Veisekasvatus Veisekasvatus on loomakasvatuse haru, mis tegeleb veiste pidamisega piima, liha ja naha saamiseks või tööloomana kasutamiseks. Sõltuvalt otstarbest jaotatakse veisetõud järgmisteks rühmadeks: · piimatõud · liha-piimatõud · lihatõud · tööveisetõud. Piimatõugude kasvatamisega tegeleb piimakarjakasvatus ja lihatõugude kasvatamisega lihakarjakasvatus.Peale veiste tegeleb veisekasvatus kodustatud pühvlite, jakkide, seebude ja seebulaadsete veiste bantengide, gajaalide jt kasvatamisega.Ajaloolises tagasivaates peeti veiseid alguses tööloomade ja sõnnikutootjatena, et tõsta põlluviljakust, kuna suhteliselt hästi oli arenenud teraviljakasvatus. Piima- ja lihaloomana hakati neid pidama alles XIX saj. II poolel s.o 1860ndate aastate paiku, kuid veel möödunud sajandi algul ei andnud keskmine talulehm aastas tonnigi piima. Veiste söötmine oli puudulik, pidamine kehv. Sellel s...
Tänapäevased probleemid Hädad Hullu lehma taud Suu- ja sõratud Linnugripp Salmonelloos Raske metallid Pestitsiidid Loomadega majapidamiste arv eestis Kokku veistega majapidamised sigadega majapidamised piimalehmadega emaküülikutega majapidamised majapidamised lammastega mesilasperedega majapidamised majapidamised kitsedega kodulindudega majapidamised majapidamised hobustega majapidamised VEISELIHA EI TOHI ENAM SÜÜA!
• Tuntuim tõug, Eesti Peekonisiga • Vajab suuri lautu • Sööb palju erinevaid asju Lamba- ja kitsekasvatus • Tegeleb lambaliha, villa ja kitsepiimaga • Tuntumad lambatõud: Eesti Valgepealine ja Eesti Mustapealine lammas • Vajab lauta ja karjamaad • Vajab heina, silo, teravilju(oder, kaer), juurvilju • Kodukits Lambad, kitsed Hobusekasvatus • Vajab talli • Vajab hoolitsemist • Vajab sööta: hein,kaer • Hobina saab kasvatada koos veistega Linnukasvatus jaguneb • Kanakasvatus • Vuttikasvatus • Vähe jaanalinde • Suurtootmisest väljasurnud: hane-,pardi- ja kalkunikasvatus Kanakasvatus • Toodab mune ja kanaliha • Suurim Eesti tootja on Tallegg • Vajab suuri kanalaid Taimekasvatus jaguneb • Teraviljakasvatus ja Kaunviljakasvatus • Juurviljakasvatus Teraviljakasvatus • Kasvatatakse: nisu, rukist, otra, kaera, rapsi, maisi, tatart, hernest, uba ja aeduba
Karjamaarohus eelistab lammas ristikut kõrreliste ees Sööb rohundeid valikuliselt, valides taime osi, mis on parema kvaliteedi ja seeduvusega kui seda oskab teha veis Monokarjatamisel võib lambaid karjatada suure karjatamiskoormusega, et ära hoida suurt rohu mahasõtkumist loomade liigse ringiliikumise tõtt Lambad söövad rohkem puude, põõsaste lehti kui veised, aga vähem kui kitsed Lambad on võrreldes kitsede ja ka veistega paremad mägikarjamaade, kõnnumaade ja teiste looduslike karjamaade (rannakarjamaad, puisniidud) kasutajad Lammastele talviseks söötmiseks sobivad rohusöötadena nii silo, hein kui põhk, teraviljadena kaer, oder Juurviljad on head mahlakad söödad, aga nende kasvatamine raske ja seepärast kasutamine piiratud Poegimisaegne töökorraldus Olenemata sellest, kas lambad poegivad laudas või väljas, tuleb poeginud utt peale poegimist
