Uurimistöö juhend (0)

Uurimistöö
Uurimistöö on õpilase põhjalik iseseisvalt tehtud töö, mille tulemusel selguvad uurija seisukohad ja järeldused, s.o uudne teadustulemus ehk uurimus. Uurimistöö ei piirdu refereerimisega. Uurimistöö ülesandeks on probleemi lahendamine või nähtuse kirjeldamine. Uurimisküsimused ja hüpoteesid peavad töös olema korrektsed ning uurimistulemused objektiivsed.
Õpilase uurimistöö eesmärk on teadusliku kirjandusega töötamise, andmete kogumise ja analüüsimise ning teadusliku töö vormistamise kogemuse saamine. Lisaks toetab uurimistöö tegemine õpilase arengus oskust arvutit kasutada, oma aega pikema protsessi käigus reguleerida, olla järjepidev.
Uurimistöö kirjutamisel on õpilasele toeks juhendaja . Juhendaja aitab teema valikul , suunab allikmaterjalide otsimisel , abistab vormistamisel ja töö käigus tekkivate küsimuste puhul. Uurimistöö lõpeb uurimuse kaitsmisega komisjoni ees.
Uurimisöö ülesehitus
Uurimistöö soovituslikuks pikkuseks on 20 lehekülge ( min 15, max 25 lehekülge).
Uurimistöö koosneb järgmistest osadest:
1. tiitelleht ;
2. sisukord;
3. sissejuhatus;
4. töö sisu, mis on liigendatud peatükkideks, andes ülevaate teemakohasest
teoreetiliselt materjalist ja õpilase läbiviidud uurimusest ning selle tulemustest;
5. kokkuvõte;
6. kasutatud allikate loetelu;
7. lisad.
Üldnõuded uurimistöö vormistamisel
Trükikiri: Times New Roman , tähesuurus 12 punkti, reavahe 1,5. Sisukorras , loendites, tabelites ja muudes sarnastes tekstiosades kasutatakse 1,0-kordset reavahet. Põhiteksti kirjast väiksema kirjaga (8-10 punkti) on jooniste allkirjad ning tabelid.
Lehe servadest jäetakse 2,5 cm ülalt ja alt; 2 cm paremalt; lehe vasakust servast 3 cm.
Tekst kujundatakse nii, et ka lehekülje parempoolne serv jääb sirge (justify/külgjoondus). Tekstilõigud eraldatakse tühja reavahega, taandridu ei kasutata.
Oluliste mõistete rõhutamiseks võib kasutada paksu kirja (Bold). Kursiivkirja (Italic) kasutakse vaid kirjeldatava keelematerjali ning võõrkeelsete sõnade ja väljendite puhul.
Töö iseseisvad osad (näiteks: sissejuhatus, kirjanduse ülevaade, tulemused, kokkuvõte ja teised esimese taseme pealkirjad ) alustatakse uuelt leheküljelt kolmanda rea kõrguselt. Uut pealkirjastatud jaotist ei või alustada lehekülje alläärest, kui pealkirja alla jääb ainult üks rida teksti. Lõigu viimast, poolikut rida ei või viia järgmise lehekülje algusesse . Alapeatükid järgnevad samalt leheküljelt. Peatükid tähistatakse araabia numbritega, näiteks 1., 1.1., 1.2., 2. jne. Peatükkide hierarhia ei tohiks olla liiga keerulise ülesehitusega.
Uuelt leheküljelt algavate töö esimese astme pealkirjade ja järgneva teksti või teise taseme pealkirja vahele tuleb jätta tühi rida, samuti pealkirja ja sellele eelneva teksti vahele. Kolmanda ja neljanda taseme pealkirjad järgnevad nii tekstile kui ka eelmise taseme pealkirjale tavalise reavahega, samuti on tavaline reavahe nende ja järgneva teksti vahel. Sissejuhatust, kokkuvõtet, resümeed, kasutatud allikate loetelu ja lisasid ei nummerdata.
Pealkirjadel on vasakjoondus. Taandridu ei kasutata. Pealkirjade kirjatüübiks on Times New Roman, mille suurus on pealkirjade alanevale hierarhiale vastavalt 16, 14 ja 13 punkti paksus (Bold) kirjas. Pealkirjade lõppu kirjavahemärke ei lisata. Erandiks on juhud , kus pealkiri koosneb mitmest lausest. Uurimistööde pealkirjades küsi- ja hüüdlauseid reeglina ei kasutata. Leheküljenumbreid loetakse alates tiitellehest, kuid tiitellehele ja sisukorrale lehekülje numbrit välja ei trükita. Numbri koht on lehekülje alumisel veerisel keskel või paremal servas .
