äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse ,,Siuru" kesksemaid luuletajaid. Armastus- ja looduslaulude kogu ,,Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele. Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. Aastal 1944 põgenes Saksamaale ja sealt 1949. aastal USA-sse.(2;3;4) August Alle (1890-1952) luuletaja, följetonist ja publitsist. Alustas kirjanduslikku tegevust uusromantiliste värssidega perioodikas (1911), sealhulgas ,,Noor-Eesti" väljaannetes, kuulus ,,Siuru" ringkonda. Esikkogu ,,Üksinduse saartele" (1918) allusioonid näitavad head antiikmütoloogia ja ajalootundmist. 1920. aastate alguseks oli Alle oma teravate kirjalike ja suuliste väljaastumisetga tuntuks saanud kui sõjakas ja skandaalilembene kirjandustegelane, kellel oli oma aja noortele suur mõju. Ta võttis aktiivselt osa radikaalsete ajakirjade ,,Murrang" ja ,,Tarapita" väljaandmisest.
Esikohale tõusis proosa ja eeskätt romaanizanr. Varemtuntud"külarealismi" kõrval lõi läbi naturalismi kalduv ,,agulirealism". Laiemas kontekstis ja kunstiliselt küpsemate vahenditega esindasid uusrealismi Mait Metsanurk ja 5-köitelise suurromaaniga ,,Tõde ja Õigus" tunnustuse võitnud Anton Hansen Tammsaare. Märkimisväärseks erandiks realistide hulgas jäi August Gailit, kelle romaan ,,Toomas Nipernaadi" kuulub tänini eesti uusromantiliste teoste paremikku. Samal ajal algas alguspärase näitekirjanduse võidukäik, mille rajajaks võib pidada Hugo Raudseppa ja tema suure populaarsuse võitnud rahvaliku huumoriga kirjutatud näidendeid ,,Sinimandria", ,,Mikumärdi", ,,Vedelvorst". 1930. aastate keskpaigas leidis aset teine suurem murrang omariiklusaegses kirjanduses. Proosalooming jäi küll esikohale ning järgnenud aastaid on peetud koguni eesti romaani kõrgajaks,
Mesopotaamiast) ja parateadused (spiritism, teosoofia). Populaarseks osutusid filosoofid, kes olid teaduslikule tunnetusele vastandanud sesekaemuse, irratsionaalse tahte või intuitsiooni. Kunsti ei näinud uusromantikud enam kui teaduse liitlast, vaid omaette väärtust, mis suudab lahendada inimeste eksistentsiaalseid probleeme või vähemalt ületada igapäevase elu tühisust. Tugevnes estetism, mis peab kunsti ülimaks väärtuseks ja elule mõtte andjaks. Sümbolism. Uusromantiliste ideede üheks väljundiks oli sümbolistlik kunst. Sümbolistid põlgasid nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja impressionismi. Sümbolistid käsitlesid meelsasti nn. suuri ja igavesi teemasid nagu sünd, erootika, armastus, üksindus, surm, elu ringkäik, inimese osalus looduses. Selliseid teemasid lahendati süzeede abil,mis olid ebatavalised, tahtlikult mitmetähenduslikud ja salapärased. Sellega taheti rõhutada, et elu on müsteerium.
puhastuda. ,,Oo, vaata, inimene, eneselle silmi!" hüütakse Barbaruse luuletuses ,,Epiloog". Inimene teebki seda näiteks Underi luuletuses ,,Ma elan". Katastroofis ellujäänu tunneb kohustust saada paremaks, hinnata talle kingitud elu. Ajaluule temaatika ja väljendusviis, eriti õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule, mis on pärit saksa kirjandusest ja kunstist. Ekspressionism on suguluses sümbolismiga ja kuulub uusromantiliste suundade hulka, kuid sel on selge eripära. Ekspressionistlik kujund on sümbolistlikust kujundist tähenduslikult mõneti lihtsamja ühesem see annab kohe kindlasuunalise üldistuse. Läbivaks kujundivõtteks on hüperbool ehk kunstiline liialdus, millega nägemust võimendatakse: kogu maailm läheb hukka, kõikjal voolab veri ja valitseb surm. Eesti luulesse tõi ekspressionism tõelise rütmilise vaheldusrikkuse. Reeglina luuletuste värsiread pikenesid, muutusid korrapäratuks,
