värvus läige VILLA KASVU JA OMADUSI MÕJUTAVAD TEGURID · Lamba villatoodang määratakse aastase villakogusega. Villa kasvu ja selle omadusi mõjutavad paljud tegurid, millest olulisemaks peetakse lamba sugu, iga, tõugu ja füsioloogilist seisundit ning söötmist ja pidamist. · Villa kasv ja omadused on seotud lamba füsioloogilise seisundiga. Tiinus ja imetamisperioodil kasvab uttedel peenem ja vähem tugev vill. Villakasvu pidurdust esineb tiinuse viimastel ja imetamise esimestel nädalatel. Villa kasvu mõjustab ka uttede paljupoegisus. KLIIMA MÕJU · Kliima ja aastaaegade mõju villa kasvule võib täheldada kõigil lambatõugudel, eriti aga jäme- ja pooljämevillalammastel, kellel igal kevadel esineb villkarvade vahetus ehk nn. karvaheide.Villa kasv on intensiivsem suvel ja sügisel, eriti siis kui
Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 ?m. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodangug a, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealiste l lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a.jõ udluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamis e võime) dala (kõrge viljakus tallede hea kasvukiirus)ja soome maalambatõug.Teised kavatatavad tõud:Suffolki tõug, Oksforddauni tõug;VP: Tekseli lambatõug,
ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa. Kempkarvad on ohevillkarvade sarnased, valge värvusega ja rabedad. Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav. 5 EESTI TUMEDAPEALINE LAMMAS Eesti tumedapealise lamba sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist evioti tõugu jääradega. Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati tõuna eesti valgepealine lammas.
Lihajõudluse hindamine elusalt: · Toitumuse hindamise järgi (0,5 p. täpsusega), kusjuures - 1 punkt väga lahja - 2 punti lahja - 3 punkti hea toitumus (soovitud) - 4 punkti rasvane - 5 punkti väga rasvane Toitumust võib hinnata noorlammastel tapaküpsuse määramiseks. Kui lammas on 3p toitumusega, siis on ta tapaküpsuse saavutanud. Kui see on rohkem, siis on looma liiga kaua peetud, loom hakkab rasvuma. Täiskasvanud uttedel hinnatakse toitumust söötmistaseme hindamiseks. Aastas on kolm aega, millal tuleks täiskasvanud uttedel toitumust hinnata: võõrutamisel, paarituse alguses, enne poegimist. Toitumust hinnatakse käega landelt, katsutakse kahte piirkonda - kombeldakse selgroo ogajätke teravust, katsutakse kui kergelt näpud lähevad roidejätkete alla. Teine võimalus on elusatel lammastel lihajõudlust hinnata kaalumise teel. Hea võimalus prognoosida kehamassi suuruse järgi liha kvaliteeti.
Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Suffolki tõug, pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn dauni tõugu kuuluvaks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpsirdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega
Et see hapuks ei läheks Mis on sügisene siirdeperiood? Kui karjamaadelt viiakse loomad kuivtoidule üle Mitme päevaselt hakkavad vutid munema? 45 päevaselt Kui sigade söötmiseks 100 kg-ni kulub 150 päeva, siis milline on nende sigade majanduslik varavalmivus? 150/30 päeva= 5 kuud Nimetage kaks näitajat, mille järgi hinnatakse sigade bioloogilisi ja majanduslikke omadusi! Kasv, liha kvaliteet, suur tapasaagis, lühike tiinusperiood Millal on uttedel loomulik, aktiivne indlemise periood? Valguspäeva pikkuse lühenemisega Milline on eesti tumedapealise lambatõu parandaja tõug tänapäeval? Suffolki lammas Milline on lambatalle normaalne kehatemperatuur? 39...40 kraadi Vutimuna morfoloogiline koostis (%): 30% munarebu, 55% munavalge, 15% munakoor Kas emiste sigimistsükkel koosneb kolmest perioodist vabaperiood, tiinuse algperiood ja tiinuse lõpp-periood? Ei Millises sulus peetakse võõrdepõrsaid? Rühmasulus 1
eesti valgepealine lambatõug. Jõudlus, arvukus Varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 Nm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a. jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sundis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg Tõufarme 2005 22, 2007 20, lambaid 2005 1630 (43%), 2007 2906 (45%) 4. Eesti lambatõugude parandajad tõud Tumedapealised lihalambatõud: Suffolki tõug, Oksforddauni tõug Valgepealised lihalambatõud: Tekseli tõug, Dorseti tõug, Dala tõug 5. Lammaste paaritamine, innasesoon Innasesoon
