Virtuaalmaailma võlu ja viletsus (1)

Virtuaalmaailma võlu ja viletsus
Veel kakskümmend aastat tagasi ei teadnud enamus inimesi internetist, mobiiltelefonidest, arvutimängudest või suhtlusvõrgustikest mitte midagi. Arvutid olid küll olemas, aga võtsid enda alla lausa suuri ruume ning programmid olid algelised, mis võimaldasid vaid teatud operatsioone teha. Mobiiltelefonid olid samuti tol ajal juba olemas, aga neid said endale lubada vaid väga jõukad ärimehed. Tolle aja kaasaskantavaid telefonid olid samuti suured ja kohmakad ning väga rasked, kaasas pidi tassima ka lisa-antenne, et püüda signaale satelliitidelt jne.
Lühikese aja jooksul on aga tehnikaareng teinud hüppelise kasvu, ning aparaadid on kõik saavutanud mikromõõtmed, samas kui nendega saab teha peaaegu kõike. Hinna poolest on kaasaegne tehnika äärmiselt odav ja peaaegu igas kodus on tänapäeval vähemalt üks arvuti ja hulgaliselt taskutelefone jms. Samuti on paljudes kodudes juba ka internet . Enamik inimesi on teadlik selle sõna tähendusest ja suur ringkond on ka selle igapäevane kasutaja. Vanem generatsioon on selle kohaldanud oma töösse. Klientidega suheldakse tänapäeval e-mailide kaudu, firmade kodulehed annavad täpse ülevaate oma tegevusest, asukohast, toodangust jne, seega klientide elu on tehtud mugavaks, isegi vajalikke asju saab osta internetist. Enamik tooteid on kõigest hiirekliki kaugusel ja jääb ära poodides kolamine, ning asjatud autoga traalimised, et omale vajalikku eset leida.
Loomulikult on selline tehnikaareng lihtsustanud meie igapäevaelu ja kõik saab kiiremini tehtud, aga kas see siiski on kõik nii hea, nagu tundub?
Kui olin veel väike ja nõukogude võim oli meie maal täies hiilguses. Enamus külainimesi käis tööl kolhoosis. Bussiga hommikul läksid ja samamoodi tulid ka koju. Vaid üksikutel olid isiklikud autod. Tööpäevad olid siis pikad. Kodus ootas enamustel mitu last ja palju koduloomi ning samamoodi tahtis rohimist, kõplamist ka oma põllumaa. Linnas käidi ikka bussidega ja arvestada tuli suure ajakaoga, sest busse käis vähe ja harva. Telefonid olid siis muidugi analoogtelefonid ja terve küla peale vaid üks aparaat, oli juba luksus. Meil oli lähim telefon kolme kilomeetri kaugusel, kolhoosi kaalukojas. Kui oli kiirabi abi tarvis, siis isa pani punnvõrrile hääled sisse ja kihutas kaalukotta helistama või kui võrr ei töötanud vms, siis jooksis abi järele.
Mäletan mitmeid hetki , kus naabrid said omavahel kokku tee peal. Istuti teepervele maha ja jutustati, leiti aega teineteise jaoks. Olid siis alles ajad! Nüüd on kõigil meeletu tehnika, puuduvad koduloomad ja põllumaad, vestlused saavad kõik vesteldud kas telefoni teel või arvuti kaudu ja meil pole aega naabritega kokkugi saada. Paljude tööpäev möödub arvuti taga ja kodus istutakse taaskord maha selleks, et klahve klõbistada. Tunnid mööduvad ja isegi perekondade omavaheline suhtlus on muutunud põgusaks.
Ema ja isa suhtlevad suhtlusportaalides ja tuleb ette ka flirtimisi võhivõõrastega, mis süvendab taaskord perekonna omavahelist distantsi , ning lapsed upuvad arvuti- ja telekamängude maailma. Kõigil on kiire omaenese tegemistes, kusagil virtuaalses maailmas ja keegi ei märkagi reaalsust. Laste õppetööd on sellises olukorras tegemata, kodutööde ja muude ülesannete kuhjumine tekitab veelgi sisepingeid- see kõik on meie tänapäeva perede tüüpmudel. Targad on need vanemad, kes piiravad nii enda kui laste arvuti- ja teleka kasutamise aega ja tingimusi.