Lambad, kitsed 1. Kuival kasvukohal 2. Valida heintaime liigid, mis taluvad põuda ja madalat kärpimist 3. Karajatamisperiood 190 päeva 4. Pinda vaja 0,11-0.12 ha lamba kohta 5. Koplis 3-5 päeva 6. Grupi suurus piiramata 7. Rohi madal -13cm 8. Liigirikas rohi 9. 3-5t hektarile Hobused 1.võivad olla veistega ühes koplis 2. eraldi koplites 4-6 päeva ühes koplis 3. 1ha kohta 2-3 hobust 4. Karjatatakse vanemat rohtu 5. sobivad kõrreliste rohked karjamaad Sead 1. Noorsigadel võib olla 40% söödast rohusööt 2. Ühele emisele 0,08-0,1ha 3. Karjamaa kohta 8-10koplit 4. Ühes koplis 3-4 päeva 5. Karjatatada 2 korda päevas 2-3h
· Sööb rohundeid valikuliselt, valides taime osi, mis on parema kvaliteedi ja seeduvusega kui seda oskab teha veis · Monokarjatamisel võib lambaid karjatada suure karjatamiskoormusega, et ära hoida suurt rohu mahasõtkumist loomade liigse ringiliikumise tõttu Lamba eripärad rohusöötade tarbijana · Lambad söövad rohkem puude, põõsaste lehti kui veised, aga vähem kui kitsed · Lambad on võrreldes kitsede ja ka veistega paremad mägikarjamaade, kõnnumaade ja teiste looduslike karjamaade (rannakarjamaad, puisniidud) kasutajad · Lammastele talviseks söötmiseks sobivad rohusöötadena nii silo, hein kui põhk, teraviljadena kaer, oder · Juurviljad on head mahlakad söödad, aga nende kasvatamine raske ja seepärast kasutamine piiratud Näidisratsioonid 60 kg uttedele, kg/päevas Silo Hein Teravili Varane tiinus Variant 1 4
(http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) Aastal 2006 valis Eesti Ornitoloogia Ühing hänilase aasta linnuks. (Laurits, 2014) Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Tema peamiseks talvitusalaks on Aafrika. Rändel lendab ta salkadena. Väga kasuliku kahjurputukate hävitajana on ta võetud looduskaitse alla.Meie koduloomadest on hänilane enam seotud lammaste ja veistega, kelle karju ta pidevalt saadab, sest nende läheduses leidub alati piisaval hulgal maitsvat toidupoolist. Tema toidulauale kuuluvad mitmesugused väheliikuvad selgrootud, eelkõige kärbsed, väikesed ämblikud ja mardikad. Neid leiab ta sagedamini kas rohurindest või siis päris maapinnalt. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Välimuselt on ta väga sarnane linavästrikule: sihvakas väike lind
12.laul Nad lähenesid sireenidega asustatud karidest. Kirke oli öelnud et tuleb vahaga kinni toppida meeste kõrvad ja kui ise tahad neitsite laulu kuulda siis tuleb end posti külge kinni siduda. Kui neitseid kuulama jääd, ss ootab sind surm. Nad möödusid karidest. Jõudsid kahe koopa vahele, kus ühest tuli välja koletis Skilla kes klähvib koerahäälega. Ta võttis 6 tugevaimat meest endaga koopasse kaasa ja sinna nad jäidki. Nad nägid maad kus oli rohelised aasad veistega. Kirke oli ODi nende eest hoiatanud, aga kuna mehed olid väsinud siis otsustati seal peatuda. Samal ajal kui OD magas küttisid teised veiseid. Päikesejumal, kelle veised need olid kaebas Zeusile ja nõudsid et neid karistataks. Saarelt lahkudes oligi Zusi kättemaksuks äike. Äike lõi nende laeva katki ja ODil õnnestus pääseda. Ta ujus Kalypso saarele ja sellega lõppes ODi jutustus Alkinoosile. 13. laul OD lahkud Faiaagide juurest
