Riietumise etikett Britmarii Kroon Meeste etikett Frakk Frakki kantakse õhtul pärast kella kuut suurtel vastuvõttudel, bankettidel, teatris esietendustel, ballidel või teistel pidustustel, kus fraki kandmine on ette nähtud. Frakki võib kanda päevalgi gala- dineedel, pulmas, akadeemilisel peol. Frakk ehk sabakuub koosneb kuuest, pükstest, vestist, lipsust ja frakisärgist. Siidirevääridega kuub, käänistega püksid, mille küljeõmblustel satiinpael, on õmmeldud mustast peenest villasest riidest. Frakiga kantakse kõva, tärgeldatud rinnaesisega särki, mille nööbid on läbipaistvast materjalist, pärlmutrist või pärlitest. Särgikäised kinnitatakse mansetinööpidega. Frakiga ei sobi kanda käekella. Välja arvatud matused ja mõningad teised erijuhtumid - väitekirja kaitsmine, doktoriks
medalit(2 kulda, 2 hõbedat, 3 pronksi). Medalivõidud tulid maadluses, poksis ja tõstmises. Eesti edukaim sportlane oli Kristjan Palusalu, kes esimese raskekaallasena suutis võita olümpiakulla nii kreeka-rooma kui vabamaadluses. Seejuures sai Palusalust esimene eestlane, kes võitnud kaks olümpiakulda. Berliini mängudeks töötas Eesti Olümpia Kommitee välja spetsiaalse olümpiaülikonna. Ülikond koosnes inglise stiilis tumesinisest bostoni kaherealisest kuuest, vestist ja hallist flanellist ameerika lõikega pükstest, lisaks valged sonid.
Sõna "realism" iseseisva suuna nimetusena kasutas esimesena kunstnik Courbet 1855.a-l, kui ta eksponeeris Pariisi maailmanäitusel oma töid. MOOD Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Meeste ülikond koosnes pikkadest pükstest, kuuest ja vestist. Tavaliseks kujunesid tumedad toonid. Frakk muutus peoülikonnaks, vähem pidulike sündmuste korral hakati kasutama smokingit. Seotava kaelaräti asemele tuli kitsas lips, milleks kasutati värvilisi materjale. Mehe tualeti juurde kuulusid ehetena ainult lipsunõel, mansetinööbid ja taskukell, mille kett rippus risti üle vesti. Tänavariietuseks olid palitu ja silinderkübar. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20.
koristaja. Igas klassi oli umbes 15 õpilast ,nii et õpetajal väga raske ei olnud õpilastega.Kooli söökla asus koolimajast umbes 200 meetrit ,tiigi ääres. Kooli toidud olid kodused ,väga maitsvad,eriti maitses mulle piimakisell ,mille sarnast pole varem saanudki. Koolis tegutses ka kino,seda sai vaadata igal esmaspäeval ja pilet maksis 5 kopikat.Huvitavad olid ka laulmistunnid,klaverit koolis polnud ,nii et laulda tuli akordioni saatel. Koolivorm koosnes sinisest vestist, seelikust ja natuke vähem sinisest vormi pluusist,pidulikel puhkudel kanti valget pluusi. Minu esimesed tähed said tehtud täitesulepeaga. Olime täiesti sinised näpud ,suu jne. tindipott asus õpetaja seinakapis ja tinti sai ainult õpetaja loal.Kooli parimatest õpilastest oli seinal autahvel,ka minu pilt oli seal . Peale teist klassi pidin kooli vahetama ,järgmiseks kooliks oli Põltsamaa Keskkool. Kool oli suur paralleer klasse palju Kohustuslik oli kanda punast pioneeri
kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. Realismis oli tähtis õmblusmasina leiutamine, mis tegi riided lihtsamaks ja odavamakas. Meeste ülikond koosnes pikkadest pükstest, kuuest ja vestist. Tavaliseks kujunesid tumedad toonid. Frakk muutus peoülikonnaks, vähem pidulike sündmuste korral hakati kasutama smokingit. Seotava kaelaräti asemele tuli kitsas lips, milleks kasutati värvilisi materjale. Mehe tualeti juurde kuulusid ehetena ainult lipsunõel, mansetinööbid ja taskukell, mille kett rippus risti üle vesti. Tänavariietuseks olid palitu ja silinderkübar. Talupoegade kujutajana tuntuks saanud Jean Francois Millet (1814-1875). Tema ei
