Uued maailmaimed (2)

1911. aastal Yale’i arheoloogi Hiram Binghami taasavastatud Machu Picchu (otsetõlkes “vana mäetipp”, nimetatud ka “ inkade kadunud linnaks”) varemed on maailma ilusamaid ja mõistatuslikumaid paiku. 2400 m kõrgusele Machu Picchu mäetipu suhteliselt kitsale alale , mida legendide jägi juba ennemaltki pühaks paigaks oli peetud, rajasid inkad 15. sajandil hämmastava kivilinna. Troopilistest metsadest varjatud linn jäi puutumata ka hispaania konkistadooridest ning inkad hülgasid selle alles pärast suurt rõugeepideemiat. Kuni 20. sajandini teadsid varemetest vaid mõned kohalikud indiaanlased.
Pilvede vahel kõrguvad varemed koosnevad paleedest, saunadest, templitest, hoidlatest ning umbes 150 majast, mis kõik on tähelepanuväärselt hästi säilinud. Need hallist graniidist lõigatud plokkidest püstitatud ehitised peegeldavad nii arhitektuurilist kui esteetilist geniaalsust. Kuigi ükski graniitplokk pole samade mõõtmetega ning mõni on isegi kuni 30nurgeline ja mõni kaalub üle 50 tonni, on need kokku pandud ilma igasuguse ühendusmaterjalita ning nii, et isegi kõige õhem noatera vahele ei mahu.
Linna sotsiaalsest või religioossest tähendusest on küll vähe teada, kuid seda on peetud ka salajaseks tseremoniaallinnaks. Skeletijäänused 10 naist 1 mehe kohta on viinud teadlased arvamuseni, et linn on olnud pühapaigaks, kus kasvatati ja õpetati tulevasi preestrinnasid ning pruute inkade ülikkonnale.
Nii või teisiti, üks imelise ärkamise koht see on. Kõige parem on muidugi avastada kivilinna maagiat ise. Kasvõi oma laupa vastu püha Intihuatana kivi toetades, sest kivi võib avada Sulle vaimude maailma – vähemalt seal käinud on seda tunnistanud
Petra kaljulinn on tõeline siiani säilinud antiikaja aare , mis on peidus pea läbimatute, taevani kõrguvate ja päikest varjutavate kaljuseinte vahel. Linna rajasid muistsed nabatealased 6. sajandil e.Kr ning see muutus oma arenenud kultuuri ja vapustava arhitektuuriga oluliseks karavaniteede sõlmpunktiks. Hiljem läks Petra roomlaste kätte ning pärast 363. aasta maavärinat vajus vaikselt unustusehõlma, kuni 1500 aastat hiljem Šveitsi rändur Johann Ludwig Burckhardt linna taasavastas. See kalju seest väljatahutud ja nikerdatud fassaadidega punaroosa linn on täis müstilist sarmi, mis paneb imestusest tarduma igaühe, kes linna siseneb.
Tee linnani läheb läbi kilomeetripikkuse kitsa kõrgete kaljuseinte vahel lookleva mäekuru, kuni äkitselt avaneb hingemattev vaatepilt : punaka valguse kumas joonistub kaljuseinast välja Petra kauneim monument , kõrgete nikerdatud sammastega silmipimestav El-Khazneh templifassaad. Aga see on alles esimene Petra saladustest. Kilomeeter kilomeetri järel avanevad külastaja silme ees kivist väljaraiutud ja nikerdatud kalmeehitised, templid, hauakambrid , kaljureljeefid, võlvitud väravad ja sammaskäigud ning kaljuseintesse tahutud veetrassid, mis kõik kõnelevad linnaelanike tehnilisest ja kunstilisest geniaalsusest. Ning kõike seda saadab ennekogematu värvidemäng: olenevalt kellaajast ja päikesenurgast värvuvad kaljud roosaks, tumepunaseks, purpurpunaseks või oranžiks.
Linna külastajale jääb kustumatu mälestus ja painav küsimus: kas me tänapäeval seda suudaksime?
