USA ja Itaalia kahe maailmasõja vahel (1)

Ande Andekas-Lammutaja
Ajalugu – USA ja Itaalia kahe MS vahel
Itaalia oli I maailmasõja alguses Kolmikliidus, kuid sõja lõpus võitles Antanti poolel. Väljus sõjast võitjariigina, kuuludes koos USA, Inglismaa ja Prantsusmaaga “Suurde nelikusse“. Pärast I maailmasõda oli Itaalias raske poliitiline olukord, palju sõjast rusutud ja vigastatud inimesi. Itaalia oli töölisriik, võttes eeskuju Venemaalt. 1919. aastal algas fašistlik liikumine, algsest 17 000 liikmest sai lõpuks 300 000. Toetuti rahvuslikkusele ning 1921 kuulutatakse välja Itaalia Rahvuslik Fašistlik Partei ( IRFP ), mille juhiks Mussolini . Fašistide tunnuseks oli must särk ning neil oli oma hümn. Samal aastal on Itaalia kodusõja lävel. 1922. aastal toimub marss Rooma , 28. oktoobril esitatakse kuningale ultimaatum , mille tulemusena saab Mussolini 31. oktoobril peaministriks. Algab totalitaarse riigi väljakujunemine, mida iseloomustuvad rahvuslikkus, suur võim, vallutussõjad. Eeskujuks võetakse Rooma riik. Kuningavõim jääb siiski alles, Mussolini austab kuningat elu lõpuni. 1929. aastal loodi Vatikani riik. Riigiusuks oli katoliiklus , vaimulikud vabastati maksudest. Keelati rasestumisvastaste vahendite kasutamine. Asutati Fašistlik Suurnõukogu, mis langetas parlamendi asemel otsuseid. Noorsugu kasvatati patriotismi vaimus. Majanduses toimusid edusammud (kõik töötas nagu kellavärk, rajati Euroopa esimene autotee, eriti arenenud oli lennutööstus, laiendati põllupinda, omati maailma suurimat allveelaevastikku, sõjatööstusse läks 1/3 riigieelarvest). Levinud oli Mussolini isikukultus. Ta käskis paberile panna fašistlikku ideoloogia, kuid teadlased ei saanud hakkama. Repressiivorganiteks olid OVRA ning Julgeoleku erakorraline tribunal. 1927. aastast alates tekkis korporatiivne riik, inimesed olid jagatud korporatsioonidesse e. kutsekodadesse. Hiljem Mussolini vangistati ning vabastati 8. septembril 1943 langevarjurite abil. Operatsiooni juhtis Hitleri käsul Otto Skorizeni.
USA oli I maailmasõjas Antanti poolel. Väljus sõjast võitjariigina, kuuludes koos Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaaliaga “Suurde nelikusse“. Pärast I maailmasõda toimus USAs kiire majanduslik areng, sest nad müüsid relvi sõjas osalenud riikidele. Presidentideks olid 1913 – 1921 T. W. Wilson (demokraat), 1921 – 1923 W. Harding (vabariiklane), 1923 – 1929 C. Coolidge (vabariiklane), 1929 – 1933 H. Hoover (vabariiklane; mäeinseneri haridusega veidrik, kes arvas , et USAd ootab igavene õitseng) ning 1933 – 1945 F. D. Roosevelt (demokraat; erakordselt tahtejõuline). Põhimõteteks olid, et iial pole vaja teha seda, mida teised võivad sinu eest ära teha ning see, et kõigil on võrdsed võimalused, riigi sekkumisel on tegu kommunismiga. Suure Depressiooni tekkepõhjusteks olid ületootmiskriis (suurema kasumi saamise eesmärgil toodab kapitalistlik majandus võimalikult rohkem kaupu, et need tarbijaile maha müüa. Kuna aga tarbijate ostuvõime on piiratud, siis mõne aja pärast turg täitub ning toodangut ei suudeta enam turustada. See põhjustab tootmismahtude vähendamist ning töötajate vallandamist ja tööpuuduse järsku kasvu, mis omakorda tähendab inimeste sissetuleku vähenemist. See ahendab omakorda turgu veel, kuni ongi käes suur kriis), struktuurne kriis (uute tootmisvaldkondade (auto- ja masinatööstuse, elektrotehnika) areng 1920-ndail aastail oli väga kiire, teised majandusharud ei suutnud sellist tempot hoida. Uute toodete jaoks polnud aga piisavalt ostjaskonda, kuna tööviljakus kasvas tänu uutele tehnoloogiatele palkadest kiiremini. Mõni majandusteadlane arvab , et kriisi oleks saanud vältida, kui uutesse tööstusharudesse oleks vähem raha investeeritud), majanduse riikliku regulatsiooni puudumine (sissetulekute ebaühtlast jaotumist on samuti peetud kriisi peapõhjuseks, USAs kuulus 1%-le rikastele 63% elanikkonna sissetulekust, samas kui 93%-le vaestele langes vaid 4%sissetulekutest), Euroopa majanduse nõrkus (reparatsioonide ja sõjavõlgade tasumisega hädas olnud eurooplased ei suutnud oma majandust korda seada ega ka Ameerika kaupu osta. Ka president Hoover süüdistas kriisi puhkemises eurooplasi), USA impordipoliitika (ameeriklased kehtestasid liiga kõrged tollitariifid sisseveetavatele kaupadele, mis põhjustas majanduslikku langust ka teistes riikides) ning USA immigratsioonipoliitika (sisserände piirangud olid nii USAs kui ka Euroopas rassistliku värvinguga, samas pidurdas see ka tarbijaskonna kasvu. Probleemi süvendas ka 1920-ndail aastail vähenenud sündivus). Sellest aitas väljuda Franklin Delano Roosevelt, kes presidendiks valituna esitas kohe rahvale oma kriisist väljumise kava, mida ta nimetas uueks kursiks ning mille aluseks oli Maynard Keynesi kriisiravipoliitika ( keinsianism ). Keinsianismi põhimõteteks olid, et riik peab sekkuma majandusellu (kõigi vahenditega tarbimist laiendama), riik tekitab kunstliku inflatsiooni (trükitakse juurde uut paberraha , mis hiljem taas käibelt korjatakse), toimub sotsiaalhoolekandesüsteemi uuendamine ning vabatahtlikult põllumajandusliku tootmise vähendamine (kahjum subsideeriti). Enne majanduskriisi oli 23 000 panka, Roosevelti võimuletulekuks 19 000. Oma esimesel võimuloleku päeval sulges ta kõik pangad . Roosevelt sõlmib diplomaatilised suhted NSVLiga, 1935 kuulutatakse välja neutraliteedipoliitika.