VIIKINGID JA NENDE PEAKATTED – MÜÜT VÕI TEGELIKKUS (0)

EESTI ETTEVÕTLUSKÕRGKOOL MAINOR
Ärijuhtimise õppekava
Mari-Liis Jänes
VIIKINGID JA NENDE PEAKATTED – MÜÜT VÕI TEGELIKKUS
Essee
Juhendaja : Anneli Rumm, MA
Tallinn 2018
Essees annab töö autor ülevaate, kas piltidel kujutatud viikingite peakatted- kiivrid on müüt või tegelikkus tänapäevase popkultuuri tingimustes.
Tänapäeva popkultuuris on viikingitest kujunenud inimeste teadvusesse valeinformatsioon seoses nende peakatetega. Allpool annab töö autor ülevaate mõnedest valearusaamistest ning tõendite olemasolust või mitte.
Inimeste teadvuses on pildid pikkadest ja tugevatest meestest, sarved turritamas uhkelt nende kiivritelt kui kiirustati lahingusse ning hävingut külvama – viikingid. (Trafford, Pluskowski, 2007, 58). Viikingitest sõjamehed, kes muistsetel aegadel võtsid ette pikki merereise rüüstamisteks ja samuti ka kauplemiseks, kandmas sõjakiivreid sarvede või tiibadega, on kujunenud meile juba ikooniks ning enesest mõistetavaks. Aastatega on tiivad ja sarved kujunenud viikingite sünonüümiks ning nende sobitamisel ideaalseks kujundiks reklaami või muude müüdavasse artiklisse. Selline ikooniline sümboolika on tänasel päeval kasutusel näiteks Minnesota Vikings `i jalgpalli meeskonna sümboolikana. Samuti paljudes teistel illustratsioonidel, kujundustel ning kostüümidel.
Samas ei ole olemas ühtegi tõendit, arheoloogilist ega muud tõestusmaterjali selle kohta, et viikingid kandsid sarvi või tiibasid oma kiivritel, kuigi on olemas üks hägune kild , mis võib viidata millelegi taolisele. Nimelt on säilinud Osebergi gobelään 9.sajandist, mis viitab haruldasele tseremoniaalsele kasutamisele, kus tegelikkuses arvatavasti kujutatakse jumalat, mitte viikingite esindajat. (Holck, 20016,186). On teada, et juba Vana- Rooma kui ka Vana-Kreeka kirjanikud on viidanud põhjamaade sõjarditele, kes kandsid seal kiivreid koos sarvede ja tiibadega. Viited iidsetelt kirjanikelt on juba moonutatus, sest arheoloogia näitab, et sarvedega peakatted olid kasutusele tseremoniaalsetel eesmärkidel ja viikingite ajastu alguses kadunud ( Celan 2000, 199).
Üheks suurimaks verstapostiks sarvikute ettekujutuse kujunemisel on olnud helilooja Wagneri Nibelungeni teosele kostüüme loonud kunstnikud, kes kasutasid kiivritel sarvi ja tiibu (Celan, 2000, 199). Siit on võimalik järeldada, et kirjanikele ja kunstnikele, kes laenasid julgelt ideid iidsetelt kirjanikkelt oli see moonutatud ning sajandite jooksul kinnistunud arusaam teadmata ning kujutasid viikingeid sarvede ja tiibadega.
Töö autori arvates võis puududa kirjanikkel ja/või kunstnikel soov või tahtmine ajalugu uurida ja süveneda, et ei tekiks sellist valearusaama , kui ajaloost on saanud legend ning legendist müüt. Töö autori arvates on väärarusaama põhjus eri kontinentidel kasutusel olnud erinev sõjavarustus , kuhu kuulusid ka kiivrid ning sealhulgas ka kiivrid tseremoniaalseteks puhkudeks . Samas võis olla ka kirjalikest või suulistest allikatest puudus.
Ka arheoloogia vanemteadur Marika Mägi on kirjutanud, et romantilistel piltidel kujutatud viikingid kui muistsed Põhjala kangelased on kujutatud valesti. Üldlevinud on pilt sarvilistest meestest. Tegelikult viikingid sarvedega kiivreid ei kandnud (Käsmu Meremuuseum ).
Sarved, tiivad ja kiivrid ei ole ainuke ettekujutus viikingites. On tõene, et viikingid võtsid ette pikki merereise eemärgiga rikastuda ja saavutada teatud positsioon kohalikus hierarhias . Tegelikult olid viikingid maaharijad ja põllumehed, kes peale rüüsteretki üritasid uues kohas ennast sisse seada ning läbi selle avaldasid suurt mõju kohalikus kultuuris ( Blanck, 2016 ,4).
Enamus viikingitest olid rahumeelsed põllumehed, merekaubanduse ja röövimisega tegelesid vähesed ( Käsmu Meremuuseum). Küll aga võib siin rääkida eesti viikingitest, kes olid sel ajal väga rahutud ning segasid kaarte Balti mere kaubanduses ( Karlep 2017)
Traditsiooniliselt on viikingeid ühekülgselt kujutatud. Sellise kujutuse lõid ajastu Lääne-Euroopa mungad , kes kaldusid üles tähendama erakorralisi ja vägivaldseid sündmusi. Keskajal võimendasid seda ka ajaloolased, muuseas ka rahvuslikku identiteeti otsingutel Islandi saagade kirjutajad . („Viikingite” , s.a)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et popkultuuri sünniga on inimeste teadvuses tekkinud mitmeid valearusaamu eelkõige viikingitega seoses. Puuduvad ka arheoloogilised tõendid, et viikingid kandsid vaid sarvedega kiivreid või teistsuguseid peakatteid. Palju vale ettekujutust on loonud juba keskajal ja romantismi ajastu kunstnike käe läbi. Eelnevale tuginedes on praegusel hetkel juba raske ümber lükata väidet, milliseid peakatteid viikingid kandsid, sest me oleme ajalooliselt alati teadnud ühte varianti ning ei pruugi muid versioone aktsepteerida, kuid töö autori arvates ei olegi enam oluline inimestes kinnitunud valepilti ümber lükata.
KASUTATUD ALLIKMATERJALID
Blanck, D. (2016). The Transnational Viking : The Role of the Viking in Sweden, the United States, and Swedish America. Journal of Transnational American Studies, 7(1). 2-16
Celan, P. (2000). The Invention of the Viking Horned Helmet . International Scandinavian and Medieval Studies in Memory of Gerd Wolfgang Weber, 199-208
Holck, P. (2006). The oseberg ship burkal, Norway: New thoughts on the skeletons from the grave mound. European Journal of Archaeology, 9(2-3), 185-210. doi:10.1177/1461957107086123
Karlep, I. (2017, 6. november). Jüri Kuuskemaa: Eestlased olid viimased viikingid, kes hiljem viisid idamaade valitsejatele viagrat. Pealinn. Loetud aadressil: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/juri-kuuskemaa-eestlased-olid-viimased-viikingid-kes-hiljem-viisid-n205424
Käsmu Meremuuseum. (s.a) Kes olid viikingid. Loetud aadressil: http://www.kasmu.ee/et/content/kes-olid-viikingid
Trafford, S., Pluskowski, A. (2007). Antichrist Superstars: the Vikings in hard rock and heavy metal, Mass Market Medivial, 57-73
Viikingite maailma hiilgus. (s.a) Ajaleht raamat nr 16 Loetud aadressil: https://tnp.ee/ajaleht/ajaleht-raamat-nr-16/viikingite-maailma-hiilgus