeles rannarahvas hõlgeküttimisega Jahiretked ulatusid Saaremaale, Hiiumaale ja Ruhnu Kala ja liha kõrval oli igapäevases menüüs olulisel kohal mitmesugused loodusannid: taimed, juurikad, marjad, pähklid ja seened. Kahjuks on säilinud vaid sarapuupähkli koored Noorem kiviaeg ehk neoliitikum (u 5000 1800 eKr
idaranniku maadel alates LõunaSoomest kuni Leedu lõunaosani. Asulakohad:elanikud rajasid asulad veekogude lähedale, kus oli soodne kalastada, küttida veelinde ja loomi. Jõedjärved pakkusid paremaid liikumisvõimalusi kui paksud metsad. Riistad: tööja tarberiistad valmistati kivist, luust, sarvest, puust. Kasutati ka kvartsi ja tulekivi. Valmistati ebakorrapärase kujuga kivikirveid. Elatusalad: kalastamine, jahtimine(põdrad, koprad, veelinnud). Jahil kasutati viskeodasid, vibu ja nooli, mitmesuguseid püüniseid ja lõkse. Loodusandidest kasutati kõike(taimed, marjad, seened jne). Noorem kiviaeg. Kasutusele võeti keraamika. Kuna savinõud oli nüüd väga levinud leiud, nimetati see kultuur kammkeraamika kultuuriks. Levis LõunaLätis kuni PõhjaSoomeni ja LoodeVenemaa aladel. Asulakohad: jõgede järvede ääres, mõned ka mererannas või väikestel saartel. Riistad: jahija tööriistade valmistamise oskus olid selle
iseloomustatakse Kunda kultuuri Kund kultuuri elani valmistatud luust ja sarvest esemed Elatusalad · Veekogude äärsed kalastuskohad · Ahingutega saadi suuremaid kalu · Luust õngekonksud · Suurem saaks saadi kalatõkete, algeliste võrkude ja mõrdadega · Tähtsam elatusala oli jaht · Esmajoones kütiti põtru ja ka kopraid · Ürgveiste, karude, metssigade ja kitsede jahisaak oli tagasihoidlikum · Kütiti ka linde(veelinde) · Jahil kasutati viskeodasid, vibu, ja nooli · Tähtsamad esemed olid püünised ja lõksud · Suurematele loomadele tehti varitsus- kui ka ajujahti · Kaevamistel leitud koeraluud viitavad jahimehe abilisele · Mesoliitikumi teisel poolel tegeleti hülge küttimisega · Jahiretked ulatusid isegi Hiiu- ja Saaremaale ning Ruhnu · Esialgu käidi saartel ilmselt vaid kevadtalvel · Loodusannid: taimed, juurikad, marjad, pähklid ja seened · Nendest pole peale sarapuupähkli asulakohtades midagi säilinud
Nendega tehti väikesi tööriistu lõikamiseks, kraapimiseks, puurimiseks. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati moondekivimeid, mida sai lihvides töödelda. Selle algsed kivikirved olid ebakorrapärase kujuga. Kasutati luid ja sarvi, millest valmistati ahingui, harpuune, nooleotsi, pistodasid, talbu, naaskleid. Elatusalad olid veekodude ääres. Tähtis oli jaht kütiti põtru, kopraid, ürgveiseis, karusid, metside, kitsi, linde (ka hülgeid) . Kasutati viskeodasid, vibu, nooli, püünised, lõksud. Peale selle söödi loodusande taimed, juureikad, marjad, pähklid, seened. Noorem kiviaeg e neoliitikum (5000-1800eKr). Neoliitikumi alguseks peetakse keraamika kasutuselevõttu. Venimad savinõud valmistati savist, millesse oli sedatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipudru. Kasutati toidu tegemiseks, hoidmiseks. Kammkeraamika klutuur levis u 4000eKr, kasutusele tulid paremini valmistatud
Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe. Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Läti Henrik räägib Eesti odadega relvastatud jalaväest ning mainib spetsiaalsete viskeseadeldiste abil töötavaid viskeodasid. Paljudest haudadest on arheoloogid leidnud ratsavarustust. On ilmne, et ülikud võitlesid ratsa mõõkadega ning jalavägi tarvitas viske- ja torkeodasid. Kalmetest leitu seostamine igapäevase relvastusega on alati väga küsitav. Kalmete ümbrustest leitakse sageli odaotsi, vahel ka kilbikupalde jäänuseid, mis on ilmselt visatud-jäetud sinna mingi rituaali käigus, mis on leidnud aset matuse ajal või järel. Kilbi lisamine matustesse polnud ilmselt kombeks
Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. 5. Milline oli eestlaste sõjaline tase muinasaja lõpul, miks selline? Suhted naabritega olid rahumeelsed, kuid tehti vastastikuseid rööv- ja sõjakäike. 11. Sajandi keskpaiku jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati võimsamad ringvall-linnused. Väravad kindlustati hoolikalt. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Kasutati viskeodasid ja torkeodasid. Kaitserelvastusse kuulusid kilbid ja kiivrid. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes ratsa- kui ka jalameestest. 6. Iseloomusta eestlaste muinasusundit ning millised tegurid mõjutasid selle muutumist? Muinasaja inimese vaimses elus oli tähtsal kohal usund. Usundi alla mahtusid tavad ja uskumused, millel oli seos mõistega püha. Pühaks peeti sageli kõike seletamatut,
Varred olid valmistatud puidust, odaotsad metallist, tavaliselt rauast. Odaotsa kuju võis väga palju varieeruda, olenevalt oda otstarbest või asukohast, kus oda valmistati. Teada on, et osadel riikidel või rahvastel olid ainult neile iseloomulikud odaotsad, eestlastel midagi väga erilist ei olnud. Torkeoda oli lahingus väga ohtlik relv oma pika (kuni 2,5 meetrit) torkeulatuse tõttu, eriti hästi sai seda kasutada ratsa võitlevate vaenlaste vastu. Kasutati ka viskeodasid, mille vars oli lühem ja ots kergem. Oda kasutati ka väljaspool lahingutandrit jahipidamiseks, ohvritalitlustel, ka rahulepingute sõlmimisel ja lõeptamisel: rahu sõlmides vahetasid leppivad pooled odasid, lepingu purustamiseks heideti saadud oda jõkke. Odaotsi on leitud üle Eesti, kõige rohkem Saaremaalt. Kirves Sõjakirves e. tapper oli muinasaja eestlaste seas väga palju kasutust leidnud relv. Teda kasutati
Luudest ja sarvedest valmistati ahingui, harpuune, nooleotsi, pistodasid, talbu, naaskleid jms. Elatuslaad: Kalastamine- ahingutega oli võimalik kätte saada suuremaid kalu. Kalapüügiks kasutati ka luust õngekonkse. Tähtis oli jaht. Asulapaikadest saadud luud näitavad, et enamasti kütiti põtru ja püris palju ka kopraid. Ürgveiste, karude, metssigade ja kitsede osa jahisaagis oli tagasihoidlikum. Peale metsloomade kütiti kalinde, enamsjaos veelinde. Jahil kasuati viskeodasid, vibu ja nooli, aga veelgi tähtsamad olid mitmesugused püünised ja lõksud. Suuremate loomade kättesaamiseks harrastai ilmselt nii varitsus- kui ka ajujahti. Kaevamistel leitud koeraluud viitavad jahimehe abiliste olemasolule. Kala ja liha kõrval olid igapäevases menüüd tähtsal kohal mitmesugused loodusannid: taimed, juured, juurikad, marjad, pähklid ja seened.