nimetusena kasutas esimesena kunstnik Courbet ( KURBEE ) 1855.a-l, kui ta eksponeeris Pariisi maailmanäitusel oma töid. MOOD Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Meeste ülikond koosnes pikkadest pükstest, kuuest ja vestist. Tavaliseks kujunesid tumedad toonid. Frakk muutus peoülikonnaks, vähem pidulike sündmuste korral hakati kasutama smokingit. Seotava kaelaräti asemele tuli kitsas lips, milleks kasutati värvilisi materjale. Mehe tualeti juurde kuulusid ehetena ainult lipsunõel, mansetinööbid ja taskukell, mille kett rippus risti üle vesti. Tänavariietuseks olid palitu ja silinderkübar. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20
Sigarit ei süüdata kunagi tulemasinaga või küünla tulest! Erinevalt sigarettide suitsetamisest ei raputata sigarituhka väga sageli ning hoitakse pikka aega sigari otsas, et tagada tubaka põlemiseks vajalik temperatuur. Kui sigar kustub, pole viisakas seda koheselt uuesti süüdata. Kallist ja kvaliteerset sigarit ei jäeta pooleldi kasutatuna tuhatoosi. Riietus Millest koosnevad ülikond, frakk ja smoking. Visiitülikond koosneb mustast kuuest, mustast vestist ja tumehallidest triibulistest või ilma triipudeta pükstest. Nõutav on valge särk, mille juurde kuulub pikk seotav tumehall või must-valges toonis kaelaside. Visiitülikonda kantakse visiitidel, ennelõunastel vastuvõttudel, pidulikel istungitel. Visiitülikonna juurde kuuluvad mustad nahkkingad ning valged või hallid ilma voodrita nahkkindad.
kui oli suvi siis võidi kanda ainult ühte alusseelikut aga talvel kanti 5-6 alusseelikut. Meeste rõivastuses püsis enamasti frakk, kuid üha enam hakkas moodi tulema pikk-kuub. Frakki hakati pidama rohkem peoülikonnaks ja vähem pidulike sündmuste korral kasutati smokingut. Põlvpüksid olid jäänud täiesti minevikku. Ülikonna juures mängis väga suurt rolli kallis materjal ja hea rätsepatöö. Ülikond koosnes pikkadest pükstest, kuuest ja vestist. Meeste rõivastus oli küllaltki värvikas, kuna kuub võis omada kõikvõimalikke erinevaid värvitoone. Püksid olid aga alati ühte tooni-valged. Torukübar sai moodsaimaks peakatteks. Tumedad toonid kujunesid üpriski tavaliseks. Tänavariietuseks oli palitu ja silinderkübar. Lipsunõel, mansetinööbid ja taskukell kuulusid ehetena mehe tualeti juurde. 19.sajandi kotid olid kroogitud ja rikkalike kaunistustega. 19
abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. Üldiselt oli meestel suvisteks tööriieteks valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas olid pastlad või paju-ja niinekoorest viisud. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste riietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestist või pikk-kuuest. Abielunaised kandsid peas tanu ja ees põlle. Mehed kandsid särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk- kuube, mis oli kirivööga kokku tõmmatud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja põlvikud. Peakatteks oli vildist kaabu. Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest. Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel.
17.sajandi alguses oli meestemood mõõdukas. Louis XIV tõi kaasa priiskava meestemoe.Mehed kandsid brokaadist ja kallitest siidkangastest meistriteoseid, mida ehtisid kuld ja hõbetikandid. Kuue küljes võis olla kuni 300 lehvi. Rõivaste eest maksti hiigelhindu. Meeste ehtimishimu muutus nii pööraseks, et valitsus pidi kulla ja hõbeda kasutamist seadusega piirama. 17.sajandi lõpul tõi Charles II meestemoodi pärsia stiili. Kolmeosaline komplekt, mis koosnes kuuest, vestist ja põlvpükstest, sai vaimustatud vastuvõtu ning pani tõenäoliselt aluse hilisemasele klassikalisele meesteülikonnale. 18.sajandi mees kandis vesti ja põlvpükse. Vest oli meeste kõige dekoratiivsem rõivaese.Tolleaegsel vestil olid taskud ja pikad varrukad, kuld-, hõbe-, või emailnööbid ning lilli, loomi ja maastikke kujutav maitsekas tikand. Põlvpüksid ulatusid veidi allapoole põlvi, sääri katsid valged paeltega siidsukad. Kuuesabasid tugevdas vaalaluust kõvendi.