takistada roo levikut. Samas ei söö nad rohtu oma sõnnikult, sinna moodustuvad sügisepoole kõrgekasvulise ja lopsaka taimestikuga nn. sõnnikumättad. Hobustele meeldib kõige rohkem kõva ja kindel maa, kuid ka nemad võivad minna vette pilliroogu sööma. Hobused hammustavad madalalt ja kuival maal jääb taimestik madalakspöetud. Hobused söövad ka veisesõnnikulaikudelt ning hoiavad kõrged luht- kastevarre mättad madalaina. Mõnedel rannaniitudel karjatatakse lambaid, sageli koos veistega. Lambad valivad söödataimi nõudlikumalt kui veised. Neile meeldivad taimed süüakse tihti ära päris maapinna lähedalt, ülejäänud taimed jäävad aga kasutusest täitsa välja. Selle tulemusena võib lambaaiast osa olla madalakspöetud, samal ajal kui rohu ja jämedamate liikide seemnekandjad varred on alles ning annavad karjamaale mätliku ja "väljakasvanud" ilme. Lambad söövad tavaliselt ka angervaksa, mille veised ära põlgavad
SISSEJUHATUS Veiste pidamine on Eestis perspektiivne, sest selleks on soodsad eeltingimused: heintaimede kasvuks sobiv kliima ja mullastik, pikaajalised kogemused ja oskajad inimesed, Euroopa tasemega võrreldes keskmiste omadustega kari ja tegutsev tõuaretussüsteem [1, lk. 4]. Farmi rajamiseks on vaja: kvalifitseeritud ja ettevõtlikku peremeest, ressursse või soodsa laenu saamise võimalust, kvaliteetsete söötadega varustamise võimalust, eeldusi veistega komplekteerimiseks ja nende taastootmiseks. Veisefarm on kallis objekt, mis jääb püsima aastakümneteks ning seepärast on vaja asukohta hoolikalt valida. Arvestada tuleks sellega, et karjamaa ei tohiks olla farmist kaugemal kui 1,5 km. Veel tuleks arvesse võtta järgmiseid tegureid: kõlvikute paiknemine, asula asukoht, teedevõrk, vee saamine, heitevee ärajuhtimise ja puhastamise võimalused, pinnase kandevõime, pinnavee tase, maapinna
Seevastu DNA-vaktsineerimise korral viiakse organismi vaid rekombinantseid plasmiide. Huvipakkuv on asjaolu, et manustatud plasmiidid on vordlemisi pusivad ning nende abil organismi viidud geenide ekspressioon on taheldatav aastaid. Kuna katsed on seni viidud labi vaid loomadel ja enamasti katseloomadel (hiired, rotid, kuulikud, kanad), kelle elutsukkel on suhteliselt luhike, siis pole teada tapselt, kui kaua geenide ekspressioon pusib. Katseloomadel on see olnud eluaegne. Katsed primaatide ja veistega on kaimas. Vorreldes vektor-vaktsiinidega on DNA-vaktsiini eeliseks see, et imuunsupressiooni all kannatavad isendid ei satu ohtu saada kahjustatud vektor-organismi poolt, mida on taheldatud AIDS'i patsientide puhul vaktsiinia viiruse kasutamisel. Samas ei teata tapselt, kuidas voib vooras geneetiline materjal organismi lopuks mojutada. Ehkki plasmiidiga organismi viidud DNA liitumist kromosomaalse DNA-ga pole taheldatud, ei ole siin veel koik selge
ibn Zakariyyā al-Rāzī (865–925) 10. sajandil. Al-Rāzī kasutas leetrite kohta araabiakeelset nime hasbah. Leetreid on kutsutud ka teiste nimedega, sealhulgas ladina sõnast rubeus ('punane') tuleneva nimega rubeola ja morbilli ('väike katk'). Leetriviiruse sarnasus koerte katku ja veiste katkuga põhjustavate viirustega on pannud aluse arvamusele, et esimest korda nakatusid inimesed leetritesse kokkupuutel kodustatud koerte või veistega. Keskaega iseloomustab religiooni võimutsemine, mis mõjus pidurdavalt kultuuri, teaduse ja kunsti õitsengule. Usuteenrid keelasid laipade lahkamise ja operatsioonide tegemise. Keelust üleastujad tembeldati ketseriteks või nõidadeks ja hukati tuleriidal. Selle tagajärjel sattus kirurgia habemeajajate kätte ja muutus käsitööks. Teistpidi olid usuteenrid kõige rohkem haritud inimesed ühiskonnas ning muuhulgas suutsid nad inimesi meditsiiniliselt aidata.
