galeegi pärimused, müüdid, inimtüübid, kombestik jne. Luulekogu ,,Legendi aroomid" iseärasuseks on veel seegi, et iga hispaaniakeelne luuletus lõppeb neljarealise galeegikeelse stroofiga. Ta kirjutas commedia dell' arte vaimus näidendeid traditsiooniliste tegelaskujudega: arlekiin, kolombiin, jt. Näiteks ,,Markiis Rosalinda" (La marqusa Rosalinda, 1912) Selle perioodi lavateosed olid täis vaimukust, fantaasiat ja irooniat. Valle-Inlán lõi 1920. aastail uue kirjandusliku stiili, esperpento (,,ehmatis"), sõna väljendamaks absurdsust, ektravagantset ja groteski. Esperpento algtähendus on hernehirmutis, inetu ja pentsik ese või olend, ka totrus, absurd. Ta tunnistas saanuvat inispiratsiooni eelkõige Goya kunstist. Läbivad teemad on surm ja grotesk. Igapäevaelu on kokku põimunud õudusunenäoga, inimesed taandatud asjadeks, stiil on irooniline. Kuid esperpento pole niivõrd zanr kui uus esteetika ja uus nägemus maailmast." Luces de
objektiivsuspüüdest. Enam ei üritata elu n-ö kokku sõlmida, vaid jäetakse otsad lahtiseks. Eluläheduse all hakatakse nüüd mõistma juhuslikkust, assotsiatiivsust, vastuokslikkust. Pilvepiirilt laskutakse maa peale: fookus ei lange enam mitte niivõrd välisele-olustikulisele kui sisemisele-intiimsele. (Kui üldplaan ka võetakse, siis teistmoodi kui varem, näiteks Valle Incláni esperpento-stiili puhul, läbi moonutavate filtrite). Või õigemini, väline tõelus võrsub sisemisest, erakordsus tavalisusest. Need on üldised, tagantjärele tõmmatavad ühisjooned, mis eri kirjanike loomingus omandavad erineva värvingu. See kehtib ka Unamuno ja tema nivola'de kohta. 20. sajandi alguse romaaniuuendusi Hispaanias (ja mujal) on küll võimalik mingil moel ,,kokku võtta", ent iga uuenduse taga on siiski isesugune, isiklik nägemus. 3. H.Hesse (E. Hemingway) elu ja looming
annaabi.ee 
