Unistuste ja tegelikkuse vahekord (0)

Unistuste ja tegelikkuse vahekord inimese elus
Anton Tšehhov on öelnud: „Elu tuleb kujutada mitte nii, nagu ta on, ka mitte nii, nagu ta peaks olema, vaid nii, nagu ta paistab unistustes.“ Igaüks on hellitanud mõtteid imelisest tulevikust, paremast elust, kui on tema naabril, unistanud soovide täitumisest. Öeldakse, et unistustel pole piire , see ei maksa midagi, kuid ometi tekib inimestel justkui võlg unelmate näol, mis iialgi ei täitu, on vastuolus tegelikkusega.
Kui küsida väikese tüdruku käest, kelleks ta saada tahab, kõlavad alati vastused lauljaks, näitlejaks, printsessiks või tantsijaks. Kõik need ametid on seotud mingil määral kuulsusega, lapsed arvavad , et tuntud inimene on hea olla, laulda võib, millal iganes soovid ja mingeid kohustusi justkui polekski. Niina Zaretšnaja näidendist „ Kajakas “ unistas samuti näitleja elukutsest. Ta kadestas Trigorinit, kes teenis leiba kirjanikuna, tema kuulsuse pärast. Niina jaoks tundus ahvatlev tuntus, kuid ta ei mõistnud, et populaarse inimese elu pole meelakkumine, nagu esmapilgul tunduda võib. Niina arvas , et Trigorinile meeldib kirjutada, kuid tegelikkuses kirjanik ei nautinud seda, ta ei sallinud ennast kui kirjanikku. Ta tundis, et petab lugejat, on halvem kui teised ja kujutas endale pidevalt ette lauseid, mis peaks olema ta hauaplaadil: „Siin puhkab Trigorin. Oli hea kirjanik, kuid kirjutas halvemini kui Turgenev .“ Tundus, et Niinale ei läinud korda teiste inimeste arvamus, algaja näitlejana leidus temas julgust pöörata selg oma perekonnale , minna ära kodukohast, et alustada oma elu lavalaudadel . Esialgu oli ta kehv näitleja, kuid ta ei andnud alla ka siis, kui mees ta hülgas ja laps suri – ta pingutas oma tuleviku nimel. Tema unistus täitus ja temast sai elukutseline näitleja, kes pidevalt areneb, ning mulle kui lugejale tundus, et hiljem ta ei teinud oma tööd tuntuse pärast, vaid ta tõesti nautis seda, mida teeb.
Meie ümber on palju inimesi, kes enda seatud eesmärkideni kunagi ei jõua. On inimesi, kes pingutavad, et midagi saavutada, olla edukas, kuid neil ei õnnestu oma elu jooksul midagi märkimisväärset korda saata; rohkem on maailmas inimesi, kes püüavad ühe korra ja ponnistavad ka teist korda, kuid ebaõnnestuvad ja annavad alla. Asi võib olla liiga kõrgele püstitatud eesmärkides, kuid ka inimese nõrgas iseloomus ning sageli kulutatakse enesehaletsemisele rohkem energiat, kui nähakse vaeva unistuste täitumise nimel. Kirjanik Treplev näidenist „Kajakas“ oli nõrga iseloomuga inimene. Sõnaseadja arvas, et kõik, mida ta teeb, meeldib inimestele, kuid ta eksis. Inimene pole kuldmünt, mis meeldib kõigile. Tema näidend, mis pidi esindama uut vormi, naerdi välja ja ta ei suutnud seda taluda. Mõne aasta pärast hakati tema loomingut avaldama ajakirjanduses, talle maksti isegi honorari, kuid see ei rahuldanud tema soove. Ta tahtis saada kirjanikuks, keda kõik mäletavad ka pärast tema surma, tahtis olla tuntum, kui Trigorin ning ei sallinud oma konkurenti. Ta ei tundnud millestki rõõmu, temast sai inimese hale vari, sattus depressiooni ning lõpetas oma elu enesetapuga.
„Kajakas“ on alistatud saatuse draama ning õnn on tegelastest väga kaugel, tegelastele ei anta mingit lootust. Minu meelest on selline elukäik omane väga vähestele inimestele. Unistuste ja tegelikkuse vahel ei ole tegelikult väga suurt sammu, peab vaid püstitama endale eesmärgid ning järjekindlalt mööda trepiastmeid tipu poole sammuma. Peaasi , et soovid liiga kõrgel astmel ei asu.