kübaranõeltele olid meisterdatud erilised pead. Kõik ihkasid endale kahvatut, õrna ja läbikumavat ihu. Selleks kasutati näol ja kehal talgi- või riisipulbrit ning veresoonte rõhutamiseks kasutati vesivärve. Suureks moehitiks sai ruužipasta, mida peale näole kandmist pehmendati uue kihi puudriga. Meeste rõivamood aastatel 1900-1910 Meeste riietusse tuli moodi esimene kolme osaline ülikond, mis koosnes jakist, vestist ja pükstest. Püksid, mida mehed kandsid olid kortsus ning mansetiga. Viited allikatele, mida kasutati esitluse koostamisel. ➢ Pilt slaidil nr 2: https://www.google.ee/search?q=industrial+revolution+in+1900-1910&safe=active&source=lnms &tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwjE68y6vpnUAhXFE5oKHStkCz8Q_AUICigB&biw=941&bih=927#i mgrc=z0CZb9wNl4scqM: (31.05.2017) ➢ Pilt slaidil nr 3: https://www.google.ee/search
kostüümist populaarseks sai, kujundati see arheoloogiliste leidude järgi veelgi viikingiaegsemaks. Skautbúningur Skautbúninguri disainis samuti Sigurur Gumundsson. See oli moderniseeritud variant faldbúningurist, mis oli 19.sajandi keskpaigaks kasutuselt kaotatud. Rõivastuse juurde kuulub müts, mis on inspireeritud sellest, mida kanti faldbúninguriga. jóbúningur karla See on kõige tavalisem mehe rõivastus, mis koosneb villastest pükstest, nööpidega vestist ja jakist, mida kutsutakse treyjaks. Pähe käib sabaga müts. Kostüüm oli tavaliselt must, tumesinine või tumeroheline, kuid vest oli tavaliselt erksam, nt punane. Sellist rõivastust kandsid mehed 17.-19.sajandil. Fornmannaklæi 19.sajandil kujundas Sigurur Gumundsson meestele rõivad, mis meenutasid 10.sajandi norra rõivastust. Need rõivad olid mõnda aega populaarsed, kuid need kadusid, kui 20.sajandil kasvas viikingite kultuuri ja traditsioonide populaarsus. Hátíarbúningur
Sako osas on etiketiõpikutes küll vastakaid arvamusi ja on kinnitatud, et sako ei ole pidulik ülikond, vaid härrasmehe külaskäiguriietus. Rahvusvahelises moepildis on aga sako taas populaarne. Varasematel aegadel oli sako elegantne päevaülikond, mida kanti enne kella kuut õhtul, siis tänapäeval ei vahetata sakot enam õhtuks fraki vastu. Sakoülikond koosneb mustast sabakuuest, musta-hallitriibulistest pükstest, valgest särgist, hõbehallist lipsust ja hõbehallist vestist. Sakoülikonna juurde kuuluvad mustad lakk-kingad ja mustad või tumehallid sokid. Kui peigmees on sakoülikonnas peaks samaväärselt riides olemas ka isamees ja mõrsja saatja. Teine võimalus pidulikuks riietuseks on frakk. Selle juurde kuulub tingimata valge pidulik särk ja valge vest. Samuti on peigmehe lips sel juhul valge. Kingad on lakknahast ning sokid õhukesed ja musta värvi Pulmakutsed Kirjalike kutsete saatmine on tänapäeval üks kindlamaid pulmatraditsioone
Moodi lõid maitsetus, stiilistiihia, kits, vabameelsus ja eksperimenteerimislust. Mood oli vahend, mille kaudu sai oma tõekspidamisi väljendada. Meestemood muutus praktilisemaks, fraki tõrjusid välja lühemad kuued (sakod) ja moodi tulid erinevad sportlikud ja poolsportlikud riided. Mõjutatult noortemoest tulid meestemoodigi dziinid ehk teksapüksid. Nende kõrval on siiski kindlalt püsima jäänud klassikaline ülikond, mis koosneb kuuest, vestist ja pükstest. Seelikupikkus kõikus aastase intervalliga mini, midi ja maksi vahel. Mini kõrghetkel tulid moodi mikrosortsid, mida kanti kas eest nööbitava maksi seeliku või kehasse töödeldud midimantli all. Lühikesedpüksid olid tol ajal nii ameti- kui ka pruudirõivas. Au sees peeti ka käsitööd, näiteks kanti kootud triibulisi dzempreid, liibuvaid veste ning sääresoojendajaid. 70. aastate keskel hakati valmistama Jaapani kimonost inspireeritud rõivaid