printsipiaalselt konservatiivseks. Johannes Vares-Barbarus Johannes Barbarus (Johannes Vares) -- (1889-1946) luuletaja ja literaat. Üks vähestest kirjanikest, kes hea arstipraksise tõttu Pärnus ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. 1920. aastatel oli Barbarus tuntud kui viljakas ja ekspansiivne luuletaja ning frankomaan. Tuli kirjandusse uusromantiliste luuletustega ajakirjas "Noor-Eesti" (1910). Kuulus "Siuru" lähikonda, tema esimesed värsikogud "Fata-Morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919) ja "Katastroofid" (1920) on kantud sensuaalsust ja naudinguid ülistavast paatosest, mis trotsis seniseid traditsioone ja moraalinorme kirjanduses. Barbarus võttis aktiivselt osa opositsioonilise rühmituse "Tarapita" (1921-1922) tegevusest. Ajalaulude kogu "Vahekorrad" (1922) on mõjutatud ekspressionismist. Ideeliselt oli lähedane
Teisalt on Lutsu "Nukitsamees" ilmekamaid lastele kirjutatud eest kunstmuinasjutte ning see on tuntavalt seotud just kirjaniku uusromantilise loomejärguga. 1920.aastail arenes eesti proosakirjandus kiiresti ja mitmes suunas. 1920.aastate esimesel poolel torkab silma vooluline mitmekesisus, kus kõrvuti esinesid klassikalised traditsioonid ja modernistlikud eksperimendid. Uusromantismi valitsemisaeg oli möödas, kuigi üksikuid tippe veel leidus: Friedebert Tuglas jätkas kõrgel tasemel uusromantiliste novellidega, August Gailitil ilmus romantilise koega romaan novellides "Toomas Nipernaadi", mis sai kiiresti populaarseks ning levis tõlgetena ka väljaspool Eestit. 1920. aastate teisel poolel vooluline mitmekesisus taandus. Kõige silmatorkavam kirjandusvooluline muutus oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani tähtsuse kasv. Realistlike romaanide tulva algatas Anton Hansen Tammsaare romaan "Kõrboja peremees" 1922.
aastal, kui ilmub ta esimene novellikogu, pigem on ta psühholoogiliste novellide meister, aga samas ei saa romaane kõrvale jätta. Draama Eesti draama käekäik seoses teatriga. 20ndatel aastatel võib rääkida ekspressionistlikust või sümbolistlikust teatrist, aga see pole liiga selge. Uusromantiline proosa ja eksperimentaalne lühiproosa (1917-25) Autorid: Tuglas; Gailit; Hiir; Kivikas; Aleksander Tassa domineerib lühiproosa; Karl Rumor / Ast uusromantiliste tekstideni jõuab enne IMS, 1919 Tuled sügisöös, 1929 Kui Saara naerab, 1960 Krutsifiks (väga omapärane eesti kirjanduses, teemaks äärmuslikud usuliikumised Brasiilias); Juhan Jaik kokku pandud neljast asjast: Võrumaa, muinasjutt, õudus, lapsed. Maalähedane jutustustiil, inspiratsioon folkloristikast, oluline ka lastekirjanduses. /* Uusrealism (1921) Autorid: Luts; Tammsaare; Mait Metsanurk; August Mälk Albert Kivikas noorpõlve tööd tunduvad veidrad
Barbaruse luulekogud, M. Underi" Verivall") · Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe. Ajalaulik kutsus inimesi end paremaks muutma ning kurjuse ja vägivalla vastu võitlema. ( Alle ja Barbaruse luuletustes kõneleb karistaja, õiglane kättemaksja) · Ajaluule temaatika ja väljendusviis, eriti õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule, mis on pärit saksa kirjandusest ja kunstist. Ekspressionism on suguluses sümbolismiga ja kuulub uusromantiliste suundade hulka , kuid sel on selge eripära. Ekspressionistlik kujund on sümbolistlikust kujundist tähenduslikult mõneti lihtsam ja ühesem- see annab kohe kindlasuunalise üldistuse. · Kujundivõtte oli hüperbool ehk kunstiline liialdus, millega nägemust võimendatakse · Eesti luulesse tõi ekspressionism tõelise rütmilise vaheldusrikkuse, luuletuse värsi read pikenesid, muutusid korrapäratuks, kaldusid rohkem vabama rütmi poole kuni puhta vabavärsini ja isegi proosaluuleni.
