KUNST 19. JA 20.SAJANDI VAHETUSEL (2)

KUNST 19. JA 20.SAJANDI VAHETUSEL
Aastate 1890-1905 paiku loodud kunst erineb eelmiste aastakümnete realismist ja impressionismist, aga ka järgnevatest uuenduslikest kunstivooludest.
19. ja 20. sajandi vahetuse kunst ei ole oma taotluselt, ideedelt ega visuaalsete vormide poolest ühtne, vaid väga mitmekesine . Piir ametliku ja sõltumatu kunsti vahel muutus siis ebaselgemaks kui varem. Esmalt sellepärast, et osa ametlikke, aga mõõdukalt uuenduslikke kunstnikke võttis omaks realistide ja impressionistide saavutused, järjekindlad konservatiivid aga jäid truuks akadeemilisele klassitsismile. Teisalt sellpärast, et sõltumatus kunstis ilmnes samuti erinevalt, isegi vastandlikke taotlusi. Seetõttu on selle perioodi kunsti kohta käibel mitmeid nimetusi, millest tähtsamad on sümbolism, juugenstiil ja postimpressionism. Kaks esimest nimetust sobivad tähistama kunsti paljudes maades, postimpressionosmist saab rääkida aga ainult prantsuse kunsti ajaloos.
Uusromantismi ideoloogia. Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Osa jäi truuks positivistlikule filosoofiale ning usule teaduse ja tehnika progressi , paljud kirjanikud ja kunstnikud hakkasid aga pooldama uusromantilist ideoloogiat . Nagu romantikute esimene põlvkondki, uskusid ka uusromantikud, et maailm on müsteerium, mida teaduslik mõtlemine ei suuda haarata.
Osalt põhjustas selliseid mõtteid pettumise kaasajas ja arvamus, et teaduse ja tehnika areng pole muutunud ühiskonda humaansemaks ega inimesi õnnelikumaks. Uuesti tugevnes religiooni autoriteet, kuid traditsioonilisest kristlusest olulisemaks said tihti eklektiliselt mõistetud Euroopa-välised usundid (Idamaadest, aga ka Vana-Egiptusest ja Mesopotaamiast) ja parateadused (spiritism, teosoofia). Populaarseks osutusid filosoofid , kes olid teaduslikule tunnetusele vastandanud sesekaemuse, irratsionaalse tahte või intuitsiooni.
Kunsti ei näinud uusromantikud enam kui teaduse liitlast, vaid omaette väärtust, mis suudab lahendada inimeste eksistentsiaalseid probleeme või vähemalt ületada igapäevase elu tühisust. Tugevnes estetism , mis peab kunsti ülimaks väärtuseks ja elule mõtte andjaks.
Sümbolism. Uusromantiliste ideede üheks väljundiks oli sümbolistlik kunst. Sümbolistid põlgasid nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja impressionismi. Sümbolistid käsitlesid meelsasti nn. suuri ja igavesi teemasid nagu sünd, erootika , armastus, üksindus, surm, elu ringkäik, inimese osalus looduses. Selliseid teemasid lahendati süžeede abil,mis olid ebatavalised, tahtlikult mitmetähenduslikud ja salapärased. Sellega taheti rõhutada, et elu on müsteerium.
Enam kui realism soosis sümbolism fantaasiat, kuid see avaldus peamiselt põnevate süžeede väljamõtlemises. Sümbolistidele oli esmatähtis, mis on pildi peal kujutatud, mitte aga kuidas seda on tehtud. Kujutavat kunsti, mis ületähtsustab süžeede abil loodavat tähendust, on nimetatud literatuurseks ja sümbolism oli literatuurne kunst. Mõned sümbolistid kasutasid akademistlikku, idealiseeritud vormi, teised kujutasid väljamõeldud süžeede detaile realistlikult, kolmandad uut moodi, juugenlikku vormi. Järelikult ei ole sümbolism stiil, vaid omapäraste teemade ja süžeedega kunstivool.
Prantsuse sümbolismi eelkäijaks oli PIERRE PUVIS de CHAVANNES (1824- 1898 ), kes oli tunnustatud ametlik kunstnik, Aegamööda asendusid tema töödes kindla tähendusega kristlikud süžeed sellistega, mille tähenuds on mõistatuslik ja avatud. Ohjeldamatu fantaasiaga paistsid silma GUSTAVE MOREAU (1826-1898) ja ODILON REDON (1840-1916), kes andsid mütoloogilistele või religioossetele tegelastele ebatavalise ja isikliku tõlgenduse. Nende loomingus ei jäljenda värvid tavalist loodust, vaid on salapärase muinasmaailma loomise vahendiks .
1890.aastail oli Pariisis peamiseks sümbolistide esinemispaigaks Roosiristlaste ordu järgi nimetatud salong, mille žürii keeldus vastu võtmast sellist kunsti, mis kujutas reaalset elu või tavalisi inimesi, kuid tunnustas kõiki teoseid, mis kujutasid midagi imepärast või müstilist, hoolimata nende stiilist.
Mitu rahvusvahelist tuntud, enamasti akademistliku vormikäsitlusega sümbolisti olid pärit Belgiast. Juugendliku vormiga teoseid lõi šveitslane FERDINAND HODLER ( 1853 -1918) ja eriti hollandlane JAN TOOROP (1858-1928). Saksamaal töötanud sümbolist ARNOLD BÖCKLIN (1827-1901) kasutas tihti realismilähedast vormi. Kuulsaim vene sümbolist MIHHAIL VRUBEL ( 1856 - 1910 ) kujutab inimhinge siseheitluste traagikat, isikupärane, nagu mosaiigitaoline oli tema värvikäsitlus.
Maaliliselt oli kõige huvitavam ja uuenduslikum belglane JAMES ENSOR (1860-1949). Eredate ja kaunite värvidega maalis ta aga kummituslikke, groteskseid nägemusi skelettidest, monstrumitest, maskeeritud inimestest või lihtsalt maskidest.
Suure skulptori AUGUSTE RODINi (1840-1917) loomingut on enamasti peetud impressionistlikuks. Seda on õigustatud Rodini loobumine klassikaliselt siledatest vormidest . Tema kujude pinnatöötlus on maaliliselt varjundirohke ja krobeline, mis aitab luua liikumise ja muutumuse tunnet .
Rodini teoste temaatika on aga pigem sümbolistlik. Sellele viitavad paljude teoste tähendusrikkad üldistatud pealkirjad , aga eelkõige see, et erinevalt impressionistidest süveneb Rodin inimeste hingeellu ja näitab selle tihti dramaatilist sisu. Calais’ kodanike traagiline enesealandus oma linna päästmiseks avaldus samanimelise skulptuurigrupi igas kujutletud inimeses erinevalt. Balzaci monumendist õhkub trotslikku elujõudu. Michelangelo maalitud Viimse kohtupäeva pilt Sixtuse kabeli idaseinal on kaudseks eeskujuks Rodini „Põrguväravatele”, mille kallal ta töötas väga kaua, Michelangelo teoses lahutab võidukas Lunastaja õndsaid ja patuseid, Rodini keskne tegelane on aga traagiliselt sünge „mõtleja” (algselt Dante ), millest tuletatud omaette kuju „Mõtleja” on eriti kuulus.