Lammasmägi leiukoht. Kunda kultuuri elanikud elasid enamasti veekogude ääres, kus oli võimalik kalastada, küttida veelinde ning vett jooma tulnud metsloomi. Kütiti hulgaliselt põtru ja kopraid. Küttimisel kasutati jahikoeri, viskeodasid ning vibu. Rannikutel kütiti hülgeid, mis viis Lääne-Eesti saarte asustamiseni. Kunda kultuurile on iseloomulikud sarv- ja luuesemed. Elati tõenäoliselt 15-30 liikmeliste kogukondandena, mis koosnesid 2-4 perest. Kogukondadel puudus tõenäoliselt üks
nahkrihmaga. Luudest ja sarvedest valmistati ahingui, harpuune, nooleotsi, pistodasid, talbu, naaskleid jms. Elatuslaad: Kalastamine- ahingutega oli võimalik kätte saada suuremaid kalu. Kalapüügiks kasutati ka luust õngekonkse. Tähtis oli jaht. Asulapaikadest saadud luud näitavad, et enamasti kütiti põtru ja püris palju ka kopraid. Ürgveiste, karude, metssigade ja kitsede osa jahisaagis oli tagasihoidlikum. Peale metsloomade kütiti kalinde, enamsjaos veelinde. Jahil kasuati viskeodasid, vibu ja nooli, aga veelgi tähtsamad olid mitmesugused püünised ja lõksud. Suuremate loomade kättesaamiseks harrastai ilmselt nii varitsus- kui ka ajujahti. Kaevamistel leitud koeraluud viitavad jahimehe abiliste olemasolule. Kala ja liha kõrval olid igapäevases menüüd tähtsal kohal mitmesugused loodusannid: taimed, juured, juurikad, marjad, pähklid ja seened.
sest seal oli soodne kalastada ja küttida veelinde ning vee lähedusse jooma tulevaid metsloomi. Jõed pakkusid ka paremaid liiklemisvõimalusi. Töö- ja tarberiistad olid enamasti valmistatud kivist, luust, sarvest ja mitmed ka puust. Kivimitest oli kõige parem tulekivi, ja suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati ka moondekivimieid, millest lihviti tööriistu. Elatusaladest olid põhilised kalastamine ja jaht. Jahiti erinevaid metsloomi, s.h ka linde. Jahtimiseks kasutati erinevaid viskeodasid, vibu ja nooli ning püüniseid. 4000. a eKr levis eestis uus kultuur, kasutusele võeti paremini valmistatud savinõud, mida oli ilustatud erinevate täkete või lohukestega. Kuna see oli väga tüüpiline leid, siis panid arheoloogid sellele nimeks Kammkeraamika kultuur. Umbes 3000. a eKR hakkas aga levima teine kultuur, hoopis uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kommetega. Savinõusid kaunistati nüüd nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamikakultuuri nimetusele.
Ühiskond- Vähe allikaid, aga arvati, et enamik Eesti elanikest varanduslikult ja õiguslikult seisundilt enam-vähem võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati ühiselt rahvakoosolekutel, kus osalesid kõik vabad mehed. Madalaima kihina tunnistatakse sõjavangidest orje, keda käsitletakse aga pigem sulaste kui õigusteta sunnistöölistena. Sõjaline tase- rajati võimsaid ringvall-linnuseid. Relvastuses olid tähtsal kohal odad. Kasutati väiksemaid ja kergemaid viskeodasid ning suuremaid ja tugevamaid torkeodasid. Tõhusaks relvaks olid sõjakirved. Ratsasõdalastel olid relvadeks kaheteralised mõõgad. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. Teati lihtsamaid linnuste piiramisvõtteid. Suhted naabritega- Eestist edelas elavate liivlaste ja kurelastega olid suhted head. Lõuna pool elavate naabritega tekkis aeg-ajalt tülisid. Tugevad vastased eestlastele olid leedulased, kes tegid