Opositsioonis eelnevate seisukohtadega. Hennaste kontseptsioonis on see negatiivne. 23. Fr. Tuglase müüt-novellide poeetika (filosoofiline alus, teemad, põhikujundid jms) Tuglase kirjanikunatuuris leiduv andeomadusi, mis tegid novelli talle eriti lähedaseks. Tuglase novelle iseloomustavad realistlik täpsus lüürilis-tundelise aineesituse kõrval, terav detailimeel, tugev keskendatus ja inimsaatuste otsustavate murdehetkede valimine novelli sisuks. Realistlike ja uusromantiliste novellide kujutamislaadis ja stiilis on küll märgatavaid erinevusi, kuid žanri põhireegleid on Tuglas jälginud mõlemas laadis. Tema novellistikuulsus tugineb eelkõige uusromantilistele novellidele kus eesti uusromantiline proosa saavutab oma kõrgtaseme. Uusromantilise novellitüübi väljaarendamisel lähtus Tuglas sümbolistide põhimõttest, mille kohaselt tegelane võib olla mingi inimliku omaduse sümbol, aga mitte reaalse inimese võrdkuju
ja parateadused (spiritism, teosoofia). Populaarseks osutusid filosoofid, kes olid teaduslikule tunnetusele vastandanud sesekaemuse, irratsionaalse tahte või intuitsiooni. Kunsti ei näinud uusromantikud enam kui teaduse liitlast, vaid omaette väärtust, mis suudab lahendada inimeste eksistentsiaalseid probleeme või vähemalt ületada igapäevase elu tühisust. Tugevnes estetism, mis peab kunsti ülimaks väärtuseks ja elule mõtte andjaks. Sümbolism. Uusromantiliste ideede üheks väljundiks oli sümbolistlik kunst. Sümbolistid põlgasid nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja impressionismi. Sümbolistid käsitlesid meelsasti nn. suuri ja igavesi teemasid nagu sünd, erootika, armastus, üksindus, surm, elu ringkäik, inimese osalus looduses. Selliseid teemasid lahendati süzeede abil,mis olid ebatavalised, tahtlikult mitmetähenduslikud ja salapärased. Sellega taheti rõhutada, et elu on müsteerium.
olnud eesti kujutav kunsti ajaloos. 12. Fr. Tuglase müüt-novellide poeetika Tuglase kirjanikunatuuris leiduv andeomadusi, mis tegid novelli talle eriti lähedaseks. Tuglase novelle iseloomustavad realistlik täpsus lüürilis-tundelise aineesituse kõrval, terav detailimeel, tugev keskendatus ja inimsaatuste otsustavate murdehetkede valimine novelli sisuks. 8 Realistlike ja uusromantiliste novellide kujutamislaadis ja stiilis on küll märgatavaid erinevusi, kuid zanri põhireegleid on Tuglas jälginud mõlemas laadis. Tema novellistikuulsus tugineb eelkõige uusromantilistele novellidele kus eesti uusromantiline proosa saavutab oma kõrgtaseme. Uusromantilise novellitüübi väljaarendamisel lähtus Tuglas sümbolistide põhimõttest, mille kohaselt tegelane võib olla mingi inimliku omaduse sümbol, aga mitte reaalse inimese võrdkuju
kunsti paljudes maades, postimpressionismist saab rääkida aga ainult prantsuse kunsti ajaloos. Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Kunsti ei näinud uusromantikud enam kui teaduse liitlast, vaid omaette väärtust, mis suudab lahendada inimeste eksistentsiaalseid probleeme või vähemalt ületada igapäevase elu tühisust. Tugevnes estetism, mis peab kunsti ülimaks väärtuseks ja elule mõtte andjaks. Uusromantiliste ideede üheks väljundiks oli sümbolistlik kunst. Sümbolistid põlgasid nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja impressionismi. Nad käsitlesid meelsasti nn. suuri ja igavesi teemasid nagu sünd, erootika, armastus, üksindus, surm, elu ringkäik, inimese osalus looduses. Sümbolistidele oli esmatähtis, mis on pildi peal kujutatud, mitte aga kuidas seda on tehtud. Sümbolism ei ole stiil, vaid omapäraste teemade ja süzeedega kunstivool. 2) JUUGENDSTIIL 1890