SISSEJUHATUS Veiste pidamine on Eestis perspektiivne, sest selleks on soodsad eeltingimused: heintaimede kasvuks sobiv kliima ja mullastik, pikaajalised kogemused ja oskajad inimesed, Euroopa tasemega võrreldes keskmiste omadustega kari ja tegutsev tõuaretussüsteem [1, lk 4]. Farmi rajamiseks on vaja: kvalifitseeritud ja ettevõtlikku peremeest, ressursse või soodsa laenu saamise võimalust, kvaliteetsete söötadega varustamise võimalust, eeldusi veistega komplekteerimiseks ja nende taastootmiseks. Veisefarm on kallis objekt, mis jääb püsima aastakümneteks ning seepärast on vaja asukohta hoolikalt valida. Arvestada tuleks sellega, et karjamaa ei tohiks olla farmist kaugemal kui 1,5 km. Veel tuleks arvesse võtta järgmiseid tegureid: külvikute paiknemine, asula asukoht, teedevõrk, vee saamine, heitevee ärajuhtimise ja puhastamise võimalused, pinnase kandevõime, pinnavee tase, maapinna
peaks söödalava olema vähemalt 3m laiune. Lamba eripärad rohusöötade tarbijana Lammas on hea karjaloom, keda võimalik aastaringselt väljas pidaad (grazing animal). Karjamaarohus eelistab lammas ristikut kõrreliste ees, sööb rohuneid valikuliselt, valides taime osi, mis on parema kvaliteedi ja seeduvusega kui seda oskab teha veis. Lambad söövad rohekm puude, põõsaste lehti kui veised, aga vähm kui kitsed. Lambad on võrreldes kitsede ja ka veistega paremad mägikarjamaade, kõnnumaade ja teiste looduslike karjamaade kasutajad. Lammastele talviseks söötmiseks sobivad rohusöötadena nii silo, hein kui põhk. Poegimisel on vajalikud individuaalsulud, kuhu paigutatakse peale poegimist sündinud tall koos emaga 1-2 päevaks. Imiktallede pidamise perioodil kasutatakse tallede jõusööda või teravilja söötmist tallede lisasöötmisel. Lammas on parim rannakarjamaade jt poollooduslike rohumaade hooldaja.
karjas oldud päevade arvud. Sisuliselt on siin tegemist kaalutud aritmeetilise keskmisega, kusjuures iga looma kaaluks on karjas oldud päevade arv. Loomade arvu dünaamikat iseloomustavad näitajad: 1.peale sõda vähenes veiste arv võrreldes sõjaeelsega oluliselt. 1990 a oli Eestis 757,8 tuhat veist. Turu puudumise tõttu põllumajandus toodangu jaoks on nende arv pidevalt vähenenud. 2.lehmade arvu dünaamika on sarnane veistega. Suurim oli lehmade arv 75a. 90-tel on lehmade a. pidevalt vähenenud. 3.sigade arv on muutunud suuremates piirides. 79a. ületas sigade arv miljoni piiri, suurim oli sigade arv 1983a. 1999a. oli sigade arv väiksem kui enne sõda. 4.lammaste arv on pidevalt vähenenud ja moodustas 1999a. alla 10% e. sõjaaegsest tasemest. 5.hobuste arv on veelgi kiiremini vähenenud. 1999a. moodustas hobuste arv ennesõjaaegsest 1,9%. 6.lindude arv kasvas kiiresti ja ületas 1980a
8. Kopleid 8-12 koplit 9. Kevadel tuleks harjutada väljas käima Lambad ja kitsed 1. Karjamaa peaks olema kuiv 2. Valida heintaime liigid, mis taluvad põuda ja madalat kärpimist 3. Karjatamisperiood 180-190 päeva 4. Pinda vaja 0,11-0,12 ha lamba kohta 5. Koplis 3-5 päeva 6. Koplite arv 7...8 7. Grupi suurus piiramata 8. Rohi madal 10-13 päeva liigirikas teeleht, kortsleht, 9. Rohutagavara 3-5 tonni hektarit Hobused 1. Võivad olla ühes koplis veistega 2. Eraldi karjatada 4-6 päevas ühes koplis 3. 1 ha kohta 2..3 hobust 4. Karjata vanemat rohtu 5. Sobivad kõrreliste rohked karjamaad Sead 1. Noorsigadel võivad olla 20-40 % söödast rohusööta 2. Ühele emisele 0,08-0,1 3. Karjamaa jaotada 8-10 kopliks 4. Ühes koplis 3-4 päeva 5. Karjatada 2 korda päevas 2-3 tundi 6. Tuhnimise vältimiseks vähendada karajamaal olemise aega 7. Tühikud ja songitud kohad tasandada Linnud 1. Haned on suured rohusööjad 2