Kiviaeg: vanem ehk paleoliitikum (algas inimese kujunemisega ja lõppes Põhja- Euroopas viimase jääajaga), keskmine ehk mesoliitikum (u 9000-5000 a. eKr), noorem ehk neoliitikum (u 5000-u500 a eKr). Pronksiaeg: vanem(u 1800- u 1100 eKr) ja noorem( u 1100- u1500 eKr). Rauaaeg: vanem, keskmine, noorem. Elatusalad olid veekodude ääres. Tähtis oli jaht kütiti põtru, kopraid, ürgveiseis, karusid, metside, kitsi, linde (ka hülgeid) . Kasutati viskeodasid, vibu, nooli, püünised, lõksud. Peale selle söödi loodusande taimed, juureikad, marjad, pähklid, seened. Noorem kiviaeg e neoliitikum (5000-1800eKr). Neoliitikumi alguseks peetakse keraamika kasutuselevõttu. Venimad savinõud valmistati savist, millesse oli sedatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipudru. Kasutati toidu tegemiseks, hoidmiseks. Kammkeraamika klutuur levis u 4000eKr, kasutusele tulid paremini valmistatud
odaotsa. Hilisrauaaegsete odadega on probleeme, kuna keegi neid tüüpe täpselt ei tea. Leitud on neid näiteks Lõhavere linnusest ning Randvere kivikalmest. Muinasaja lõpust leitud odadel enamasti enam damastseeritud odaotsi ei ole, kuid mingil määral on damastseeritust imiteeritud. Lõhavere linnuse kaevust on leitud kaks oda, millel olid teatud määral säilinud ka varred. Leiti üks torke- ning üks viskeoda. Viskeodadel olid varred lühemad, kui torkeodadel. Viskeodad Viskeodasid on Eestis küllaltki erinevaid. Viskeoda eristab torkeodast väiksemad mõõtmed ning kergem kaal. Neid on kasutatud ilmselt igal ajajärgul, kuid viskeodad ei ole nii hästi säilinud, mis tõttu ei ole nendega nii tõsiselt tegeldud. Noakujulise lehega viskeodaotsad on üks viskeoda alaliike. Odaotsa tera näeb välja nagu nuga, mille tagaotsas on kida. Odaotsa vars on ülevalt kuidagi ära keeratud. Varasemal ajal pole neid isegi odaotsteks peetud, vaid arvati, et need on omalaadsed ahingud
1. EESTI KIVIAJA KULTUURID · Kiviaeg Eestis: u.9000-1800 eKr · Elatusalad: Kalastamine- kalu püüti ahingutega, luust õngekonksudega, kalatõketega, algeliste võrkudega ja mõrdadega. Jahtimine- asulapaikadest leitud luud näitavad, et esmajoones kütiti põtru ja kopraid, vähem ürgveisi, karusid metssigasid ja kitsi. Peale metsloomade kütiti ka linde, esmajoones veelinde. Jahtimiseks kasutati viskeodasid, vibusid, nooli ja püüniseid. Korilus- igapäevases menüüs olid loodusannid:taimed, juurikad, marjad, pähklid ja seened. · Tööriistad: Kivimitest oli parim tulekivi, kuna tulekivi oli vähe siis selle kõrval kasutati kvartsi. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati moondekivimeid. Selle aegsed kivikirved olid ebakorrase kuju ja konarliku pinnaga. · Kunda kultuur: u.9.aastatuhat eKr. Pulli asula on kõige vanem teadaolev inimeste elupaik Eestis
Veristes kokkupõrgetes langeb hulk sangareid nii ühel kui teisel poolel ning nende laipade pärast puhkeb äge taplus. Mitmel pool laevaahtrite taga käib tõsine heitlus: välguvad mõõgad ja torkavad piigid, vankrid kihutavad kolinal teineteise peale, maa on surnute ja hädaldavate haavatutega otsekui üle külvatud, see on verest nii läbi imbunud, et lausa punetab, siin- seal vedeleb murdunud piike, nooli, kilpe, sõdalaste peast rebitud kiivreid ja märgist mööda lennanud viskeodasid. Mõnes paigas peavad sangarid vastakuti kahevõitlust, teisal aga on terved kisavate sõdurite read üksteisega segunenud ning ägedas lahingumöllus on raske vahet teha, kes on oma, kes vaenlane. See päev toob kuulsust kreetalaste kuningale Idomeneusele, kes võitleb kreeklaste kõrval, aga sangarlikkuse poolest ei jää neile alla ka Priamose poeg Deiphobos, Aineias, Paris ja teised troojalased. Poseidoni toetusel võitlevad kreeklased vapralt ja muidugi kannavad
annaabi.ee 