Yucatani poolsaarel asuv iidne maiade linn Chichen Itza ehk nüüdseks küll selle müsteeriumi varemed on oma arhitektuurse ilu ja saladuslikkuse tõttu üks külastatavamaid arheoloogilisi mälestusmärke maailmas. Linna asutas aastal 514 preester Lakin Chan ehk Itzamna, kelle järgi ka linnaelanikke itsadeks kutsuma hakati. Chichen Itza nimi aga tuleneb maiakeelsetest sõnadest Chi – suu, Chen – kaev ja Itza – hõimunimi, kokkuvõtlikult “ itsa hõimu kaevusuu”. Uskumuste järgi visati inimesi ohverduseks sügavasse kaevu ning kes ellu jäi, see pidi olema prohvet . Linn eksisteeris aastani 1441, mil elanikud selle hülgasid.
On küll teada, et muistsetel maiadel oli juba pimedal keskajal oma tähestik ja kirjaviis ning tugevad teadmised nii matemaatikas, astroloogias kui geograafias , kuid siiani on jäänud mõistatuseks, kuidas suudeti ilma tänapäevaste tööriistade ja abivahenditeta raiuda perfektse täpsusega kivisse rikkalike kaunistuste ja seinamaalingutega paleed, templid, püramiidid ja observatooriumid.
Linna süda on taevatrepina kõrguv hiiglaslik Kukulcani püramiid (nimetatud maiade peajumala järgi) ehk nn kivist kalender. Püramiid on erilise astronoomilise ülesehitusega, kus iga nurk, aste ja kivi on osake kalendrist ning tekitavad kevadisel ja sügisesel pööripäeval vapustava valguse ja varjude mängu. Linnas on veel palju maiade ehituskunsti suurvorme nagu Tuhande samba saal,
Ohvriallikas, Jaaguari tempel, Sõdalaste tempel jpm, mille kirjeldamiseks sõnadest ei piisa. Seda kõike peab ise nägema, avastama ja tunnetama , kui palju meil ajaloost õppida on!
Agras asuv valgest marmorist Taj Mahal on arvatavasti üks maailma kauneim ehitis ning kuulsaim monument armastusele. Selle mausoleumi laskis ehitada moslemi vürst Shah Jahani (1628-1658) oma armastatud naisele Mumtaz-i-Mahalile ehk “lossi pärlile”, kes pärast 14. lapse sünnitamist suri.
Pärast naise surma oli vürst kaks aastat sügavas leinas ning seejärel kutsus kokku arhitektid , insenerid, skulptorid ja kalligraafid nii Pärsiast, Samarkandist kui Osmanite impeeriumist, et ehitada oma idee kohaselt mošee sarnane nelja minaretiga mausoleum. Sisekujundajaks palgati Veneetsia kunstnik, Bordeaux' kullassepp valmistas hõbedast väravad ning 20 000 töölist ehitasid hoonet 22 aastat.
72 m kõrgune ehitis tundub ebamaine. Keskmine suur kuppel ning seitse väiksemat selle ümber peegeldavad naiselikku harmooniat, mida täiendavad hoonet ümbritsevad tiikide ja ojadega Pärsia aiad.Taj Mahal on silmapaistvaim näide 16. ja 17. sajandi indo-islamistlikust arhitektuurist.
Aga kindlasti on Taj Mahalil rääkida nii armastusest joovastunutele kui selles pettunutele oma lugu – tuletame meelde printsess Dianat, istumas kurvalt üksinda mausoleumi ees pingil ning mõtlmas omi mõtteid.
Suurt Hiina müüri peetakse õigustatult üheks maailma suurimaks imeks, mida on väidetavalt näha isegi kosmosest . 3. sajandil e.Kr rõskete tuulte ning sõjakate ja barbaarsete hunnide rändhõimude vastu rajatud 6700 km pikkune ja 8 m kõrgune müür kulgeb gigantse draakonina üles-alla mööda kõrbeid, rohumaid, mägesid ja platoosid läbi Hiina idast läände. Kui teele satub mägi, ei lähe ta ümber, vaid tõuseb tipuni ja laskub siis uuesti alla, läbib kuivi steppe ja palistab linnaservi. Ta on imetletav, uskumatu ja traagiline. Iga poole kilomeetri järel kõrguvad vahitornid. Tee laius pidi olema selline, et korraga mahuks liikuma 5 hobust või 10 meest. 15.-17. sajandil rajati Mingi dünastia esindajaile pea 200 aasta jooksul umbes 40 ruutkilomeetri suurusele alale mausoleume, mille juurde viib 7 km pikkune Püha tee, ääristatud 36 looma- ja inimfiguurist.
