Urbanism (2)

Tänavu aasta jõuab esmakordselt maailma ajaloos kätte hetk, mil linnades elab rohkem inimesi kui maal. Kuid suur osa inimestest elab suurlinnade kooslustes: kesk kuritegevust, saastatud õhku ja räpaseid tänavaid.
Maailmas toimub tohutu rahvaste rändamine – enneolematult suur liikumine maalt linna. Ja nüüd on saabunud pöördepunkt. Järgmisel aastal jõuab esmakordselt ajaloos kätte hetk, mil linnades elab rohkem inimesi kui maal – 3,3 miljardit –, ennustas ÜRO tänavu juunis. Ainuüksi Hiinas kolib igal aastal külast linna 18 miljonit inimest.
Inimene hakkab muutuma urbanistlikuks liigiks .
2030. aastal ulatub linnaelanikkond ennustuste järgi viie miljardi inimeseni, kellest 81 protsenti elab arengumaades. Aastail 2000–2030 toob ränne ja loomulik iive Aafrikas ja Aasias kaasa linlaste arvu kahekordistumise. Ning linna- ja maainimeste elustandardis laiub tohutu lõhe: Maailmapanga andmeil elab 75 protsenti kolmanda maailma vaestest maal, samal ajal kui kogu rahvastikust moodustab maaelanikkond kõigest 58 protsenti.
Vaateaken rikaste ellu
Tänapäeva infotehnoloogia arengust saavad osa peaaegu et kõik külaelanikud. Nüüd nad mõtlevad, et ka nemad võivad hankida disainerrõivad ja kiiskava uue auto, kui nad vaid lahkuvad maalt. Üleilmne kliimasoojenemine ainult hoogustab seda nähtust – kuna maapiirkondi ähvardavad üleujutused ja põud, siis inimesed pagevad sealt.
See esitab üüratud nõudmised ka poliitikale, sest maalt linna suunduvad inimesed vajavad eluaset ja avalikke teenuseid. Hiinas näiteks läheb küla-elanikel linna kolimiseks vaja lube, mida jagatakse vaid piiratud hulgal. Seetõttu elab suur hulk inimesi suurlinnade säravate uusehitiste varjus illegaalselt , pideva hirmu all. Kui ametivõimud otsustavad nad välja saata, võib väga suure tõenäosusega kaasneda sotsiaalne plahvatus . Üle Euroopa ammutavad paremäärmuslikud ja immigrantidevastsed parteid toetust ksenofoobialainest, mis on suunatud Araabiamaadest, Aafrikast ja Ida-Euroopast tulevate sisserändajate vastu. Pealegi pärineb suurem osa tulijaid oma sünnimaa vaestest kolkaküladest.
Virelevad talunikud
Nende probleemide lahendamiseks tuleb aga muuta arengumaade põllumajandus taas elujõuliseks. Ja seda ei juhtu, kui rahvusvahelist põllumajandussaaduste turgu ei korraldata õiglasemaks. 2005. aastal toetasid OECD (MAJANDUSKOOSTÖÖ JA ARENGU ORGANISATSIOON) liikmesriigid hoolimata arengumaade protestist oma talunikke 273 miljardi USA dollariga, mida on 31 miljardit rohkem kui 1980. aastate lõpus.
Kui India või Aafrika puuvill on maailmaturul Ameerika omast kallim – sest USA valitsus maksab oma tootjatele kaks miljardit dollarit subsiidiume(valitsusepoolne makse kodumaisele tootjale) –, siis tähendab see, et India või Aafrika talunik soovitab oma poegadel sõita esimese rongiga linna, leida seal endale ükskõik mis tingimustel töökoht ning hakata ülejäänud perekonnaliikmetele raha saatma . 2005. aastal sooritas Indias enesetapu 17 000 talunikku.
Valitsuse andmeil oli sageli selle põhjuseks suutmatus tagasi maksta üle pea kasvavaid põllumajanduslaene – laene , mis on muutunud aina vajalikumaks, kuna põllumasinate ja geneetiliselt muudetud seemnete hinna tõus teeb need väikemaaharijatele kättesaamatuks.
Meelitav vabadus
Ehkki urbaniseerumisega kaasneda võiv metsade maharaiumine ja saastatus ohustab keskkonda, leidub sel ka häid külgi. Kui inimesed kolivad linnadesse, kasvab nende sissetulek.
Uustulnukad on väga sihikindlad ja teevad kõik, et ellu jääda ning edu saavutada: neil on põlisasukatest suurem motivatsioon , sest neil on rohkem võita või kaotada. Ja laiemas plaanis leidub tõendeid, et rahvusvaheline ränne on üks paremaid meetodeid vaesuse leevendamiseks.
Rahvusvahelise põllumajanduse arengufondi ja Ameerika Arengupanga andmeil saatsid 2006. aastal 150 miljonit rikastes riikides töötavat sisserändajat arengumaadesse tagasi 300 miljardit USA dollarit. See summa oli suurem kui jõukate riikide välisabi ja otseinvesteeringud kokku. Võib öelda, et migratsioon on kõige efektiivsem ja eesmärgipärasem viis vaeste inimeste aitamiseks, sest väljarändajad hoolitsevad ise selle eest, et perekonnad kasutaksid otstarbekalt nende raha, mida tavaliselt saadetakse väikeste summadena: sada või paarsada dollarit korraga. Pole tarvis mingit bürokraatiat peale pangaülekande. Mõnes riigis jõuab kuni kaks kolmandikku neist rahasaadetistest maapiirkondadesse – hämmastav näide sellest, kuidas vaesed aitavad end ise. Vahendid, mida perekonnad kohe ära ei kuluta, võivad saada tähtsaks arengumootoriks väikelaenuvõrgustike või väikeettevõtete stardikapitali kaudu, mis toob küladesse lootust.
Noorele inimesele, kes on üles kasvanud külas, kus ainsaks õhtuseks meelelahutuseks on jumalateenistus kohalikus kirikus või rahvateater, on suurlinna tuled ja kuulsuste glamuurne elustiil sama suur ahvatlus nagu New York Ameerika südamaa farmist pärit püsimatule teismelisele.
Just sellepärast lahkuvad inimesed roheliste puude ja kõrguva taevalaotusega küladest, et trotsida linna kriminaalsust, saastatud õhku ja vett. Linn on koht, kus sinu kastikuuluvus või taust pole niivõrd tähtis, kus naine võib ahistamist kartmata üksinda restoranis einestada ja kus sa saad endale ise abikaasa valida. India, Aafrika ja Hiina külanoori ei meelita linna üksnes raha. Küsimus on vabaduses.