enamasti nudipea. Greaser’id kandsid kitsaid teksapükse, mis pahkluuni laialt üles käänati, valgeid T-särke, mille varrukad samuti üles keerati, hoidmaks pahelist sigaretipakki ja rõhutamaks biitsepsit, ning kammi pükste tagataskus, et igas olukorras säilitada iseloomulikku perfektset vahatatud soengut. Korralikud noored mehed olid konservatiivse kolledšitaustaga, nende garderoob koosnes ontlikult pressitud viigipükstest, päevasärgist ja kardiganist või vestist. Soeng oli hoolikalt seitlisse seatud ja boorvaseliini abil fikseeritud, konservatiivne välimus pidi tagama sama hea elu kui vanematel – ohtralt kodumasinaid ning korraliku abikaasa. Moodi mõjutasid filmid: «Hommikuieine Tiffany juures» (Audrey Hepburne), «Ja jumal lõi naise» (Brigitte Bardot), «Metsik» ja «Tramm nimega «Iha»» (Marlon Brando), «Viimse hingetõmbeni» (Jean-Paul Belmondo) jne. Populaarseim sviitritüdruk oli Marilyn Monroe, hapraim biitnik Audrey
Sako osas on etiketiõpikutes küll vastakaid arvamusi ja on kinnitatud, et sako ei ole pidulik ülikond, vaid härrasmehe külaskäiguriietus. Rahvusvahelises moepildis on aga sako taas populaarne. Varasematel aegadel oli sako elegantne päevaülikond, mida kanti enne kella kuut õhtul, siis tänapäeval ei vahetata sakot enam õhtuks fraki vastu. Sakoülikond koosneb mustast sabakuuest, musta-hallitriibulistest pükstest, valgest särgist, hõbehallist lipsust ja hõbehallist vestist. Sakoülikonna juurde kuuluvad mustad lakk-kingad ja mustad või tumehallid sokid. Kui peigmees on sakoülikonnas peaks samaväärselt riides olemas ka isamees ja mõrsja saatja. Teine võimalus pidulikuks riietuseks on frakk. Selle juurde kuulub tingimata valge pidulik särk ja valge vest. Samuti on peigmehe lips sel juhul valge. Kingad on lakknahast ning sokid õhukesed ja musta värvi. Riietumisnõuded ja -kombed on aastatega muutunud
Põlev põõsas. Diktamnus. Eeterlikud aurud. Jumal ütleb Moosesele, et ta tooks oma rahva Egiptusest välja, varustab ta uskmatute vastu võluväega. Siin on põleva põõsa kabel. Mooses saab siin ka käsulauad. Siin on ka araablaste pühamu. Mingi kabel või asi. 10. Ester Ester oli juuditar, kellest sai Pärsia kuninganna. Ester oli orb, kelle kasvatas üles tema nõbu Mordekai Susas, Pärsia pealinnas. Kui kuningas Ahasveros I (Xerxes, Pärsia kuningas 486-465 ema) oli Vestist (esinaine) lahutanud, valis ta Estri uueks kuningannaks. Ester varjas seda, et ta on juuditar. Kui kuninga peaminister Haaman kavatses hävitada kõik juudid, sest ta vihkas nii väga Mordekaid, paljastas Ester vandenõu ja palus kuningalt oma rahvale armu. Tegelt ei tohtinud kuninga jutule kutsumata minna, aga Ester läks. Kuningas oleks pidanud ta selle eest tapma, aga ta puudutas mingi kaikaga Estri pead ja andis talle andeks
lokkidega kõrvadele seatud soenguid. Tukk kadus, hakati kandma pitsist või siidist valmistatud mütsikesi või seoseid. 1671.a tuli moodi "hurluberlu" ehk kapsapeasoeng juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti jämedate lokirullidega nii, et tulemus sarnanes kapsapeaga. Rõivastus 17.saj. lõpus, 18. Saj. alguses Meesterõivastus Elegantse mehe põhigarderoob koosnes pikast põlvedeni ulatuvast saterkuuest (just au corps), alumisest kuuest või vestist, rikkalikult kaunistatud särgist, kravatist ja põlvpükstest. Rõivastuse kõige tüüpilisem osa oli saterkuub. See oli liibuv, järgis loomulikku figuuri. Kuub oli eest nööbitav, ilma kraeta, varrukad olid pikad, väga laiade kätistega. Legendi järgi tekkis kitsaste varrukatega kuub selle tulemusel, et Louis XIV lasi oma äia leinates kuue varrukalõhikud kinni õmmelda. Laiad kätised pöörati peaaegu küünarnukini üles ning selle alt paistsid alumise kuue ja pitsidega
