Ümbrikupalk (1)

Ümbrikupalku makstakse ja saadakse viiel erinevatel põhjusel :
1. Tööandja ja töötaja vabatahtlikul kokkuleppel.
2. Tööandja sunnib selle töötajale peale tööandmise tingimusena.
3. Töötaja saab sellest teada alles aasta lõpus, kui saab tööandjalt tulumaksudeklaratsiooni tegemiseks õiendi palga ja maksude kinnipidamise ja ülekandmise kohta.
4. Töötaja märkab, et haigusrahad on kahtlaselt väikesed ja siis saab teada, et ametlikult on tema palgalt makse makstud ainult riigis kehtiva alampalga järgi.
5. Töötaja saab vähe puhkuseraha ja siis selgub , et ta sai osa palka ümbrikupalgana.
Töötaja ümbrikupalgast ei võida
Sageli pöörduvad töötajad ametiühingu või töövaidluskomisjoni poole, et nõuda tööandjalt saamata jäänud palka, milles tööleasumisel küll kokku lepiti, kuid mida töölepingusse kirja ei pandud. Selgitused , kuidas selline olukord tekkis, sarnanevad alati nagu kaks tilka vett: tööandja lubas osa kokkulepitud tasust maksta mitteametlikult (nn ümbrikupalgana). Kui lubadus jääb täitmata, on tüli majas ning petta saanud töötaja otsib abi kõikjalt, kust vähegi võimalik. Samas on aidata raske, sest kuidas tõestada selliseid tunnistajateta sõlmitud kokkuleppeid?
Siiski on ümbrikupalkade osakaal Eestis vähehaaval langenud ning konjunktuuriinstituudi andmetel sai 2003. a. ümbrikupalka umbes 15% töötajatest. Kahtlemata on siin olulist rolli mänginud ametiühingute järjekindel võitlus üleriigilise alampalga tõstmise eest: mida kõrgem on ametlikult makstav tasu, seda õhemaks jääb kurikuulus ümbrik. Tänavu tõusis üleriigiline alampalk 2690 kroonini, ületades ligi kaks korda viie aasta taguse taseme ( 1400 krooni 2000. a).
Töötajale pealesunnitud pahe
Kindlasti on ümbrikupalga osakaalu vähendanud ka pensionireform ja töötuskindlustus – sõltub ju mõlemal puhul hüvitise suurus otseselt sellest, kui suurelt palgalt on tasutud maksud. Kuigi Eestis taunib ümbrikupalga maksmist valdav enamik inimesi (89% küsitletutest) ning seda pooldab vaid 3% vastanutest, on ümbrikupalgad meil jätkuvalt terav probleem.
Asjade selline seis tuleneb tõsiasjast, et väga sageli on inimene, kes tööd soovib, sunnitud valima kahe halva vahel: kas nõustud ümbrikupalgaga või oled ilma tööta. Kõrge tööpuudus võimaldab seadust eiravatel tööandjatele otsida töötajaid, kelle jaoks on esmatähtis saada mistahes sissetulekut ning keda tööandja seaduskuulekus ei huvita karvavõrdki.
Ümbrikupalgad pole tingitud teadmatusest, tegemist on küünilise (st teadliku ja tahtliku ) seaduste ja ühiskonnas kehtivate normide eiramisega. On ju ümbrikupalga eesmärk eelkõige ettevõtte kulude vähendamine, st konkurentsieelise saamine võistluses seaduskuulekate ettevõtjatega. Kuna ettevõtte luuakse kasumi teenimiseks, on aabitsatõde, et tööandja ei maksa töötajale sentigi rohkem kui hädavajalik.
Illusioon, nagu “kingiks” tööandja ümbrikupalgalt maksmata jäänud tulumaksu töötajale, on täiesti alusetu – kogu “kokkuhoid” ümbrikupalga maksmisest läheb enesestmõistetavalt tööandja taskusse. Mis sunnikski seaduserikkujat varastatut töötajaga jagama , kui maksupettuse avastamisel ei kergenda tema süüd miski?
Suured otsesed ja kaudsed kahjud
Ümbrikupalka maksev tööandja paneb korraga toime mitu vägagi kahjulikku tegu – petab riiki (jättes maksmata maksud), solgib ettevõtluskeskkonda (tekitades kõlvatut konkurentsi) ning varastab töötaja taskust (vähendades tema palgast sõltuvaid hüvitisi ja tagatisi).
Paraku ei mõtle paljud ümbrikupalga saajad isegi sellele, millist otsest kahju nemad kannavad. Ümbrikus makstud töötasu ei kajastu pensioni suuruses (teatavasti arvutatakse see elu jooksul teenitud palgast), selle võrra jäävad tavaliselt väiksemaks ka seadusest tulenevad hüvitised ja töötamisega seotud sotsiaalsed tagatised.
Ümbrikupalga saajal ei maksa imestada, kui ta haiguspäevade eest saab vaid ametlikult deklareeritud palgalt arvestatud ajutise töövõimetuse hüvitist, sest tööandja võib lihtsalt “unustada” oma varasema lubadused, rääkimata juhtudest, kui on tegemist töölepingu lõpetamisega, puhkusetasuga, töötuskindlustusega, tervisekahjustusega või vanemahüvitisega.
Kaudsemalt tähendab ümbrikupalk vargust ka Eesti ühiskonna kui terviku ning iga inimese tagant. Kuna ümbrikupalgalt ei laeku riigieelarvesse sentigi, jäi sotsiaalkindlustuse rahastamiseks mõeldud maksudest 2003. a. laekumata 900 miljonit krooni, tulumaksu aga 700 miljonit. Kui riigi- või kohalikus eelarves napib raha, vähenevad paratamatult ka hüved, mida ühiskond meile pakkuda suudab. Nii lagunevadki meie teed ja tänavad, senisest rohkem tuleb maksta ühistranspordi, tervishoiuteenuste jms eest. Kahju kanname me ka siis, kui rahapuudusest ei jõua õnnetuskohale kiirabibrigaad, politseipatrull või päästemeeskond.
Kuna ümbrikupalk halvendab meie kõigi elukvaliteeti, on sellest tingitud pahedest vabanemiseks ainult üks tee – kõigi töötajate, ausate tööandjate ja riiklike institutsioonide ühine võitlus seaduserikkujate vastu.