Villu kui romantiline isiksus (0)

Villu kui romantiline isiksus
Kogu maailma ajaloo vältel on olnud eri inimgruppide ja –tüüpide vahel palju sõnelusi ja erimeelsusi. Küll mõistavad üksteist hukka usklikud ja ateistid , konservatiivid ja liberaalid , karsklased ja alkoholilembesed, taimetoitlased ja kõigesööjad. Kuid ajastust hoolimata on alati vaenujalal realistid ja romantikud . Kuidas on siis õigem elada – kas faktidest ümbritsetult kahe jalaga kindlalt maa peal või pea julge mõttelennuga ja maailmamuutmisplaanidega pilvedes – seda pole nad aegade algusest suutnud otsustada. Romaanis „Kõrboja peremees “ oli palju töökaid eesti külainimesi, kellel polnud unistamiseks mahti, kuid nende hulka oli sattunud ka üks läbi ja lõhki romantik - Villu.
Villu isa, Katku Jüri, oli kogu oma elu jäärapäine, aga usin talupidaja. Jüri ei olnud visionäär – ta ei pooldanud suuri muutusi ning pidas oluliseks traditsioone. Tema noorem poeg oli temast aga hoopis teistsugune. Villu oli loova vaimu ja teotahtelise loomuga, erinevalt oma ettevaatlikust isast, kes töötas tasa ja targu. Villu ei sobitunud oma suurejooneliste plaanidega ja tegutsemisega küla keskpärasesse keskkonda. Kui teised nägid looduses ainult söödavaid ande, ehitusmaterjali ja rohelist ümbrust, pani Villu palju rohkem tähele. Loodus - mets, järveümbrus, aasad - oli tema sõber ja ta viitis seal palju aega, lihvides oma jäljelugemisoskusi, mis selgelt viitavad tema romantilisele iseloomule . Realistid, nagu näiteks isa Jüri või Villu armastatu Kõrboja Anna, ei suudaks kulutada oma vähest aega nii hingelisele tegevusele, vaid ruttaksid tähtsate toimetuste manu. Villu aga hindas ja väärtustas elu väikeseid rõõme nagu külmas järvevees ujumine või lakas linnulaulu kuulamine.
Villul oli palju väärt ideid. Tema oli ainuke, kellel tuli mõte Kõrboja perenaise raketid järvelt lootsikust taevasse särama sütitada. Temal oli ideid, mida teostada, kui temast oleks saanud Kõrboja peremees. Villu mõtted liikusid teistest erinevatel radadel . Kui Villu midagi ette võttis, tegi ta seda täiega hooga, kohati lausa hullumeelselt. Ta oli Kivimäelt kivide eemaldamisele nii pühendunud, sest tal oli selle paigaga hell sugulustunne ja ta pidi püstitama oma eesmärgi. Külarahvas pilkas ja naeris Villu välja ning romantilise hingega aktiivne tegutseja pidi vaenulikus ja kadedas miljöös end võõrkehana tundma. Villul oli oma erilisusega raske kohta leida, sest teised pelgasid tema energilisust.
Tundlik ja seinast -seina kõikuvate emotsioonidega Villu armus sageli. Tema lapsepõlvearmastusest välja kujunenud elu armastuseks oli Anna – naine, kes köitis teda elu lõpuni. Nad mõlemad olid hoogsad ja julged tegutsejad, kuigi üks realist ja teine romantik. Südamlik Eevi oli hoopis teisest puust naisterahvas – ta oli malbe ja kuulekas, ent ka temas oli midagi, tema silmades oli midagi, mille pärast Villu pahuksisse sattus. Muidu elas Villu rahumeelselt, aga kui asi puutus naistesse ja armastusse , leidsid kõik pahandused ta üles. Villu sattus Eevi pärast isegi vanglasse – armastuse eest tegi ta oma lüürilise hingega kõike. Ent aja jooksul lahtus kiindumus Eevi vastu ja see muutus hea inimese kohusetundeks, sest Villu süda oli Annale määratud. Kuid ka Annaga ei leidnud noormees oma õnne, sest et sai jaanipäeval armujoovastuses kive lõhates viga ja siis ei lubanud tema uhkus enam sandina Kõrboja peremeheks minna.
Villu traagika seisneb tema romantilise karakteris. Tavalised külainimesed oleksid ta probleemi teisiti lahendanud, kuid Villu valis uhke, dramaatilise, aumeheliku žesti. Romantik temas ei suutnud üht naist valides teist maha jätta. Ta suri nagu mees, kuigi ta ei osanud elada, ütles Villu isa. Ja nii see oligi – endalt elu võtmine nõuab suurt julgust . Villu sündis suurteks tegudeks – koos Annaga muutsid nad küla, mis ise muutuda ei julgenud .