Vanema roll tänapäeva ühiskonnas (0)

Vanema roll tänapäeva ühiskonnas
Kadi Koemets
11.A klass
Printsess Diana on kord öelnud , et kallistused suudavad teha tohutul hulgal head – seda just lastele. Selle mõttega ei ole võimalik mitte nõustuda, kuna me kõik peaksime teadma, kui head on armastavate inimeste embused. Kahjuks ei ole alati saanud lapsed taolist hellust ning hoolt oma vanemate poolt tunda. See võib olla tingitud kas aja või kultuuri iseärasustest või hoopiski vanemate puudumise tõttu. Nii laste kui ka nende vanemate enda jaoks on väga tähtis mõista, kui suur roll on neil laste elu kujundamisel. Lapsed peaksid mõtlema, kui raske on tänapäeval olla lapsevanem ning kas ja kuidas väärtustatakse vanemaks olemist riiklikul tasandil.
Lapse sündides on ema rolliks õpetada imikule elu põhitõdesid: nälg kustub süües, mugavus järgneb ebamugavusele ning külma asendab soe. Samuti õpetab ema meile emotsioone, mis peegelduvad tema silmades. Edaspidigi saame emotsionaalset mõju üldiselt emalt rohkem kui isalt. Nii poegadele kui ka tütardele on emad väga suureks eeskujuks. Uurimused on kinnitanud, et enamik noormehi valib endale kaaslase just oma emale sarnaneva, kuna viimne on nende esimene armastus ja ainuke, mis on tingimusteta. Paljud emad on oma tütardele emaideaaliks ning ka eeskujuks naisena . Siiski on ka isa roll laste elus äärmiselt oluline. Esimestel kuudel on isa rolliks olla abiline . See ei tähenda ilmtingimata, et ta peaks lapsest eemalduma ning ainult koristama. Pigem on tema ülesandeks aidata ema, kellest vastsündinud on märksa rohkem sõltuvad, kõiges vajalikus , mille hulka kuulub ka lõõgastumisaja andmine. Kui aga tuleb aeg, kui beebi silmaringi on vaja laiendada ning teda emast võõrutada, on isal märksa tähtsam ülesanne, kui varasemalt. Isa pakub nii-öelda turvalist reisi ema ja lapse vahelisest suhtest väljaspoole, kus viimne saab avastada seni tundmatut maailma. Eriti oluliseks muutub soe ning lähedane suhe isaga poegade jaoks, kuna see aitab nende sooidentiteedi kujunemisele kaasa ning aitab omandada sotsiaalseid oskusi. Samuti on isa väga oluline ka tüdrukute jaoks, kuna temast saab tütarde jaoks mehe kujund ning tema arvamusest saab lähe valikute tegemisel elus.
Tänapäeval on mõlema vanema ühiseks ning väga tähtsaks rolliks suunata lapsi õigele teele. Enam ei ole vaja lapsi kasvatada ainult töökateks ning ausateks. Neile tuleb lisaks anda õpetusi paljude levivate meelemürkide kohta, mis on äärmiselt sõltuvust tekitavad ning tirivad just noori inimesi nii sügavatesse aukudesse, kust väljumine on kohutavalt raske.
Erinevalt varasematest aegadest on ka isa põhiroll tugevalt moondunud: kiskjate asemel tuleb peret kaitsta materiaalsete raskuste eest, mis ähvardavad pea igat pere. Leiva laual hoidmisest tekkiv stress aga võõrandab vanemaid lastest ning üksteisest, mis võib viia perekonna lõhenemiseni.
Tänapäeval on meie seas üha enam üksikvanemaid ning pereideaal, kus on vanemad ning lapsed, ei ole enam kahjuks paljudele kättesaadav. Selliste olukordade puhul on kõik eelnevalt nimetatud isa ja ema rollid segamini paisatud. Puudub jaotus ülesannete vahel ning üks inimene peab olema tahes-tahtmata kahe vanema eest, kuid olla korraga nii ema kui ka isa on sama, kui töötada 24 tundi järjest, hetkegi puhkamata. Ilma kõrvalise abita tuleb päevast päeva lisaks lapse kasvatamisele tuleb korras hoida ka kodu ning käia tööl selleks, et üldse oleks kodu, mida korras hoida. Selline eluviis ei ole tervislik üheski mõttes, kuna ilmselgelt põetav stress võib lõppeda alkoholismiga. Oleks ka vale eranditult väita, et kõik üksikvanemate poolt kasvatatud lapsed oleksid halvas pinnases sirgunud. Kaotatud vanema roll läheb üle ühiskonnale, kust laps võib saada mitmeid valesid eeskujusid või õpetusi, kuid ühiskond ise ei võta vastutust.
Lapsevanema amet on kindlasti üks raskemaid maailmas. Igapäevaselt olla kellelegi toeks , aidata ja tema pärast muret tunda ei ole kerge. Tänapäeval teeb vanemaks olemise raskeks ka laste teadmised oma õigustest, kuid ei tunda oma kohustusi. Samuti on ka pisiasjade tõttu lapsevanemad lastekaitse ning õpetajate huviorbiidis. Pidevalt olla jälgimise all ja samal ajal kasvatada lapsi efektiivselt on keeruline, kuna hea kasvatus nõuab vahel ka ranget olekut.
Tihti mõistetakse vanemaid hukka ka vanuse pärast. Üha enam saadakse lapsi ühiskonna arust kas liialt noorelt või hoopis vanalt ning astudes üle nende nii-öelda normide, vaatavad nii mõnedki inimesed värskete vanemate peale viltu.
Minu arvates ei ole vanemate väärtustamine riigi tasandil piisav. Seda tõestavad ka pere – ning lastetoetused, mis on lausa naeruväärselt väikesed. Kuidas saab öelda, et riik väärtustab lapsevanemaid, nende tööd või laste kasvatamist, kui emapalk kestab vaid seni, kuni laps on umbes pooleteiseaastane? Kas tõesti tahetakse, et meie väikesed lapsed, meie tuleviku rahvas, kasvab lasteaias ilma oma vanemate hooleta? Kas tahame, et neil ei oleks lapsepõlve? – olgem ausad, me ei taha. Me ei taha panna oma lapsi lasteaeda nii varakult, kuid seda sunnib riik, kelle pärast me ei saa olla kodus lastega ja neid kasvatada hooles.
Vanemate roll laste välja kujunemisel on tänapäeval suurem kui eales varem, kuna ühiskond on liiga räpane, et lasta järeltulijatel selles vabalt kasvada. On väga oluline, et kõik vanemad teaksid, kuidas nad oma lapsi mõjutavad, kuid selleks, et kasvatada lapsi hästi ei ole vaja ainult teadlikke vanemaid. Selleks on vaja ka teadlikku ühiskonda, teadlikku riiki.
3