Realism - lühikonspekt (0)

REALISM  
(ca 1830-1870)
Ladina keeles realis - e esemeline . Realism on kunstimeetod, mille järgi kunsti ülesandeks on kujutada elu tõepäraselt, avada nähtuste olemus ja põhjuslikud seosed. Kunstis võib realismi ilminguid juba varemgi täheldada, kuid eriti oluliselt täiustasid realismi meetodit 17. sajandi hispaania , hollandi ja flaami kunstnikud . Sõna "realism" iseseisva suuna nimetusena kasutas esimesena kunstnik Courbet ( KURBEE )  1855.a-l, kui ta eksponeeris Pariisi maailmanäitusel oma töid.
MOOD
Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. 
Meeste ülikond koosnes pikkadest pükstest, kuuest ja vestist. Tavaliseks kujunesid tumedad toonid. Frakk muutus peoülikonnaks, vähem pidulike sündmuste korral hakati kasutama smokingit. Seotava kaelaräti asemele tuli kitsas lips, milleks kasutati värvilisi materjale. Mehe tualeti juurde kuulusid ehetena ainult lipsunõel, mansetinööbid ja taskukell , mille kett rippus risti üle vesti. Tänavariietuseks olid palitu ja silinderkübar. 
Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid , sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks. 
Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad.
REALISTLIK MAALIKUNST
1830-ndatel aastatel hakkas rühm Pariisi maalikunstnikke pikemalt peatuma linnalähedastes metsakülades, eriti Barbizonis ja mõned neist asusid sinna püsivalt elama (nagu näiteks THEODORE ROUSSEAU  [tedoor russoo] (1812-1867)). Vahetu side loodusega ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uutmoodi kunsti, mida varsti hakati realismiks nimetama. Rousseau kuulsaim töö on "Äike saabub". 
Nn Barbizoni koolkond tegeles maastikumaaliga. Nad loobusid väljamõeldud, fantastilistest ja põnevatest motiividest ja hakkasid maalima ainult seda, mida nad enda ümber nägid. Nende meelest oli kunstis kõige tähtsam tõde, s o objektiivse tegelikkuse asjalik ja ilustamata esitamine. Loodusest võtsid nad piltide üksikasjad, värvitoonid ja isegi kompositsiooni. 
Tõetruu maalikunst mõjus võõrastavalt neile, kes olid harjunud ametliku kunsti idaalmaastikega. Siiski võitsid barbizoonlased aegamööda tunnustust.
Raskem oli JEAN FRANCOIS MILLET  [zan fransuaa millee] ( 1814 -1875) saatus. Ka tema asus 1849 aastal Barbizoni, kuid kujutas eelkõige talupoegi, mitte maastikke. Tema kuulsaim töö on "Õhtupalve". Inimeste kujutamises valitsesid aga klassitsismi ajast kindlad skeemi reeglid, mida Millet tugevasti eiras. Lisaks arvati, et Millet õhutab lihtrahva raske elu kujutamisega mässumeelsust. Millet suhtus oma tegelastesse- kartulivõtjatesse, viljapeade korjajatesse, külvajatesse või karjastesse- tõepoolest lugupidamisega , kuid pigem nende saatusega leppides. Peale Millet surma hakati temast eeskuju võtma nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas.
Kolmas prantsuse realistlik kunstnik oli  HONORE DAUMIER  [onoree domjee] (1808- 1879 ), kelle põhitegevus jäi graafika valda. Tema joonistustel ja litograafiatel (kivitrükk) on tihti ühiskonnakriitiline iseloom. Oma töid avaldas ta satiirilises ajakirjanduses. Daumier`i tegelased on võetud argielust, kuid need ei ole juhuslikud üksikisikud, vaid suure üldistusega tüübid. Daumier`i kunstis pole kohta positiivsetele kangelastele. Peaaegu kõik tüübid mõjuvad karikatuursena, kuid väga ilmekalt ja veenvalt . Kunstnik näeb peaaegu kõiges pilkamisväärset. Tavalisi inimesi pilkab ta lõbusalt ja heasüdamlikult, aga võimuesindajate (saadikud, kohtunikud jne) kujutised on süngelt sarkastilised. Daumier`d tunti eluajal peamiselt graafikuna ja tema peaaegu monokroomsed (pruunikas-roheline värvigamma) ning monumentaalseltmõjuvad maalid leidsid hindamist hiljem. Üks tuntuim maal on "Pesunaine".
Kõige sihiteadlikum ja enesekindlam realist oli GUSTAV COURBET [güstaav kurbee] (1819-1877). Kuna ametlikus salongis olid aukohal suureformaadilised ja paljude figuuridega pildid, maalis ka Courbet suuri pilte, mille motiiv oli aga rõhutatult argipäevane. Üheks selliseks tööks on "Kivilõhkujad ", mis on kahjuks hävinenud. Courbet´põhimõtteks oli maalida ainult seda, mida silmad näevad. See näiliselt lihtne põhimõte tähendas tegelikult peaaegu kogu ametliku kunsti ja suurema osa minevikukunsti alaväärtuslikuks kuulutamist. Oma silmaga ei saa ju näha mütoloogilisi või allegoorilisi süþeesid.
Realist lubas endale ainult maastiku, kaasaegse olustiku, portree ja natüürmordi kujutamist. Realism tähendas looduses nähtavate värvide ja vormide võimalikult täpset jäljendamist. Realist põlgas idealiseerimist. Prantsuse realismi rajajatele tähendas uus vool eelkõige uudset nägemist ja kujutamist. Motiivi tähendus oli neile teisejärguline. Väljaspool Prantsusmaad tugevnes aga just motiivi osatähtsus - põneva süþeega pilt leidis paremini tunnustust. Paljud inimesed märkasid rohkem juurdemõeldavat jutustust kui tajutavat vormi. Jutustusega pildid meeldisid publikule. Jutustava sisu abil jõudis realism ka ajaloomaalini. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal . Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel.