Hernhuutlased Eestis, Teoloogiline ratsionalism ja valgustus (0)

Hernhuutlased Eestis
Vennaste ehk hernhuutlaste ideed tõid rändkäsitöölised 1730 . aastate alguses Eestisse, ning siinne talurahvas võttis need kiiresti omaks. Hernhuutlased pidasid tähtsaks usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Erakordselt tähtis oli vennasteliikumine ka talurahva eneseteadvuse kasvamisel. Koguduste seisukord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, pakkudes eneseteostusvõimalusi. Hernhuutlus aitas tugevasti kaasa eestlaste ristiusustamise lõpuleviimisele. Vennastekogudused andsid tõuke koorilaulu, hiljem ka puhkpillimuusika levikule eestlaste hulgas.
Teoloogiline ratsionalism ja valgustus
18sajandi keskpaigas jõudis Saksamaalt Baltikumi teoloogiline ratsionalism, saavutades sõjandi lõpuks valdava osa pastorkonna toetuse. Jutlused muutusid õpetlikuks. Pietistid seletasid ühiskonna hädasid talurahva puuduliku kõlblustundega ning nägid väljapääsu usuvagaduse süvendamises, ratsionalistid aga kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust.
Torma pastor Johann Georg Eisen töötas välja mitmeid agraarprojekte, kavandas vabade saksa talupoegade koloniseerimist Baltikumi, propageeris talurahva hulgas puuviljakasvatust ning tegeles juurviljade kuivatamisega. Alustas nakkushaiguste vastu kaitsepookimist Eestis.
Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel oli viljakas literaat, kes pärandas tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast kogumikes „Topograafilisi teateid Eesti- ja Liivimaast“ ning „Põhjamaa kirjutisi“. Andis koos Peter Wildega välja esimest eestikeelset ajakirja Lühike Õpetus.
Baltikumi kõige tunnustatuim õppeasutus oli Riia toomkool, kus aastatel 1764- 1769 töötas hilisem saksa suurim valgustaja noor Johann Gottfried Herder, kes tutvustas esmaselt eesti rahvaluulet Euroopas saksa keele vahendusel.
Rahvastiku haritlaskonna kujunemine
Euroopas 18. sajandil kasvav huvi eksootiliste ja väikerahvuste vastu leidis uuel sajandil Eestis väljenduse estofiilide liikumisena. Baltisakstastest Eestihuvilised- estofiilid- uurisid eetsi keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmesuguseid teaduslikke seltse. Estofiilidega liitusid ka esimesed eesti keele haritlased Fr. R. Kreutzwald, D. H. Jürgenson, Fr. R. Faehlmann. Faehlmanni eestvedamsiel loodi 1838. aastal Tartus ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts, mis seadis eesmärgiks „edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist“ . Teise olulise estofiilse suurorganisatsioonina loodi 1842. aastal Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende kahe organisatsiooni toel anti välja rahvuseepos „Kalevipoeg“ .