Vabadussõda. Landeswehri sõda (0)

EESTI VABADUSSÕDA
28.11.1918 – 20.02.1920
Sõja algus
11.novembril 1918. aastal kirjutas Saksamaa alla Compiegne´i vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja ja ühtlasi ka Saksa okupatsiooni Baltimaades. Samal päeval tuli Tallinnas uuesti kokku Eesti Ajutine Valitsus, võttes Eesti valitsemise enda kätte. Kuid nüüd hakkas vastiseseisvunud väikeriike ohustama Venemaa, sest seal võimutsevad enamlased püüdsid iga hinna eest vallandada kommunistlikku maailmarevolutsiooni ning taastada endise Vene impeeriumi vägevust.
13.novembril 1918 tühistaski Vladimir Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud rahu ja 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis oma vägedele käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28.novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12.000 meest) üle Eesti piiri. Punaarmee ründas Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule.
Vastupealetung
Ajal, mil sõjaväeosad ja seda toetav vabatahtlikest loodud Kaitseliit rindel meeleheitlikku vastupanu osutasid, toimus tagalas pingeline organiseerimistöö. Selle hingeks ja koordinaatoriks sai 23. detsembril 1918 Sõjavägede Ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik (alates jaanuarist 1919 kindralmajor) Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi esimesel aastapäeval – 24.veebruaril 1919 – võis kindral Laidoner parlamendile ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud . Kuigi Punaarmee sai pidevalt suuri täiendusi, et suutnud ta Eesti vägesid peatada. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Vabadussõjas ei olnud Eesti üksi. Esimesena vastas Eesti abipalvele Suurbritannia , saates 12. detsembril 1918 oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli julgestatud Eesti rannik seni, kuni Eesti suutis luua oma laevastiku. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima hulga vabatahtlikke lähetas Soome, 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli Taanist ja Rootsist.
Landeswehri sõda
Lätis kohtas Rahvavägi uut vaenlast . Läti Ajutine Valitsus polnud suutnud luua küllalt tugevaid rahvuslikke sõjajõude ja pidi seetõttu tuginema baltisaksa vabatahtlikest koosnevale maakaitseväele ( Landeswehr ) ja Saksa sõjaväeüksustele. Sakslased aga, kes polnud loobunud unistustest liita Baltikum Saksamaaga, kukutasid sõjalise riigipöörde käigus Läti Ajutise valitsuse ning püüdsid seejärel haarata enda kontrolli alla võimalikult suurt osa Läti territooriumist. Mõistagi kujunes Eesti Rahvaväe jõudmine Läti pinnale sakslaste jaoks ebameeldivaks üllatuseks ning nad nõudsid Eesti üksuste tagasitõmbumist. Kuna Eesti sõjaväe juhtkond keeldus seda nõudmist täitmast, siis tekkis Võnnu (Cēsis) linna lähedal kokkupõrge Rahvaväe ja landesveerlaste vahel. See kasvas kiiresti üle suureks relvakonfliktiks – Landeswehri sõjaks.  Sõja algetapil vallutasid sakslased Võnnu linna. Seejärel sõlmiti küll lääneriikide esindajate vahendusel relvarahu, kuid läbirääkimised jooksid ummikusse ning sakslased alustasid peagi uut pealetungi. Otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mis lõppes eestlaste võiduga. Seejärel jälitas Rahvavägi taganevaid sakslasi kuni Riiani. Seal sõlmiti lääneriikide nõudel rahu: taastati Läti Ajutise Valitsuse võim ja Saksa väed viidi Baltimaadest välja. Landeswehri sõda tähistas eestlaste sõjalist võitu põliste rõhujate üle ning Võnnu vallutamise päeva (23. juuni) tähistatakse tänini võidupühana.
Sõja lõpp
1919. a. lõpuks oli Punaarmee jõud raugenud ja Moskva nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920, mis on Eestis langenute mälestuspäev. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping . Sellega loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile ja tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust. Võidu hinnaks oli 5000 langenud Eesti sõdurit.