Vana-Kreeka Ehituskunst (0)

VANA-KREEKA EHITUSKUNST
Kreeklaste esivanemad tulid Kreekasse põhja poolt pikema aja vältel. 12. e.Kr tungisid Kesk- ja Lõuna-Kreekasse dooria , Egeuse mere saartele ja Väike- Aasia rannikule joonia hõimud.
11. - 8. sajandil e.Kr. oli kreeklaste elu veel lihtne ja looduslähedane. Oluliseks uuenduseks oli raua lai kasutuselevõtt. Tekkisid eraldiseisvad linnriigid, mis omavahel võistlesid, vahel ka sõdisid. Ühtset Kreeka riiki ei tekkinudki, ometigi tundsid kreeklased ennast ühtse rahvana.
Kreeklaste usund oli polüteistlik – oli mitmeid jumalusi. Jumalaid kujutati nii välimuselt kui käitumiselt inimesesarnasena.
Kreekast on ka pärit ka sportimine (esimesed olümpiamängud 776 e.Kr.). Kõrgelt hinnati ka vaimse kultuuriga tegelemist. Kujunes välja filosoofia ja teaduste alged , kirjandus ja teatrikunst .
Vana-Kreeka vabaõhuteater oli iseloomulik ehitis. Vaatajate pingiread ( theatron ) olid raiuti hobuserauakujuliselt looduslikust mäenõlvast ja piirasid all asuvat ümmargust väljakut ( orkestra ). Orkestra taga oli eriline ehitis skeene , kust ilmusid välja näitlejad. Hiljem arenes sellest keeruline sammastega ehitis, näitlemine koondus selle eelduva osa- proskenioni- katusele.
Kreeka kunst arenes välja u. Aastaks 600 e.Kr. Järgnes kolm perioodi: templite liigid

Arhailine e. vana aeg – 600-480 e.Kr.

Klassikaline e. õitseaeg – 480 – 323 e.Kr.

Hellenistlik e. hiline aeg – 323 e.Kr. - 30 p.Kr.
Arhitektuuri põhiülesandeks oli ehitada templeid. Templid olid enamast ristkülikukujulise põhiplaaniga. Alguses oli ehitusmaterjaliks puu ja savi, hiljem kivi, eriti marmor .
Templi välisilmes võib eraldada põhiosi: tempel seisab paari-kolme astmelisel alusel – krepidoma . Krepidoma ülemist astet nimetatakse stülobaadiks. Stülobaadilt kerkib Sammastik, millele toetub talastik koos katusega . Sambaid oli templi pikemal küljel alati kaks korda enam kui lühemal ja üks veel lisaks (8x17 ; 6x13)
Sambad ongi kreeka arhitektuuri kõige iseloomulikum detail. Sel on kolm osa: baas, tüves, kapiteel .
Tüvesel on keskel väike paisutus – entaas; tüvest liigendavad kitsad püstvaod – kannellüürid.
Kapiteel koosneb kahest osast: alumine on ehhiin , ülemine abakus . Kapiteel on üleminek ümaralt vormilt kandilisele.
Talastiku alumist osa on arhitraav ja ülemine kannab nime friis . Templit kattis madal viilkatus ., mõlemas otsas olid kolmnurksed viiluväljad, mis olid tavaliselt skulptuuridega kaunistatud.
Sammasterea taga asus kivist seintega ruum naos . Selle ainsaks avaks ja valgusallikaks oli uks. Puust lage liigendasid nelinurksed süvendid – kassetid. Seal asusid jumalakujud.
Arhitektuuris eraldatakse kolme stiili (orderit) – dooria, joonia ja korintose stiil.
DOORIA STIIL
See on vanim. Iseloomustavad madalad ja jässakad sambad. Lihtne ja range. Sammastel baas puudub, kapiteel on tagasihoidlik ( kettakujuline ehhiin ja ruudukujuline abakus). Dooria friis koosneb triglüüfidest, ja metoobidest.
JOONIA STIIL
Hilisem. Sammas on peenem ja elegantsem. Ümmargune mitmeosaline baas, kapiteeli ehhiin koosneb nn. rullispagjandist, mis lõppeb teokarpi meenutavate voluutidega, abakus on kaunistatud mitmesuguste motiividega (munavööt, palmett, helmisnöör). Friis tavaliselt kogu ulatuses kaetud reljeefidega.
KORINTOSE STIIL
Erineb jooniast põhiliselt ainult sambakapiteeli poolest. Ehhiin on karika - või vaasikujuline, seda katavad lopsakad taimemotiivid (akantusleht, väädid ja õied), mis kujundavad ülemineku nelinurksele abakusele. Sambad saledad ja kõrged.
Kreeka templiarhitektuuris vaimustab konstruktiivne loogika , kõikide üksikosade vastastikune suhe ja põhjendatus. Detailid ei varja tervikut ja tervik ei hävita üksikosade iseseisvust. Tihti kasutati mmodulit ehk algmõõtu (näiteks samba alumise osa raadius), ülejäänud mõõdud olid selle korrutised.
Kreeka arhitektid kasutasid ka oskuslikult nn. Optilisi parandusi, et ehitis näiks reeglipärane, pidi mõnelpool reeglistikust kõrvale kalduma .
Kreeka templid olid tegelikult värvilised, tänaseni säilinutel on värv maha koorunud.