Silikaatmineraalid on suurimaks mükotoksiine lagundavate ainete rühmaks. Eristatakse füllo- ja tektosilikaate, millest esimeste hulgas on mineraalsed savid (bentoniidid kaoliinide rühm, illiitrühm e savi-vilgukivi, aluminosilikaadid), teiste hulgas on zeoliidid. Bentoniididel on ioonivahetamisvõime ning moodustades aflatoksiiniga imendumatuid ühendeid, on osutunud efektiivseks detoksifitseerijaks ka veistega läbiviidud välikatseteks. Zeoliite, mille hulgas üle 45 looduslikku mineraali 120 erineva struktuurierimiga, peetakse efektiivseks aflatoksiini sidujaks, aga nähtavasti ka toksiini väljutamine uriiniga väheneb. Uurimised on kinnitanud, et mitte kõik zeoliidid ei ole efektiivsed aflatoksikoosi antidoodid ning toime on loomaliigiti erinev. Hüdreerunud naatrium-kaltsium-alumiiniumsilikaat (HSCAS), mida algselt
- Rohukamar rajada aasnurmika ja valgeristiku rohke - Karjatada 6-8 korda suve jooksul Lambad ja kitsed - Karjamaa peab olema kuiv - Valida heintaime liigid, mis taluvad põuda ja madalat kärpimist (punane aruhein) - Karjamaaperiood 180-190 päeva - Pinda vaja 0,11-0,12 ha lamba kohta - Koplis 3-5 päeva - Koplite arv 7-8 - Grupi suurus piiramata - Rohi madal 10-13 cm Hobused - Veistega ühes koplis - Eraldi karjatatakse 4-6 päeva ühes koplis - 1 ha kohta 2-3 hobust - Karjatada vanemat rohtu - Sobivad kõrrelisterohked karjamaad Sead - Noorsigadel võib olla 20-40% söödast rohusööt - Ühele emisele 0,08-0,1 ha - Karjamaa jaotada 8-10 kopliks - Ühes koplis 3-4 päeva - Karjatada 2 korda päevas, 2-3 h - Tuhnimise vältimiseks vähendada karjamaal olemise aega
vanuses. Loomad väga lihaselised, rümbasaagis suur, rasva rümpades vähe. Sobivad pidamiseks nii karjamaaal kui ka laudas. Lehmad tagasihoidliku piimakusega. Loomad väga temperamentsed. Sobib ristamiseks, sest poegimine on kerge ja järglastele pärandatakse kõrge kasvuintensiivsus ning head lihavormid. Esimesed limusiinid toodi Eestisse 1995. Aastal Hereford *Pärineb Lõuna- Inglismaalt Herefordi krahvkonnast. Teadlikku valikut hakati nende veistega tegema juba 17. Sajandil. On levinud kogu maailmas. Keskmise suurusega tõug, lehmad 550...700 kg, pullid 800...1000 kg, kuid on suuremaid. Kohanevad erinevates kliimatingimustes. Head karjamaa- ja söödakasutajad. Hea viljakus, kerge poegimine, elujõulised vasikad. Lehmadel head emaomadused. Pikaealised, hea tervisega ja rahuliku iseloomuga.. Eestisse toodi 1978. aastal Sarolee *Pärineb Prantsusmaalt Charolle ja Nievre maakondadest. Tõuraamatu pidamist alustati 1842. Aastal
välispiiride tarastus. Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit, lambaid karjatatakse neis vastavalt rohu kasvule; ühed koplid on uttedele, teised talledele. Rohu kasutuse efektiivsus suurem, sest teatud koplitest saab teha talvist sööta heina või silo näol. Suuremad kulutused tarastusele (vaja ka koplite sisepiirdeid), väravatele ja joogikohtadele. Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad). Kui lambad veistega, siis veised enne, sest söövad rohtu kõrgemalt. Kui lambad kitsedega, siis kitsed enne. Igal aastal vahetatakse rohumaid järgmises rotatsioonis. Kõige suuremaks terviseprobleemiks lammaste karjatamisel on lammaste nakatumine siseparasiitidega, erinevatest mineraalainete puudusest tingitud ainevahetushaigused ning lammaste puhitused, mis tekivad suure koguse liblikõieliste rikka värske rohu söömist. Sööda seedimisel tekivad gaasid, mida loom ei suuda ise väljutada.
