UNESCO ehk ühinenud rahvaste hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsioon (0)

UNESCO
UNESCO ehk Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon on üks ÜRO 16. eriorganisatsioonist. UNESCO on ÜRO süsteemis ainulaadne oma rahvuslike komisjonide võrgustiku poolest. UNESCO panustab rahu tagamisse ja inimarengusse globaliseeruvas maailmas hariduse, teaduse, kultuuri ja kommunikatsiooni vahendite abil.
UNESCO põhikiri kirjutati 37 riigi poolt alla Londonis 16. novembril 1945 ning jõustus pärast selle ratifitseerimist 20 riigis 4. novembril 1946. Esimeseks peadirektoriks sai Julian Huxley (Inglismaa), praegu on selleks Irina Bokova (Bulgaaria).1 Praeguseks koosneb UNESCO 195 liikmesriigist ja 8 assotsieerunud liikmest. UNESCO peakorter asub Pariisis. Organisatsioon keskendub eelkõige kahele globaalsele prioriteedile, milleks on Aafrika ja sooline võrdõiguslikkus. Veel on põhieesmärkideks anda kõigile võimalus kvaliteetseks hariduseks ja elukestvaks õppeks; mobiliseerida teadusi ja säästva arengu poliitikad; lahendada tekkivaid sotsiaalseid ja eetilisi väljakutseid; edendada kultuurilist mitmekesisust, kultuuridevahelist dialoogi ja rahukultuuri; informatsiooni ja kommunikatsiooni abil täiendada teadmisi organisatsiooni valdkonnas.2 UNESCO juhtorganite hulka kuuluvad peakonverents (The General Conference) ning juhatus (The Executive Board). Peakonverents koosneb organisatsioonis osalevate riikide esindajatest ning see koguneb iga kahe aasta tagant. Igal riigil on üks hääl, sõltumata selle suurusest või panusest eelarvesse. Peakonverentsil määratakse kindlaks järgmiste aastate töösuunad, konkreetne programm ja eelarve ning valitakse esindajad täitevkogusse. Juhatus, mõnes mõttes tagab üldise UNESCO juhtimise ning teeb ettepanekuid peakonverentsile ja kontrollib nende tegevust. Töökavade täitmiseks vajalik raha saadakse liikmesriikide liikmemaksudest, mille määramisel lähtutakse iga riigi kogutoodangust3
UNESCO tegeleb ka maailmapärandite säilitamisega. Muinsuskaitse on pärand minevikust, milles me elame täna, ja mida me anname edasi tulevastele põlvedele. Kultuuri- ja looduspärandid on mõlemad asendamatud allikad eluks ja inspiratsiooniks. Ainulaadsed kohad nagu kõrbed Ida-Aafrikas, püramiidid Egiptuses, Austraalia Suur Vallrahu ja barokk katedraalid Ladina-Ameerikas moodustavad meie maailma pärandi. UNESCO Maailmapärandi põhieesmärke on julgustada riike allkirjastama maailmapärandi konventsiooni, kaitsta oma loodus- ja kultuuripärandit ning ergutada liikmesriike nimetama kohti nende riigi territooriumil maailmapärandi nimekirja.4 2011. a seisuga kuulub UNESCO Maailmapärandi nimekirja 936 paika 153 riigist. 725 paika kuuluvad kultuuripärandisse, 183 looduspärandisse ja 28 paika on kantud nimekirja nii kultuuri- kui loodusväärtuste alusel. Eestil on maailmapärandi nimekirjas kaks kannet: Tallinna vanalinn (1997) ning 10 riigi koostöös esitatud Struve geodeetiline kaar (2005).5
UNESCO annab välja ka ajakirju, tuntuim neist on kindlasti UNESCO Courier, mis on aastate jooksul nii sisult kui vormilt muutunud, kuid mille esialgne missioon on säilinud: levitada UNESCO põhimõtteid, säilitada kultuuridevaheline platvorm ning tekitada rahvusvahelist arutelu.6
Eesti on UNESCO liige olnud alates 14. oktooberist 1991 ning UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon moodustati Vabariigi Valitsuse korraldusega 17. Augustil 1992 vastavalt UNESCO põhikirja VII artiklile ning kooskõlas UNESCO Rahvuslike Komisjonide hartaga. UNESCO ERK on ühenduslüliks ja koordineerijaks UNESCO peakorteri ja UNESCO tegevusega seotud isikute ja asutuste vahel Eestis. Komisjon koosneb kolmest strukuuriüksusest: nõukogu, nõukoda ja sekretariaat. Nõukogu on organisatsiooni kõrgeimaks juhtimisorganiks. Nõukoja ehk nõuandva organi ülesandeks on nõukogu ja juhatuse nõustamine UNESCO teemavaldkondadesse kuuluvates küsimustes ning konventsioonide ja programmide rakendamises osalemine.7
