Vana- Kreeka ja Vana- Rooma ehituskunst: sarnasused ja eripärad stilistiliselt ja ehitustehniliselt. (0)

Vana- Kreeka ja Vana- Rooma ehituskunst : sarnasused ja eripärad stilistiliselt ja ehitustehniliselt.
Vana Kreeka varaseimal perioodil jälgiti egeuse ning eriti mükeene ehituskunsti traditsioone. Kreeka ehituskunsti süsteem ja stiilid arenesid siiski peamiselt välja arhaika perioodil (7.- 6. saj. eKr). Kreeka ehituskunst on tugevalt konstruktsiooni keskne ning tähtis on välisarhitektuur.
Rooma arhitektuur on suuresti üle võetud kreeklastelt , mida kasutati ainult dekoratiivselt. On kreeklaste kui ka etruskide arhitektuuri jätkuks. Nendelt võtsid nad üle ehitiste tüübid, konstruktsioonid nii kohandades kui ka täiustades neid. Vana- Rooma ehituskunst on dekoratsioonipõhine.
Kreeka tähtsaimaks kultuslikuks keskuseks oli akropol , seal asusid peamised pühamud. Akropol paiknes reeglina kõrgendikul. Nagu Kreekas, nii on templid Roomaski seotud ümbritseva arhitektuuri ja maastikuga, ehitiste paigutuses on aga olulisi erinevusi. Erinevus seisnes ka selles et kreeklased pidasid templeid jumalate asupaigaks ning templi pühamaisse ruumi, cellasse said siseneda ainult preestrid samalajal kui inimesed jäeti templi peafassaadi ette kuid rooma templisse kutsuti inimesed sisse v. a. cellasse. Erinevalt Kreeka templist , mis asus astmestiku viimasel astmel (stülobaadil), asus Rooma tempel poodiumil kuhu viis trepp (peatrepp oli alati esiküljel). Kreeka klassikaline tempel (nt: Parthenon ) on ristküliku kujulise põhiplaaniga tempel, mida ümbritses igast küljest ühekordne sambarida. Klassikalisel peripteeril võrdus sammaste arv pikemal küljel kitsama külje kahekordse sammaste arvuga pluss üks sammas. Suuremal osal rooma templitest (Ilmselt etruski eeskujul) on aga fassaadil sügavad sammasportikused, külgseinte sambad asetuvad kas päris seinte ligidale või on külgseinad kaunistatud pool- või kolmveerandsammastega. Roomas peeti väga lugu ümartemplist, tavaliselt olid need korintose sammastikuga ning madala koonilise katusega . Sõltumatult Kreekast kujunes Roomas välja kuppelehitis- kupliga kaetud silindriline hoone (nt: Panteon ).
Kreeka arhitektuur jagatakse kolmeks klassikaliseks orderisüsteemiks - dooria , joonia ja korintose orderiks. Kreekas kasutati sambaid eelkõige toestamise eesmärgil (kogu ehitis seisnes kiviplokkide omavahelises sobitamises ja vastupidamises ilma sideaineta vastupidiselt Rooma ehituskunstile) kuid Roomas olid nad pigem dekoratiivse eesmärgiga.Roomas olid samba tüüpidest eelistatumaid korintose sambad, Joonia ja dooria sammast on suhteliselt vähe. Arhailisel perioodil kasutasid kreeklased ka mees- ja naisskulptuure (atlant ja karüatiid), mida me jällegi Roomas ei näe. Vanim stiil (dooria) on oma olemuselt raske ja range. Sambad on madalad ja jässakad. Sambad on baasita ja toetuvad stülobaadile, kapiteel koosneb kaarjast kettast ( ehhiin ) ja selle peal olevast ruudukujulisest plaadist ( abakus ). Joonia stiili iseloomustab kergus. Templi alaehitus on kõrgem, sammas saledam ja algab ümmarguse kahe- või kolmeosalise baasiga. Kannelüürid on tihedamalt . Kapiteel moodustub voluudist, selle all on tihti kas ornamentaalne munavööt või helmisnöör. Friis ei olnud eraldatud metoopideks ja triglüüfideks, vaid tervenisti kaetud reljeefkaunistustega. Joonia stiili puhul oli tähtis ehitisest saadav maaliline üldmulje. Korintose stiil on kõige hilisem ning rakendati esialgu ainult interjöörides. Väliselt sarnaneb ta joonia sambaga, on sellest aga veelgi saledam ja sihvakam. Korintose samba karikakujuline kapiteel moodustub lopsakatest akantuselehtedest ja lilleõitest. Friisi muutub peaaegu olematuks ja asemele tekib hammaslõige.
Roomlased kasutasid oma ehitustes meelsasti sambaid, tegelikult aga välistasid samba konstruktiivse rolli, see oli eeskätt dekoratsioon. Siin ilmnesid ka erinevused kreeklastega, kui kreeklastel oli nii hoone kui ka selle dekoratiivne kaunistus ühest ja samast materjalist, siis roomlased ehitasid oma hooned hoopis teistest materjalidest, kulutades marmorit ainult dekoratiivses osas. Iseloomulik oli ka mitut stiili sammaste kasutamine ühe ehituse interjööris, siingi kindla korra kohaselt: alumine dooria, teine joonia, kolmas korintose stiilis.
Pool ja kolmveerandsambad olid levinud Kreekaski, Roomas aga lisandub neile veel pilaster ( seinast eenduv lame neljatahuline sammas, mida kasutati seina tugevdamiseks ja seinapinna mitmekesistamiseks). Orderisüsteemi alusel viisid roomlased sisse ka oma arhitektuurse mooduli- poolsammas (või pilaster)- kaar- poolsammas, mis ühendas endas kahte erinevat konstruktsiooni põhimõtet nii võlv - kui talakonstruktsiooni. Roomlased ongi esimesed kes said hakkama püsivate võlvide ja kaaristutega. Ehitati palju kaaristuid e. arkaade vee juhtimiseks linna, selline ehitusviis hoidis kokku nii aega kui ka raha. Roomlased hakkasid ka ehitama täiesti ebaotstarbelisi ehitisi - triumfikaari, mis lähtus jällegi baas, tüvis, kapiteel reeglil. Triumfikaar on puht roomalik.
Antiikaja tähtsamaid rahva kogunemiskohti oli teater. Nii Kreekas kui ka Roomas teenisid teatrid ühte ja sama eesmärki- lõbustada inimesi. Kuid arhitektuuriline asetus ja ehitusviis oli erinev. Kreekas (Epidaurose teater) nii- öelda istutati teater maapinnas olevasse nõgususse. Astmelised pingid asetsevad poolringikujuliselt ja tõusevad mööda tõusvat mäekülge. Poolringi keskel asetseb plaatidega kaetud liivatatud ring kus meesnäitlejad esitavad peamiselt religioosse sisuga etendusi. Erinevalt Kreekast püstitati Roomas etendusteks katuseta (algselt puidust ajutised , hiljem kivist) ringikujuline amfiteater siledale maapinnale. Plaaditud , liivatud areen asus keset teatrit ümbritsetuna ülespoole astmetena tõusvatest istmeridadest. Selline paigutus lubas kiiret pääsu kõikidele istmeridadele. Teater sisaldas veel erinevaid ruume vastavalt otstarbele (näitlejate ruumid, töötajate ruumid, loomade puurid, jne). Peale etenduste võis seal näha ka gladiaatorite mänge ja loomade võistlusi. Rooma esimene kivist amfiteatri välismüür on neljakorruseline ( Colosseum ) ning kaunistatud erinevate klassikaliste sambastiilidega. Selline stiilide segamine on Roomale väga omane vastupidiselt kreekale .
Ehitusmaterjalina Kreekas kasutati elamuehituses põhiliselt põletamata savitelliseid, lubjakivi , puitu, punutud matte. Templid ja ühiskondlikud hooned ehitati puust, liivakivist, alates 6. sajandist sai templite ja ühiskondlike hoonete põhiliseks ehitusmaterjaliks marmor. Sambad tehti algul monoliitsetena (puust, liivakivist), marmorsambad valmistati aga eraldi seibidest. Kuni paigaldamiseni olid kannelüürid raiutud ainult samba ülemisele ja alumisele seibile, tervikuna raiuti need välja alles pärast terve samba kokkumonteerimist. Seinte suured kiviplokid paigaldati ilma sideaineta, neid seoti omavahel metallklambritega.
Roomlased alustasid tavalistest toorsavitellistest ehitistega, ladusid nad alguses oma seinad kuivalt, ilma mördita, kasutades kandedetailide tarbeks kõva lubjakivi. Alates 1. saj. pKr. sai valdavaks põletatud tellis , mis valmistati erikujulisena vastavalt kasutamisele ( eraldi seinte, katuse, sammaste jne. jaoks), nende ladumisel kasutati liiv- lubimörti. Viimase laialdane kasutamine viis aga uue ideeni- seinu hakati ehitama kahest õhukesest kihist tellistest, nende vahele aga valati liiv- lubjamördi alusel valmistatud rooma betoon .