Iga tabel on nummerdatud (Tabel 1, Tabel 2 jne) ning varustatud pealkirjaga, mis paikneb tabeli peal. Tabelite numbreid hakatakse lugema alates esimesest tabelist töös. Pealkiri peab olema võimalikult lühike ja selge, kuid samas mõtestama tabeli sisu lahti ka tööd mittelugenud inimesele. Tabelile peab olema teksti sees viidatud.
Joonisteks nimetatakse kõiki teisi illustratiivse väärtusega materjale, nagu graafikud , diagrammid , skeemid , pildid, fotod, kaardid jne. Joonised on sarnaselt tabelitele nummerdatud ja varustatud alllkirjadega ning neilegi viidatakse tekstis. Erinevus on selles, et joonise alllkiri
asub joonise all. Uurimistöös esitatud fotode allkirjadele lisatakse ka kirje foto autori kohta (Foto: Anu Abistaja )
Lisad saavad omaette numbrid , mis märgitakse lehekülje ülaserva vasakusse nurka. Lisaks nimetusele (Lisa 1, Lisa 2) peab sellele järgnema ka lisa pealkiri. Lisad paigutatakse töö lõppu, pärast kasutatud allikaid . Lisadele lehekülje numbreid ei märgita.
Tiitelleht
Tiitellehele kirjutatakse asutuse nimi, mille juures töö on tehtud (teadusasutus, kool, vm); töö vorm ( uurimistöö, kodu –uurimistöö vms); töö pealkiri; töö autori ja juhendaja ees- ja perekonnanimi ; töö teostamise koht ja aasta.
Tiitellehel ei panda lausete (sõnade) lõppu punkti ega valmimiskoha ja –aasta vahele koma . Töö pealkiri kirjutatakse suuremas kirjas ja jämetrükis (16punkti). Andmed töö autori ( koostaja ) ja juhendaja kohta kirjutatakse 14 punkti. Tiitellehel pole lubatud poolitused ja lühendite kasutamine. Töö iseloomu määratlemisel kasutatakse mõisteid “uurimistöö”, “kodu-uurimistöö”.
Uurimistöö keel
Uurimistöö keeleks on üldjuhul eesti keel. Vastava kokkuleppe alusel töö autori ja juhendaja
vahel võib töö keeleks olla ka mõni teine keel, eeldusel , et nii töö koostaja kui juhendaja seda
keelt valdavad. Võõrkeeles kirjutatud tööle lisatakse eestikeelne kokkuvõte.
Töö keel on rangelt teaduslik ja selle tagamisel peetakse silmas järgmisi nõudeid:
• sõnastus peab olema korrektne ja loogiline ning vastama kasutatava keele
ortograafiale;
• kasutatakse üldtunnustatud terminoloogiat ja lühendeid;
• väljenduslaad peab olema lihtne, tuleb hoiduda paljusõnalisusest;
• välditakse võõrsõnadega liialdamist ja tõlkevääratusi;
• välditakse sõnakordusi ja hoidutakse üliemotsionaalsetest väljenditest;
• valitud vorm peab olema ühtne kogu töö ulatuses.
Uurimistöös soovitatakse kasutada umbisikulist tegumoodi (töös käsitletakse, vaadeldakse,
analüüsitakse jne) või kindlat kõneviisi (töö käsitleb, autor vaatleb, analüüsib jne). Välditakse
nii kõne- kui ka konspektistiili. Kõnestiilile on omane liialdamine mina-vormi kasutamisega,
konspektistiili iseloomustavad liiga lakooniline sõnastus ja lühendite rohkus .
Kasutatud materjalide ehk kirjanduse loetelu peab sisaldama kõiki allikaid, mida töö
käigus kasutati ja millele on viidatud. Kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu põhjal saab
asjatundja otsustada, kui pädev on töö autor antud temaatikas ja kas selles ka midagi uut võib
leida.
Uurimistöö koostamisel saab kasutada mitmesuguseid materjale: ajalooürikud, kirjad, fotod,
raamatud, ajakirjandus , vaatlusandmed, ankeetküsitluse vastused, suulised mälestused,
intervjuud jne. Mida rohkem erinevaid materjale töö käigus on läbi töötatud, seda suurema
väärtuse uurimus omandab.