Varasemalt olin UNESCOSt kuulnud vähe. Ainus fakt, mida peast oskasin öelda, oligi see, et Tallinna vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandite hulka. Nüüd lähemalt uurides, sain teada, et UNESCO maailmapärandite hulka kuulub sadu paikasid, mis on igati tähtis, sest pooldan väärtuslike kohtade kaitsemist ja säilitamist järgnevatele põlvedele. Samas, lugedes arhitektuuriajaloolase Mart Kalm ’e artiklit „Maailmapärand kisub kiiva“ Eesti Päevalehest, pidin siiski pettuma. Nimelt pidavat nö kolmanda maailma maad oma arvamust pealesuruma. Kõik oleks arusaadav kui nad sooviks muinsuskaitse nimekirja esitada mõistlike suurusega tükke, mida suudetaks ka kaitsta, kuid nende põhimõtted lähtuvad pigem sellest, maailmapärandi nimekirjas on ikka veel pooled objektid valgete omad ning et see muutuks, üritavad nad nimekirja lisada aina rohkem endapoolseid taotlusi, mille ülevaatamine ja hindamine võtab tohutult palju aega.
Inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab 2011. a seisuga 235 kannet.
Eestil on esindusnimekirjas kolm kultuurinähtust: Kihnu kultuuriruum ; Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon ning Seto leelo .8 Leian, et see, et Eesti on kolmel korral kultuuripärandi nimekirjas esindatud , on meile, kui väikeriigile väga suur ning tähtis saavutus. See näitab, et meie kultuuriosad on ka mujal silma jäänud ning arutelu leidnud. Kuid mul tekib küsimus, kui paljud eestlased ise teavad, et nt Kihnu kultuuriruum või Seto leelo kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kahtlen, et see teadjaskonna protsent väga suur oleks ning siinkohal leiangi, et sellest kõigest on vähe räägitud. Samuti tekitab küsimust UNESCO üks eesmärkidest, milleks oli tagada sooline võrdõiguslikkus. Teada on, et Eestis sooline võrdõiguslikkus on olnud teemaks juba pikka aega, kuid kogu selle arutelu juures pole ma kordagi märganud UNESCO sekkumist. Võib-olla polegi see päris nende rada, kuid see näitabki, et nende tegevusvaldkondadest ja aruteludest meie meediani eriti ei jõua.
UNESCO põhikirja paljutsiteeritud preambul peegeldab organisatsiooni väärtusi: "Kuna sõjad saavad alguse inimeste mõtetest, tuleb ka rahu kaitsta inimmõistuse abil."9 Leian, et see on tabav mõte ning usun, et UNESCO on väga õige asja eest väljas. Mul on hea meel, et UNESCO liikmesriikide arv on nii suureks kasvanud, sest see näitab, et neid on palju, kes on sama mõtte eest väljas ning tüürivad samas suunas.
1 UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon, http://www.unesco.ee/organisatsioon/
2 United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization, http://www.unesco.org/new/en/unesco/about-us/
3 UNESCO’s governing bodies, http://www.unesco.org/new/en/unesco/about-us/who-we-are/governing-bodies/
4 UNESCO World Heritage , http://whc.unesco.org/en/about/
5 UNESCO ERK Maailmapärandi nimekirjad, http://www.unesco.ee/eesti-kanded-maailmaparandi-nimekirjas/
6 The UNESCO Courier, http://www.unesco.org/new/en/unesco-courier/the-magazine/
7 UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon, http://www.unesco.ee/organisatsioon/
8 UNESCO ERK http://www.unesco.ee/vaimse-kultuuriparandi-kaitse-konventsiooni-nimekirjad/?highlight=laulu
9 UNESCO ERK http://www.unesco.ee/unesco-2/