Praeguse ajastu lapsed ei tunne ära loomigi ja ei tea mida loomadelt saab. Raha saab pangaautomaadist ja piima poelettidelt. Neil pole aimugi kust tulevad kartulid ja millise puu otsas küll kasvavad kapsad . Suurepäraselt teavad nad aga seda, kui palju on arvutil gigabaite jms. Kõik tehnikaga seonduv on nende mängudemaa, ning selles valdkonnas tunnevad lapsed end kui kalad vees. Nad teavad palju mingi vidin arvuti jaoks maksab, kust saab mingile mängule krackid jne. Vaevalt ükski vanaema või vanaisa teab, mis on krack ja milleks on gigabaitid ning mida kujutavad endast Nintendo või Playstation . Samas aga, kui kuulata lapsi, siis nende vaimustus on siiras. Igasugused sõjamängud, kus saab tappa kõiki ja kõike. Rallimängud, kus teiste autode kraavi lükkamine ja rammimine annab boonuspunkte. Sellise temaatikaga mängud on minu jaoks arusaamatud. Haiged inimesed on need, kes sellised mängud on välja mõelnud ja lastesse vägivalda ning õelust süstivad. Usun, et sellistest mängudest saab alguse enamus koolivägivalla juhtumeid, ükskõiksus kaaslaste suhtes ja rumalad naljad . Lapsepõlve kogemused ja läbielamised on mõjutajaks ja suunajaks nende edaspidises elus.
Tegelikult on lahti seletamata ka tänapäevase tehnika suur kahjulikkus. Näiteks kiirgavad kõik elektril töötavad aparaadid suurt elektromagnetvälja, mis pole eluslooduse tervisele sugugi hea. Raadiolained , Wi-fi, kõik silmale nähtamatu kiirgus, mis meie ümber, sellest meie ühiskonnas ei räägita. Lugesin just artiklit selle kohta, kuidas elektromagnetväli, mida kiirgavad suurel hulgal ka mobiiltelefonid, mida me enda kõrvade vastu surume ja iga päev vastu keha hoiame(taskutes), on suureks kantserogeensuse allikaks. Silma- ja ajukasvajate nr.1 põhjustajateks on just elektromagnetkiirgused, hiljuti lisandusid loetellu ka migreen ja leukeemia .Tugevad elektromagnetkiirgused ei ole mitte ainult õues, vaid ka meie kodus ja töökohas.
Näiteks juukseföön, pardel, kõlarid, kõrvklapid, televiisor, kellraadio, lambid, pesumasin , vesivoodi, elektriline soojendustekk, arvuti monitor, printer , koopiamasin, beebimonitor jne tekitavad sisselülitatuna mitu korda suuremaid elektromangetvälju kui kõrgepingeliinid!
Kui Rootsi riik on öelnud, et nemad ei soovita oma kodanikel viibida üle paari sekundi sellises elektromagnetväljas, mille tugevus on üle 2 mG (milliGauss), siis Eesti seadusandluse kohaselt on inimese jaoks ohutu ka 1000 mG suurune magnetväli. Epidemioloogilised uuringud on aga näidanud, et kui inimene viibib pikemat aega 4 mG suuruses või veel suuremas väljas, kasvab tõenäosus mõnda vähktõppe haigestuda kordades.
Loomulikult on hea, et meie elu on läinud nii lihtsaks tänu tehnikale ja kogu maailm on justkui meist hiirekliki kaugusel, aga ei tohiks unustada, et oleme pärit loomariigist ja meil on tarvis füüsilist tegevust, reaalset lähedust teistega ja perekonna tuge. Tegelikult on palju põnevam elu, kui inimesed saavad kokku ja teevad midagi ühiselt. Hilisöiste arvutimängude asemel võiks vanemad lastele lugeda põnevat raamatut või rääkida oma lapsepõlvest.
Leian, et iga arvuti ja telekamänguga peaks kaasas olema hoiatus , sarnane nagu tubakapakkidel, et see kahjustab tervist jne. Rohkem teavitust sellel alal tuleks kasuks. Vaevalt valdav osa inimestest, kes iga päev arvuti taga tööd teevad, teavad, et nende töö on ehk tervist kahjustavam kui kaevuritel maa all.
Igal asjal siin elus on oma head ja vead, nii ka virtuaalmaailmal oma võlud ja viletsus. Iga inimene peaks andma endale aru ja mõtisklema rohkem elu väärtuste üle. Masinad võiks jääda siiski inimese abistajateks, mitte valitseda nende üle!