Eesti valgepealine lambatõug Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadaksevalget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus- ja tõukarjade 1997.-2001. a jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg (vt. tabel 1,tabel 2). Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil osales 2007. a jõudluskontrollis 20 erinevat eesti valgepealisttõugu lambafarmi, kus peeti 2906 lammast. See moodustas 45 % jõudluskontrolli all olevatest lammastest. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti poolt hallatava lammaste registri andmeil oli 2003
Sellistel pullidel puudub erektsioonivoime. Defekt on pohjustatud retsessiivsest autosoomsest geenist, kuid selle avaldumine on piiratud sugupoolega. Ka munandisong on sugupoolega piiratud tunnuse naiteks. Esineb ka tunnuseid, mis avalduvad kull molemal sugupoolel, kuid mille ekspressiivsus ja penetrantsus olenevad sugupoolest. Neid tunnuseid nimetatakse sugupoolest soltuvateks tunnusteks. Selliseks tunnuseks on naiteks sarved dorsethorni lambatoul. Sarved on nii uttedel kui ka jaaradel, kuid viimastel on nad tunduvalt suuremad ja enam keerdunud kui uttedel. Kui dorsethorni tougu lambaid ristata nudide tougudega, saadakse jarglastel erinevalt valjendunud sarvilisus, kusjuures jaaradel on enamasti sarved, uttedel aga mitte (jaaradel dominantne tunnus, uttedel retsessiivne). Sugupoolest soltuv autosoomne tunnus on ka munajuha (resp. seemnejuha) sulgumine kanadel. Kanadel on see letaalne, kukkedel aga mitte. Monikord on kukkedel vaid uhel pool seemnejuha sulgunud
Levinud on lambaid kelle nuumamisel saadakse suurem taoamass ja tapasaagis. Määrava tähtsusega on lihakuse koefitsent. 2.1. Tumedapealised lihalambad Meie riigis on levinud eelkõige just tumedapealised lambad, nad on varavalmivad, heade lihavormidega. Viljakus on keskmiselt 1,5 talle poeginud ute kohta. Annavad suuremat villatoodangut, kui valge pealised ja on samuti poolpeenvilla. Jäärade keskmiseks kaaluks on umbes 95 kg ja uttedel 76 kg. Lammaste liha tootlikus on ühe söödaühiku kohta sama palju liha kui nuumveiselgi. Lambad annavad lisaks ka villa, seega tuleb liha tootmine odavam (tumedapealine lambatõug). Tumedapealise lammaste puhul tahetakse parandada just lihakehade kvaliteeti ja lihajõudlust. Tõu parandajateks kasutatakse ristamisi suffolkiga ja oksfordauga (www.eau.ee). Eesti tumeda pealisest pildi leiad, Pilt 1. alt. 2.2. Valgepealised lihalambad
sabasulgede kuju kanal ja kukel, isasloomadele iseloomulik temperament ja kehaehitus, imetajatel emasloomade piimanäärme areng, emaslindude munemisvõime, hari kukkedel jne. Esineb ka tunnuseid, mis avalduvad küll mõlemal sugupoolel, kuid mille ekspressiivsus ja penetrantsus olenevad sugupoolest. Neid tunnuseid nimetatakse sugupoolest sõltuvateks tunnusteks. Selliseks tunnuseks on näiteks sarved dorsethorni lambatõul. Sarved on nii uttedel kui ka jääradel, kuid viimastel on nad tunduvalt suuremad ja enam keerdunud kui uttedel. 21. Dihübriidne ristamine - Ristamine, kus jälgitakse korraga kahe tunnusepaari pärandumist ja nendevahelisi kombinatsioone Mendeli III seadus - polühübriidide omavahelisel ristamisel moodustuvad järglastel nende tunnuste kõikvõimalikud kombinatsioonid. 22. Geenide koostoime - Tunnuste areng toimub sageli kogu ontogeneesi vältel ja määratakse
tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. Jõudluskontrolli programmi tulemuste põhjal 2010. aasta kohta võib öelda, et eesti valgepealist tõugu uted olid heade sigimisnäitajatega, sest uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Viimasel kahekümnel aastal on eesti valgepealist tõugu uttede viljakus olnud kõigil aastal kõrgem kui eesti tumedapealistel uttedel. 4) Eesti lambatõugude parandajad tõud. Eesti tumedapealise tõu parandajad: Suffolk – lai, sügav rind, arenenud kintsud, viljakad. Oksforddaun – suure tailiha sisaldusega rasked lihakehad, jäme vill (Taani). 2 Eesti valgepealise tõu parandajad: Teksel – suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suur villatoodang ja kvaliteetne vill.
Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug,kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 m. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a.jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamise võime) dala (kõrge viljakus tallede hea kasvukiirus)ja soome maalambatõug. 4.Teised Eestis aretatavad lambatõud Swifter viljakad lihatõud
Neliktalledel kg - 25,4 10 Tabel 7.Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade jõudlusnäitajad (1997...2001.a. keskmine) Näitaja Eesti tumedapealine Eesti valgepealine Kehamass, kg Jääradel 94 88,4 Uttedel 76,3 67,3 Villatoodang, kg Uttedel 3,7 3,0 talledel 1,45 1,3 Villa peenus uttedel, µm 35,7 30,5 Aretus-ja tõukarju 14 13 Aretus-ja tõukarjades 504 591 uttesid Tallede kehamass 105 25,8 24,2 päevaselt
Sellistel pullidel puudub erektsioonivõime. Defekt on põhjustatud retsessiivsest autosoomsest geenist, kuid selle avaldumine on piiratud sugupoolega. Sugupoolega piiratud tunnuse näiteks on ka munandisong. Esineb ka tunnuseid, mis avalduvad küll mõlemal sugupoolel, kuid mille ekspressiivsus ja penetrantsus olenevad sugupoolest. Neid tunnuseid nim sugupoolest sõltuvateks tunnusteks. Selliseks tunnuseks on näiteks sarved dorsethorni lambatõul. Sarved on nii uttedel kui ka jääradel, kuid viimastel on nad tunduvalt suuremad ja enam keerdunud kui uttedel. Kui dorsethorni tõugu lambaid ristata nudide tõugudega, saadakse järglastel erinevalt väljendunud sarvilisus, kusjuures jääradel on enamasti sarved, uttedel aga mitte (jääradel dominantne tunnus, uttedel retsessiivne). Sugupoolest sõltuv autosoomne tunnus on ka munajuha (resp. seemnejuha) sulgumine kanadel. Kanadel on see letaalne, kukkedel aga mitte. Mõnikord on kukkedel vaid ühel pool
Haiguse inkubatsioonistaadium kestab 5-20 päeva. Kliinilised tunnused: kõrge palavik (42 kraadi), depressioon, suulimaskesta põletik, suust eritub sülge, ninast seroosset või mädast eksudaati. Tursunud põletikuline keel on tumesinise värvusega ja ulatub suust välja. Haigust kutsutakse ka sinikeeleks. Haigetel lammastel tekib longe, komplikatsioonidena esineb kopsupõletik, tiinetel uttedel abordid. Lambad kõhnuvad, tekib villa väljalangemine ja haiguse raskema kulu korral lõpeb surmaga. 33. Lindude gripp Väga kontagioosne, ägedalt kulgev lindude ortomüksoviroos, mis iseloomustab septitseemia, peapiirkonna turse, hingamis-ja seedetrakti elundite põletikud ning suur suremus. Lindudelt on isoleeritud kõik H-ja N-antigeeni kombinatsioone, mis tõestab viiruse äärmiselt suurt varieeruvust
Haigustekitaja võib levida emalt lootele ja pole välistatud ka spermaga levik. Haiguse inkubatsioonistaadium kestab 5-20 päeva. Kliinilised tunnused: kõrge palavik (42 kraadi), depressioon, suulimaskesta põletik, suust eritub sülge, ninast seroosset või mädast eksudaati. Tursunud põletikuline keel on tumesinise värvusega ja ulatub suust välja. Haigust kutsutakse ka sinikeeleks. Haigetel lammastel tekib longe, komplikatsioonidena esineb kopsupõletik, tiinetel uttedel abordid. Lambad kõhnuvad, tekib villa väljalangemine ja haiguse raskema kulu korral lõpeb surmaga. 34. Lindude gripp Väga kontagioosne, ägedalt kulgev lindude ortomüksoviroos, mis iseloomustab septitseemia, peapiirkonna turse, hingamis-ja seedetrakti elundite põletikud ning suur suremus. Lindudelt on isoleeritud kõik H-ja N-antigeeni kombinatsioone, mis tõestab viiruse äärmiselt suurt varieeruvust
tiinestada, sest sellega kaasneks kasvu pidurdumine ja jõudlus jääks väikeseks. Sellel perioodil on organismi kasv kõige intensiivsem, mistõttu tuleks jälgida, et noorloomad saaksid nõuetekohaselt söödetud. Puberteediperioodil toimub noorloomade valik aretusrühma (järgmise põlvkonna vanemad). Aretusrühma (ehk põhikarja täienduseks) valitud noorloomad seemendatakse ning ülejäänud praagitakse. Optimaalseks seemendusvanuseks on nooremistel ja -uttedel 8...10 kuud, lehmikutel 15...18 kuud ja noormäradel 3. eluaasta. Isasloomade sugulise kasutamise algus võib olla isegi nooremas vanuses. Täiskasvanuperiood ei alga veel 1. seemendusest ega 1. poegimisest. Noor organism kasvab veel 2. ja 3. sigimistsükli jooksul. Samuti jätkub piima- ja sugunäärmete areng. Täiskasvanuks saavad sugusead ja -lambad 2-aastaselt, veised ja hobused 4-...5- aastaselt. Seepärast tuleb arvestada söötmisel esimeste sigimistsüklite jooksul lisasööta
annaabi.ee 
