Valgustus (1)

VALGUSTUSFILOSOOFIA
18. saj I poolel lasus Euroopa filosoofiline raskuspunkt Inglismaal, sajandi keskpaiku Prantsusmaal ja sajandi lõpus Saksamaal. Hüüdlause „Vabadus, võrdsus, vendlus“ (vabadus on võimalik ainult siis, kui inimestevaheline võrdsus on tagatud. Algselt võeti see kasutusele Suure Prantsuse revolutsiooni ajal; 1848. aasta konstitutsioonis lisati fraasi vendlus )
VASTUHAKK AUTORITEETIDELE
Mitmed prantsuse valgustusfilosoofid käisid Inglismaal, mis oli paljuski nende kodumaast vabameelsem. Neid vaimustas inglise loodusteadus , eriti Newton ja tema universaalne füüsika. Samuti mõjustas neid briti filosoofia, iseäranis Locke . Kodus Prantsusmaal hakkasid nad peagi ründama vanu autoriteete,oli oluline suhtuda skeptiliselt kõikidesse päritud tõdedesse. Nende idee seisnes selles, et üksikisik peab ise kõikidele küsimustele vastused leidma. Selles mõjutas neid ka Descartes’i filosoofia. Vastuhakk vanadele autoriteetidele pöördus ka kiriku, kuninga ja aadli võimu vastu; 18. saj olid need institutsioonid Prantsusmaal palju mõjukamad kui Inglismaal. See kõik viis 1789.a revolutsioonini .
RATSIONALISM
Kuigi John Locke oli oma filosoofialt empiirik, arvas ta, et nii usk Jumalasse kui ka teatud moraalinormid peituvad inimese mõistuses, see mõte sai prantsuse valgustusfilosoofia tuumaks. Sarnaselt vanaaja humanistidele oli enamikul valgustusfilosoofidest vankumatu usk inimese mõistusesse, seetõttu on paljud prantsuse valgustusaega nimtanud lihtsalt ratsionalismiks. Uus loodusteadus väitis, et loodus on mõistuspäraselt korraldatud. Valgustusfilosoofid pidasid oma ülesandeks panna alus sellisele moraalile, religioonile ja eetikale, mis oleks vastavuses inimese muutumatu mõistusega; sellest kasvaski välja valgustusidee.
VALGUSTUSIDEE
Pidi algama laiade rahvahulkade „valgustamine“, ühtlasi oli see ka parema ühiskonna eeltingimus. Arvati, et viletsuses ja rõhumises on süüdi teadmatus ja ebausk. Seetõttu pöörati suurt tähelepanu nii laste kui kogu rahva kasvatamisele, pole juhus , et pedagoogika kui teadus sai alguse just valgustusajal. Valgustusidee suureks mälestusmärgiks on suur entsüklopeedia, ehk prantslaste „Encyclopedia“, mis ilmus 28-köitelisena kõigi suurte valgustusfilosoofide osalusel aastatel 1751-1772.
KULTUURIOPTIMISM
Valgustusmõtlejad arvasid, et inimkond teeks kohe suuri edusamme , kui ainult avardataks mõistust ja teadmisi. Mõistmatuse ja teadmatuse taandumine „valgustatud“ inimkonna ees oli vaid ajaküsimus. Kuigi tsivilisatsiooni kritiseeriti juba ka valgustusajal. ( Rousseau )
TAGASI LOODUSE JUURDE
Mõnedele sai nüüd hüüdlauseks tagasipöördumine looduse juurde. „Loodus“ tähendas valgustusfilosoofide jaoks peaaegu sama mis „mõistus“; sest inimese mõistus on ju looduse poolt antud vastupidiselt kirikule ja tsivilisatsioonile. Osutati, et loodusrahvad on tihtipeale tervemad ja õnnelikumad kui eurooplased , kuna nad pole tsiviliseeritud. Rousseau tuli välja loosungiga: „Pöördugem tagasi looduse juurde!“, sest ta arvas, et loodus on hea ja ka inimene on loomult hea. Kõik halb aga tuleneb ühiskonnast.
HUMANISEERITUD KRISTLUS
Ka religiooni oli vaja muuta looduslikuks ehk loomulikuks; religioon pidi viima vastavusse inimese loomuliku mõistusega. Kerkis esile ka materialiste, kes Jumalat ei uskunud ja olid seega ateistid . Kuid enamiku valgustusfilosoofide meelest polnud mõistlik maailma ette kujutada ilma Jumalata, selleks oli maailm liiga mõistuslikult korraldatud. Valgustusfilosoofide arvates oli vaja kristlusest välja rookida kõik ebamõistlikud dogmad, mis kiriku ajaloo jooksul Jeesuse lihtsale kuultusele olid külge poogitud. Paljud pooldasid sedagi, mida nimetatakse deismiks. See on käsitusviis, mille järgi Jumal lõi küll kunagi ammu maailma, ent sellest ajast peale pole ta ennast maailmale avaldanud. Niimoodi taandati Jumal kõrgeimaks olevuseks, kes ilmutab end inimestel ainult looduse ja selle seaduste kaudu.
INIMÕIGUSED
Prantsuse filoosofid ei rahuldunud vaid teoreetiliste vaatepunktide esitamisega inimese kohast ühiskonnas, nad võitlesid selle eest, mida nad nimetasid kodaniku loomulikeks õigusteks. See tähendas eelkõige võitlemist tsensuuri vastu ehk trükivabaduse eest. Igal ükisikul pidi olema võimalus vabalt mõelda ja avaldada oma arvamust religiooni, moraali ja poliitika küsimustes. Samuti võideldi neegerorjuse vastu ja seaduserikkujate inimlikuma kohtlemise eest. Isikupuutumatuse idee leidis lõpuks väljenduse „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis“, mis kiideti heaks Prantsuse Rahvuskogu poolt aastal 1789. Valgustusfilosoofid tahtsid kindlaks määrata õigused, mis kõikidel inimestel on juba seetõttu, et nad on sündinud inimestena. 1789.a revolutsioon määras kindlaks rea õigusi, mis pidid kehtima kõigile kodanikele, kuid „kodanike“ all mõeldi eelkõige mehi, siiski oli just Prantsuse revolutsiooni ajal näha esimesi näiteid võitlusest naiste õiguste eest.