Vaimuelu varauusajal: Rootsi ja Vene aja sarnasused ja erinevused (1)

Vaimuelu varauusajal: Rootsi ja Vene aja sarnasused ja erinevused
Vaimuelu Eestis Rootsi ja Vene ajal on piisavalt erinev. Suured muutused toimusid pärast Põhjasõda. Paljud kirikuhooned olid rüüstatud või sõjas hävinud. Luteri kiriku ülesehitamine algas Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Suured muutusid toimusid ka pärast Liivi sõda-kirikuhooned olid purustatud või rüüstatud ning enamik kogudusi jäid ilma õpetajata.
16. sajandi teine pool ja 17. sajandi algus on Euroopa ajaloos tuntud kui usupingete ajajärk. Rootsis sai riigikirikuks luteri kirik . Rootsi sõjaline jõud päästis protestandid lüüasaamisest Kolmekümneaastases sõjas (1618-1648). Koos Poola võimu kehtestamisega taastati Liivimaal katoliku kiriku organisatsioon. Olulist osa rekatoliseerimises etendasid jesuiidid , kelle toomist Liivimaale korraldas paavsti saadik Antonio Possevino . Liivimaad peeti väga tähtsaks kogu Põhja-Euroopa tagasivõitmiseks katoliku usule . Siit loodeti katoliku usku edasi viia nii Rootsi kui ka Vene alale. Jesuiitide mõju siinsele vaimuelule oli märkimisväärselt suurt. Kui rootslased 1625. aastal Tartu vallutasid, lõpetas see mitte ainult jesuiitide tegevuse, vaid ka kogu katoliku ajastu Eestis. Rootsi ajal lisandus Eesti kirikutesse uudse sisustuselemendina kantsel . Seal pidas vaimulik jutlust , luges ette ilmaliku võimu korraldusi ning oma ajastu tava kohaselt ka patustanud inimeste nimesid, et neid koguduse ees manitseda. Luterliku kiriku organisatsioonilne ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Liivi sõja tagajärjel olid kirikuhooned purustatud ja rüüstatud, enamik kogudusi jäid ilma õpetajata. Peale ainelise kahju võtsid talurahva hulgas taas maad muinasusukombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimisest ja kiriklikust abielulaulatusest. Eestimaal tegi suure töö luteri kiriku organisatsioonilisel ülesehitamisel piiskop Joachim Jhering. Ta töötas välja ajastule iseloomuliku range kirikukaristuse süsteemi, kuhu kuulus kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine, mitmesugused rahatrahvid jm, mis aga ei aidanud luteri usku eestlastele vastuvõetavamaks muuta. Protestantlik kirik võttis üle katoliku kirikus valitseva nõiajahi ja ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel. Just siis hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse. Liivimaal nimetati peale Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. Keskajal segunes eestlaste muinasusund katoliiklike tavadega. Kirikuelu elavnes koos Karl XI reformidega. Keskseks kirikutegelaseks kujunes sel perioodil Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer. Sel ajal üritati pärisorjast talupoeg õpetada piiblit lugema. 1687. aastal otsustati rajada igasse kihelkonda talurahvakool ning Rootsi ajal lõpuks oli Lõuna-Eesti oli kaetud rahvakoolidega.17. sajandi alguses oli eestikeelsed trükised veel valdavalt vaimuliku sisuga. Kuid juba 1630. aastatel ilmunud mitmeosalised käsiraamatus avaldas Stahl esimesena eesti keeles usuõpetuse raudvara-see pidi hõlbustama kirikuõpetajatel eesti keele kasutamist.
Vene aja alguses jäi luteri kirik vaimuelu kandjaks ka pärast Põhjasõda, kuid paljud koguduse olid jäänud ilma õpetajateta ning kirikuhooned olid rüüstatud või sõjas hävinud. Vene riigivõim tunnustas luteri kirikut siinse valitseva kirikuna. Vahetult pärast Põhjasõda levis siinsete kirikuõpetajate hulgas pietism. Pietistidest õpetajad aitasid kirikut kiiremini üles saada Põhjasõja-järgsest madalseisust. Kiriku osa vaimuelu edendajana jäi varauusaja lõpuni väga oluliseks. Ning just kirikuõpetajad olid 18. sajandi Baltikumis kõige moodsamate ideede kandjaiks. Rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed hernhuutlaste liikumise kaudu. Nad pidasid tähtsaks usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, kuid ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Nad moodustasid omaette kogudusi ning valisid juhi. Kõige hoogsam oli liikumine Saaremaal. Kirikuõpetajad suhtusid sellesse pooldavalt, kuna nii tuli rahvas religioonile lähemale. 18. sajandi keskpaigas jõudis Saksamaalt Baltikumi teoloogiline rastsionalism. Jutlused muutused õpetlikuks. Valgustusajastul kuulus Baltikum saksa kultuuripiirkonda. Tihedad sidemed Saksamaaga tagasid pideva kokkupuute sealse vaimueluga. Tallinna vaimuelu keskuseks kujunes pärast Põhjasõda tegevust jätkanud akadeemiline gümnaasium. Rootsi ajal lõpuks oli piiblist eesti keeles ilmunud vaid lõunaeestikeelne Uus Testament . 1739. aastal ilmus tervikpiibel põhjaeesti keeles. 18. sajandi teisest poolest alates kasvas ilmalike trükiste osatähtsus. Kõige rohkem levisid peopesasuurused rahvakalendrid.
Mitmesuguste abinõudega püüdis Rootsi valitsus suurendada kiriku mõju eesti talurahvale. Rootsi aja lõppedes oskasid kirikuõpetajad pidada eestikeelseid jutlusi. Rootsi ajal asutati Tartu Ülikool, mis on väga oluline ehitis ka tänapäeval. Vene ajal tekkis hernhuutlaste liikumine. Nende tähtsus 18. sajandi talurahva jaoks oli erakordselt suur. Hernhuutlus aitas tugevasti kaasa eestlaste ristiusustamise lõpuleviimisele. Jutlused muutusid õpetlikuks. Samuti ilmus vene ajal ka Uus Testament.