Kõrvuti on unistused ja tegelikkus (2)

Kõrvuti on unistused ja tegelikkus
Anton Tsehhov on öelnud: „Elu tuleb kujutada mitte nii, nagu ta on, ka mitte nii, nagu ta peaks olema, vaid nii, nagu ta paistab unistustes.“ Igaüks on hellitanud mõtteid imelisest tulevikust , paremast elust, kui on naabril, unistanud oma soovide täitumisest. Öeldakse, et unistustel pole piire , see ei maksa midagi, kuid ometi tekib inimestel justkui võlg unelmate näol, mis iialgi ei täitu ja on vastuolus tegelikkusega.
Raha annab meile vabaduse. Tänapäeval sõltub sellest peaaegu kõik: mugavus, välimus, elustiil, positsioon ja võimalused. Näiteks on võimalik teha iluoperatsioone, osta kalleid disainerrõivaid, õppida kalli õppemaksuga erakoolis ning kõigi nende abil saavutada positsioon. Me kõik unistame vabadusest, mida raha meile annab. Reaalsuses saame endale seda vaid piiratud koguses. Inimene on ikka selline, et tahab alati rohkem. Võimaluste suurenedes kasvavad ka unistused. Tegelikkuses tuleb keskmisel eestlasel poes targalt ringi vaadata ja olla kokkuhoidlik, et mõnikordki teatrit või kontserti külastada. Sellised mured on arenenud ühiskonnas. Samas teame me kõik lugusid nälgivatest Aafrika lastest, kus raha väärtus on hoopiski teine. Elu oleks märkimisväärselt lihtsam, kui maailmas poleks kapitalistlikku suurusehullustust ja mõtlemisviisi: „Võidab see, kel on surres rohkem asju“. Juba Schopenhauer ütles, et me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil ei ole.
Pealiskaudsena paistvast demonstratiivsest jõukusest pean tähtsamaks hinge ilu. Olen alati mõelnud, et kui olen puhta südametunnistusega, aus, siiras ja lahke , saavutan oma eesmärgid ja tunnen enda üle uhkust . Paraku olen õppinud, et sellisena maailmas läbi ei löö. Just selle pealiskaudsuse ja edule orienteerituse tõttu, mis on tänapäeval valdavaks trendiks. Ma tahan käituda nii, nagu mu vanemad on mind õpetanud, et võiksin elada puhta südametunnistusega. Tegelikkuses pean tihti unustama siiruse ja aususe, et teistega kontakti luua. Olen kuulnud , et oskus meeldida on tegelikult oskus petta . Pean tajuma, et maailmas ei ole alati õiglust ning suruma maha oma uskumused, et kuuluda teatud ringkondadesse, mis mind elus edasi aitaksid. Vanakreeka komöödiakirjanik Aristophanes on öelnud:  “Elu on nagu teater, sest kõige suuremad kelmid istuvad sageli kõige parematel kohtadel.”
Väga paljud peavad tähtsaks armastust. Mulle meeldis mõte, mida mu filosoofiaõpetaja kord ütles: „Armastus on üks halb asi. Kui te sellest ükskord aru saate, olete võimelised lõpuks oma elu elama hakkama.“ Armastuses väljendub kõige selgemalt unistuste ja reaalsuse kokkupõrge. Me unistame, et armastus võidab kõik raskused, lahendab eluprobleemid-teeb meid õnnelikuks. Tegelikkuses leiavad vähesed meist inimese, kellega nad ideaalselt sobivad. Suhetes on konfliktid väga tavalised . Armastus ja suhted on tegelikult kaks täiesti eraldiseisvat asja. See, et me kedagi armastame, ei tähenda, et meid ei peteta, meile ei valetata, meid ära ei kasutata. Vastupidiselt õndsale arusaamale, et saame õnnelikuks, peame tegelikult tihti alla suruma enda soove, tegema kompromisse, leppima pettumisega ja unistuste purunemisega. Olgu kõige selle värvikaks kirjelduseks fakt, et Eestis lahutatakse pea pooled sõlmitud abieludest.
Kuna kulutame suurima osa oma elust töötamisele, tahame, et see oleks hästi tasustatud , nauditav ja pakuks väljakutseid. Benjamin Franklin on öelnud:  “ Investeering teadmistesse teenib parimat intressi.“ Et teenida välja hea palk, tuleb teadmisi koguda. On keeruline ja aeganõudev saavutada soovitud erialal näiteks magistrikraad. Paljudel pole selleks võimeid ega tahtmistki. Me peame teadvustama endale, et hea töö ja elatise saamiseks peame olema andekad mingil erialal, nägema vaeva, et end tõestada. Oma unistustele tuleb vundament alla ehitada. Noored arvavad tihti, et näevad väga palju vaeva, kuid tulemust pole ikkagi näha. Oma isikuomadusi, võimeid ja pingutust tuleks osata obektiivsemalt hinnata, siis ei jääda elult ootama müstilist valget laeva, mida ei pruugigi tulla. Nii ei pea me elus ega iseendas pettuma.
On selge, et unistused ja ideed on tegude aluseks. Peategelane Paulo Coelho teoses „Alkeemik“ järgnes oma unistustele ja maailm aitas sellele salamisi kaasa. Oleme tihti kuulnud kulunud väljendit, et unistustel on tiivad. Et aga reaalses elus lennata , peab endale ise tiivad ehitama. Teadmised ja enesetäiustamine on kõige alus. Ainult siis, kui oleme oma unistuste tulemusi käega katsuda saanud, võime tunda neist rõõmu. Inimesi ei sunni miski rohkem tegutsema, kui rahulolematus . Unistustest ei tohiks loobuda , sest nagu ameerika kirjanik Beth Mende Conny on öelnud: ”Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest.”