Rühmas kuni 30-50 vasikat. Rohukamar rajada aasnurmika ja valgeristiku rohkena. Karjatada 6-8 korda suve jooksul. 3-5 päeva ühes koplis. Kopleid 8-12. Kevadel tuleks harjutada väljas käima Lambad, kitsed Kuival kasvukohal. Valida heintaime liigid, mis taluvad põuda ja madalat kärpimist. Karajatamisperiood 190 päeva. Pinda vaja 0,11-0.12 ha lamba kohta. Koplis 3-5 päeva. Grupi suurus piiramata. Rohi madal -13cm. Liigirikas rohi. 3-5t hektarile Hobused Võivad olla veistega ühes koplis. Eraldi koplites 4-6 päeva ühes koplis. 1ha kohta 2-3 hobust. Karjatatakse vanemat rohtu. Sobivad kõrreliste rohked karjamaad Sead Noorsigadel võib olla 40% söödast rohusööt. Ühele emisele 0,08-0,1ha. Karjamaa kohta 8-10koplit. Ühes koplis 3-4 päeva. Karjatatada 2 korda päevas 2-3h. Tuhnimise vältimiseks vähendada karjamaal olemise aega. Tühikud ja songitud kohad tasandada Linnud Haned on suured rohusööjad
meeskonna päästetud. Lõpuks veedavad nad seal terve aasta ja enne lahkumist käib Odysseus ka allilmas, et kuulda, mis tulevik talle toob. Kõik, mida ta teada saab, on see, et ta ei tohi Heliose loomadele midagi teha. Pärast Kirke juurest lahkumist purjetavad nad mööda sireenide saarest. Odysseus laseb ennast masti külge köita ja teistel suleb kõrvad sulavahaga. Samuti purjetavad nad mööda Skyllast ja Charybdisest, kuid Athena abiga sai laev neist ohutult mööda. V Saar Heliose veistega. Samal ajal, kui Odysseus jumalatele ohverdab, tapab ta meeskond keelust hoolimata toiduks mõned veised ja saarelt lahkudes maksis Helios kätte: laeva tabas välk ja kõik peale Odysseuse hukkusid. Ta ulpis mitu päeva, kuni paisati lõpuks Kalypso saare randa. Sündmustik jõuab tagasi faiaakide juurde, kes tema seiklustest kuuldes heldivad ja aitavad ta tagasi Ithakale. Ithakal otsib Telemachos endiselt oma isa ja jumalad viivad nad kokku. Telemachos räägib
Sinna kuulusid ka laulud ja tantsud. Sinna kuulus mõnikord ka aischrologia- häbiväärse ütlemine, nö rituaalne ropendamine. Dirty talk naiste-meeste vahel, aga mingid piirid olid paigas. Nt sillanaljas (gephyraid), kus prostid ahistasid oma määrkustega rongkäiku. Rongkäiku võisid kuuluda ka mingid esemed, nt jumalarüü. Kanti ka mitmekülgseid maske mõnikord. Ohvriloomi võis olla väga palju, suurimatel võis olla isegi sadu. Hekatombous- sada veist, paljude veistega ohver. Veis oli kõige kallim ja suursugusem ohvriloom. Üldnõue oli see, et jookseks verd ja parem, kui oleks imetaja. Mida kallim, seda uhkem. Igal pidustusel kindel liik ja arv. Nad olid spetsiifiliselt välja valitud. Perfektsusnõue. Kaunistati- sarved kullati, pandi lindid külge jne. Ohvritalitus- thysia. Kulminatsioon. Leidis aset altari juures. Ohvriloomad viidi altari juurde ja vaatajaskond jäid sõõri või poolsõõri väljapoole, nö markeering. Suurte ohvrite puhul (nagu sada
annaabi.ee 
