Teine liin on Gustav Suitsust lähtuv rangelt positivistlik- komparativistlik allikakriitika, mis otsib nõrkemiseni elu- ja loominguloolisi fakte, keskendub mõjude, eeskujude ja laenude otsimisele ja teeb minimaalselt üldistusi. 1920. aastate lõpuks saavad liinid üheks vooluks mitme haruga, millest saab eesti kirjandusuurimise normaalparadigma põhi. Selle põhjaks on positivistlik-biograafiline lähenemine, millele lisandub subjektiivne ja üldsõnaline teose- ja stiilianalüüs, mis laenab oma aparatuuri klassikalisest filoloogilisest lähenemisest. Suuna teise otsa moodustavad katsed teha midagi rangemat, eriti luulevormi analüüsis. Teiselt poolt jagab seda skaala, mille ühes otsas lisandub kirjutamisse rahvusliku narratiivi loomine ja teises otsas rahvusromantikasse pigem kriitiliselt suhtuv lähenemine. Põhiosa selle suuna töödest võiks kanda nime kirjanikuportreed. Sellesse suunda lõikub esimene hüpe modernismi poole. 1920. aastate teisel poolel
mudel, objektiivsus, kontroll- ja katserühmad, üldistused üksikjuhtudest, põhjus-tagajärg seos. Kvalitatiivset uuringut iseloomustavad märksõnad: väikese mastaabiga (isegi üks isik/ juhtum), mittestatistiline, subjektiivsus, tõlgendamine, tähendused. Õpilaste uurimistöödes kasutatakse kõige laiemalt küsitlust, kuid kindlasti ei maksa muid võimalusi kaalumata kõrvale jätta (küsitlus, intervjuu, eksperiment, tekstide sisuanalüüs, stiilianalüüs). Küsitluse kasutamisel võib uurimismetoodika peatükis selgitada küsimustiku koostamise aluseid: · miks kasutati just selliseid küsimuste tüüpe (avatud, valikvastustega, hinnanguskaalaga jne); · mida mõne kindla küsimusega taheti teada saada (mida küsimus ,,mõõdab"); · milliste küsimuste vastuseid soovitakse omavahel võrrelda (milliseid seoseid otsida). Küsida on mõtet neid andmeid, mida pärast ka kasutatakse. Nt kui taustaandmetena küsitakse
annaabi.ee 