Kuigi 2000aastase ajalooga müüri mõned osad on tänaseks varemetes või täielikult hävinud, on see endiselt nii arhitektuuriliselt kui ajalooliselt üks maailma tähtsamaid vaatamisväärsusi. Aga ilmselt saab eurooplane kogu hiidmüüri tegelikust tähendusest aru alles kohal viibides . Igal juhul aitab see looklev hiiddraakon paremini mõista nii Hiina ajalugu kui hiinlaste hinge.
Colosseum on vaieldamatult Rooma impeeriumi ehituskunsti suurim saavutus. Amfiteater on saanud nime läheduses seisnud Nero kolossi järgi. Seda kutsutakse ka Flaviuse amfiteatriks, sest ehitust alustas Flaviuse perekonda kuuluv imperaator Vespasian ning avas 100 päeva kestnud tseremooniaga tema poeg Titus 80 p.Kr.
Kuigi tänaseks on antiikmaailma suurimast areenist säilinud vaid skelett , on seal siiski küllaga vaatamist-uurimist, et manada pilti olnust. Kujutle üleni valget neljakorruselist ellipsikujulist ehitist, mille fassaadi kaunistavad imekaunid sambad – esimesel korrusel Dooria , teisel Joonia ja kolmandal Korintose stiilis. Sees aga esimesel kolmel korrusel igaühel 80 võlvi, mis teisel-kolmandal kaunistatud hiiglaslike kujudega . Mõtle ennast 50 000 pealtvaataja hulka, kelle silme ees avaneb hingemattev vaatepilt – gladiaatorite võitlused, lõvide-elevantide-sebrade-jõehobude jahtimine või suurejoonelised lavastatud merelahingud, sest areeni oli võimalik ka veega täita.
Ning nüüd tule tagasi tänapäeva ja mõtle, kas ka praegu oleks võimalik sellise inimmassi hulgas hoonest vaid 10 minutiga väljuda. Igal juhul silmaringi laiendamise ja ajalukku vaatamise koht.
Brasiilias Rio de Janeiros Corcovado mäetipus kõrguv väljasirutatud kätega Jeesuse kuju – Christ the Redeemer – on üks tuntumaid ja külastatumaid monumente ning suurim art déco skulptuur maailmas. Monument on 38 m, kuju ise 30 m kõrgune, käte siruulatus 28 m. Jalamile on püstitatud väike kabel ning vaateplatvormilt  avaneb hingemattev vaade Rio de Janeirole, lahele, Sugarloaf’i mäele ning Copacabana ja Ipanema rannale. Kujundnud brasiillane Heitor da Silva Cosa , teostanud prantsuse skulptor Paul Landowski. Kuju püstitamiseks kulus 5 aastat (1926 – 1931 ) ning see toimus suuremalt jaolt annetuste toel. Ametlikult pühitseti Jeesuse kuju 12. oktoobril 1931 ning väljasirutatud kätega lunastaja muutus brasiillaste soojuse sümboliks, kes avasüli külastajaid vastu võtavad. Tänaseks on kuju saanud ka suurepärase valgustuse ning mäetippu viivad tõstukid neile, kellele 220 trepiastet üle jõu käivad.
Kahtlemata on lihtne, aga väga mõjus Christ the Redeemer ühelt poolt suur vaatamisväärsus, teisalt aga ka hingepuhastamise koht, sest geniaalne kunstiteos annab kindlasti tunnetatavat tuge nii usklikele kui uskmatutele, sest millessegi usub meist ju igaüks.