Merineitsi aga ilu ja alistuvuse sümbol, sümboltegelased on ka koer ja ahv novellist "Popi ja Huhuu", novellis "Maailma lõpus" kujutatakse laevapoisi ja sümbolistliku hiigelneitsi armastuslugu. Sümbolistlikud müütnovellid on koondatud kogusse "Saatus" (1917). Esimese maailmasõja paine valitseb ka ekspressionistlikus luulekogus "Raskuse vaim" (1920). Neid kolme kirjandusvoolu impressionismi, sümbolismi ja ekspressionismi tähistab eesti kirjandusteaduses koondnimetus uusromantism. Uusromantiliste novellide ainestik on süngetooniline, neis tõusevad valdavale kohale hukkumismeeleolud. Enamik novelle on kirjutatud kas sõja ajal või kohe selle järel. Novellide peategelased on raske saatuse ohvrid, kuid traagiline lõpp tuleneb otseselt nende eneste mõnest kirest või inimlikust nõrkusest. Tuglase novellide temaatika: · Võikad juhtumid ja õuduselamused, katastroofid ja katastroofitunne, näiteks "Vabadus ja surm", "Hingemaa", "Inimesesööjad", "Inimese vari" jt
+ 1900-1910ndate loomingu puhul on rõhutatud seda, et ta mõjutab ja muudab naise käsitlust. Naise kujutamisel on ta vabameelsem ja modernsem. T käsitlus naisest on väga patriarhaalne st seda, et selles käsitluspildis on naine võrreldes mehega sekundaarne. T puhul võib tunnustuseks öelda seda, et ilmselt on tegemist sellise efektiga, et tegelaskuju hakkab elama oma elu. Kontseptsioon lendab kus seda ja teist, kui tegelane ise tegutsema hakkab. Karakteri elustumine. + Uusromantiliste tekstide puhul peaks rõhutama seda, et oluline on armastuse teema. Eri väärtuse saab ta selletõttu, et armastuslugu hakkab kaasa võbelema haiguslooga ja tuberkuloosilugu on mitmes mõttes tähenduslik. Tuberkuloos oli kulturiseeritud haigus, oli levinud arvamus, et see peenendab tajusid. Tub romaanidest on tuntumaid Thomas Manni "Võlumägi". 15. september 2010 Ei saa öelda ühemõtteliselt, et miniatuurid oleks impressionistlik, on tulnud uusromantilises laines
Vararealistlikult uusromantiliseks üleminek on järkjärguline. 1900–1910 loomingus mõjutab ja muudab ta naise käsitlust. Naise kujutamisel on vabameelsem ja modernsem kui varasemad kirjanikud. Tema käsitlus on väga patriarhaalne – naine on võrreldes mehega sekundaarne. Tammsaare puhul on tegu efektiga, kus tegelaskuju hakkab elama oma elu. Kontseptsioon on lendlev, kui tegelane ise tegutsema hakkab. Tema karakter elustub. Uusromantiliste tekstide puhul tuleb rõhutada armastuse olulisust. Eri väärtuse saab see armastuse ja haiguse võistlusega (vrd Tammsaare elulugu). „Ööpik ja lilled“ – filosoofilised umbsõlmed. Tammsaare on paradokside ja loogikalõksude meister. Lühiproosateos „Pöialpoiss“ on sümbolistlikum kui üliõpilasnovellid. Novellide kirjutamisega paralleelselt muutub Tammsaare looming taas realistlikumaks varasemast erineval kujul
Vabal tahtel silmusesse läinud mees osutub olevat lõksus. Ta teeb põgenemiskatseid, võitelb ja resigneerub, kuni lõpuks mõtleb püünise ümber koduks ja elupidemeks, loobudes nõnda vabaduse ideestki. Novellikogude ,,Pööriöö külaskäik"(1974), ,,Läbi unemaastike"(1975), ,,Võõras linnas"(1980) ning valimiku ,,Mustamäe armastus"(1978) kunstiline reaalsus on subjektiivne ja kujutuslik, nii et Toomas Liiv näeb põhjust tõmmata paralleele Tuglase uusromantiliste novellidega (Liiv 1985: 716). Valtoni fantaasiamängud on allutatud intellektuaalsele huvile, mis on neid käimapanevaks mootoriks. Määramatust ja võimalikkust manifesteerib ,,Mustamäe armastuse" raam. Avanovelli ,,Roostetanud nael" jutustaja pakub naela seletamiseks välja terve rea lugusid, kuid jätab valiku tegemata tekst lõpeb mõttepunktidega. Lõpunovell ,,Mina" demonstreerib ,,mina" määratlematust ,,teiste" (inimeste, õunte, putukate jne) positsioonilt
Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Osa jäi truuks positivistlikule filosoofiale ning usule teaduse ja tehnika progressi, paljud aga hakkasid pooldama uusromantilist ideoloogiat. Nagu romantikute esimene põlvkondki, uskusid uusromantikud, et maailm on müsteerium, mida teaduslik mõtlemine ei suuda haarata. Postimpressionism. Van Gogh, Cezanne, Gauguin Sümbolism. Munch, Toulouse-Lautrec Uusromantiliste ideede üheks väljundiks oli sümbolistlik kunst. Sümbolistid põlgasid nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja Rahvusromantism. Gallen-Kallela, Saarinen, Roerich Juugend. Gaudi 22. 20. sajandi alguse kunst Fovism. Matisse, Maquet Ekspressionism. ,,Die Brücke" Kubism. Picasso, Braque, Gris Futurism. Boccioni, Carra Abstraktsionism. Kandinsky, Mondriani, Malevits Dada. Duchamp, Arp Sürrealism
annaabi.ee 