korraldusi. (lk.149) Karavan see on veoloomadel (eelkõige kaamelitel) või veoloomade saatel liikuv turvalisuse huvides kogunenud kaupmeeste või reisijate seltskond, mis läbib ohtlikke piirkondi. Karavaniks nimetatakse ka jäämurdja järele jää läbimiseks kogutavat laevade rida. (lk.150) Kilp - see on sõjanduses relvade hulka kuuluv kaitsevahend rünnakute tõrjumiseks. Erinevalt raudrüüst ja kuulikindlast vestist kantakse kilpi käes. Kujunduselt oli kilpe mitmesuguseid. Iliases kirjeldatud Achilleuse kilp meenutab Mükeene pärandit. Luksuslikult oli kaunistatud ka Athena Parthenose kilp; selle välisküljel oli kujutatud võitlust amatsoonidega ja siseküljel võitlust gigantidega. (lk.160) Pasun - see (saksa keeles Posaune) on rahvapärane kausshuulikuga puhkpillide nimetus. Pasunaid iseloomustab tugev heli, mistõttu algselt, näiteks Vana-Roomas kasutati neid
sõdalaste käisteta sõjarüüdest, millele olid iseloomulikud selja peal kujutatud kangelaslikud kujundid, julguse ja uhkuse sümbolid, kaitsvad jumalused või draakonid. Tätoveeringud said alguse seljakaunistustest ning järk-järgult laienesid õlgadele, käsivartele, reitele ja lõpuks oli kaetud kogu keha. Tätoveering, mis kattis ülakeha esikülge, kus erandiks oli vaid vertikaalne riba rinnast kõhuni, tekitas mulje kinninööpimata vestist. Trikoo väljakujunemine langes siiski kokku 8 ka väljamõeldud tätoveeritud kangelaste populaarsusega. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpus ja üheksateistkümnenda aIgul tekitas Hiinast sissetoodud illustreeritud ilukirjandus nii seninägematut inspiratsiooni kui ka tätoveeringute ihalust. "Suikoden" (tõlkes "Veepiir") oli
seadusega piirama. Kasutati ju väärismetalle mitte ainult rõivaste, vaid ka tõldade kaunistamiseks ning edevamaid mehi hakkasid vaevama võlakoormad. Seadusest polnud aga kasu. Rõivameistrid tõstsid nii ägedat protesti, et valitsus pidi järele andma. 17.sajandi lõpul tõi Charles II meestemoodi pärsia stiili. Kolmeosaline komplekt, mis koosnes kuuest, vestist ja põlvpükstest, sai vaimustatud vastuvõtu ning pani tõenäoliselt aluse hilisemalsele klassikalisele meesteülikonnale. Kangad: Meesta ja naiste moes tekkis 17.sajandil üha uusi lahknevusi, kuid eelistatud olid sama d materjalid. Toodeti erinevaid pitse, kuid tähtsaimaks pitsitootjaks kujunes Prantsusmaa. Kangas sai omaette väärtuseks. Mõnikord tehti kangastesse väikesi
seadusega piirama. Kasutati ju väärismetalle mitte ainult rõivaste, vaid ka tõldade kaunistamiseks ning edevamaid mehi hakkasid vaevama võlakoormad. Seadusest polnud aga kasu. Rõivameistrid tõstsid nii ägedat protesti, et valitsus pidi järele andma. 17.sajandi lõpul tõi Charles II meestemoodi pärsia stiili. Kolmeosaline komplekt, mis koosnes kuuest, vestist ja põlvpükstest, sai vaimustatud vastuvõtu ning pani tõenäoliselt aluse hilisemalsele klassikalisele meesteülikonnale. Kangad: Meesta ja naiste moes tekkis 17.sajandil üha uusi lahknevusi, kuid eelistatud olid sama d materjalid. Toodeti erinevaid pitse, kuid tähtsaimaks pitsitootjaks kujunes Prantsusmaa. Kangas sai omaette väärtuseks. Mõnikord tehti kangastesse väikesi
annaabi.ee 
