Ülevaade klassikalise Kreeka tsivilisatsiooni ajaloost. (0)

Ülevaade klassikalise Kreeka tsivilisatsiooni ajaloost.
Tume ajajärk (u 1100-800 eKr)
Kreeta -Mükeene kultuuri häving oli põhjalik. Purustatud losse ei ehitatud uuesti ülesse, kiri unustati ja rahvaarv kahanes. Kreeka langes sisuliselt tsivilisatsioonieelsele arengutasemele . Seetõttu on järgnevatest aastasadadest vähe teada. Leidude põhjal suht vähe kihistunud ühiskond.
Leidis aset ka positiivseid muudatusi. Osa kreeklasi rändas üle Egeuse mere Väike- Aasia rannikule . See muutus püsivaks kreeklaste asualaks ja Egeuse meri sisuliselt Kreeka sisemereks. Raua kasutuselevõtt! Pronks ja vask tööriistade ja relvade tegemisel tõrjuti eemale. Siiski oli Kreeka mahajäänud ja vaene maa, ka välissuhtlus oli vähenenud .
Tsivilisatsiooni uus tõus (8.-6. saj eKr)
Juba tumeda ajajärgu lõpul hakkas Kreeka ühiskonna areng kiirenema. 8. saj eKr ilmnesid taas kõik tsivilisatsiooni märgid. Uuteks keskusteks said linnad. Esile kerkis aristokraatia (rikas ja mõjukas ülemkiht). Ühiskonna organisatsiooni täiustumisel hakkasid tekkima linnriigid . Järgnevatel sajanditel võeti mitmes linnriigis käsile seaduste üleskirjutamine (kindlamad piirid ühiskonna sisemisele ehitusele ja õiguskorraldusele).
Tekkisid tihedad välissidemed, eriti Idamaadega. ( foiniiklased ! → Kaupmehed ja meresõitjad) Kreeka käsitöölised õppisid foiniiklaste vahendusel tehnilisi võtteid ja matkisid sageli ida kunstistiili. Kõige olulisem oli ikkagi kreeka alfabeedi (tähestiku) loomine foiniikia tähestiku põhjal (arvatavasti u 800 a eKr). Kangelaslood pandi kirja. Ilmus mitu kangelaseepost (8.saj lõpus), mille seast tähtsaimad “Ilias” ja “Odüsseia” (Homerose eeposed ) on säilinud.
8. saj alguses kreeklaste suur kolonisatsioon, mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd. 10 000 kreeklased lahkusid oma kodumaalt ja rajasid uusi asulaid Itaaliasse, Sitsiiliasse, Prantsusmaale, Hispaaniasse, Põhja-Aafrikasse ning peaaegu kogu Musta mere rannikule. Ks põhjus oli kindlasti metalli (raua) vajadus, mida kodumaal polnud. Kuid massilise rände tõi esile põlluharimiseks sobiva maa nappus. Peagi said kolooniatest rahvarohked ja jõukad linnad. Kolonisatsioon omakorda elavdas kaubavahetust nii välismaaga kui ka kolooniate endi vahel. Tekkis vajadus ja loodi kindel väärtusmõõt: münditi hõberaha (7.saj lõpp eKr).
Nii kolooniates kui ka Kreekas tekkisid arvukad üksteisest sõltumatud linnriigid. Tähtsamad: Sparta , Korintos , Ateena , Mileetos ja Sürakuusa. Sageli oldi omavahel vaenualal ja sisemiselt ebastabiilsed. Esines aristokraatide ja lihtrahva konflikte ning vägivaldseid võimuhaaramisi. Kuid kreeklasi (helleneid) liitis ühine keel, usund ja kombed. Kõik mittehellenid olid barbarid (need kes räägivad arusaamatut keelt). Ühtsust rõhutas ka ülekreekalised religioossed keskused (olulised: Delfi, Olümpia). Pärimuse järgi 776 a eKr hakati Olümpias üle nelja aasta korraldama suuri usu- ja spordiüritusi (Olümpiamänge), mis omandasid ülekreekalise tähtsuse.
Uus tsivilisatsioon erines vanast mitmes mõttes. Ühiskonna- ja riigikorraldus olid vähem reglementeeritud ja tsentraliseeritud. Linnriikides oli juhtroll küll aristokraatide käes, kuid lihtkogukondlased said poliitiliste otsuste langetamises kaasa rääkida. Kirja ei kasutatud nii ulatuslikult riigiasjade korraldamises kui varem. Seega polnud tegu Kreeta-Mükeene kultuuri otsese jätkuga. Kreeka ühiskonna uut arengujärku nimetatakse klassikaliseks Kreeka tsivilisatsiooniks.
Kreeka-Pärsia sõjad
6.saj eKr kujunes Lähis-Idas enneolematult suur Pärsia riik, mis alistas oma võimu alla ka V-Aasia läänerannikul asuvad kreeka linnad. Tungiti edasi ka Balkani poolsaarel asuvate linnae kallale. 490.a eKr saatis Pärsia kunn Dareios laevastiku koos sõjaväega üle Egeuse mere Ateena kallale. See väekoondis sai ateenlastelt Maratoni lahingus lüüa. Kunni järglane Xerxes tungis Kreekasse 480 eKr. Tema vägi vallutas Põhja- ja Kesk-Kreeka. Kuid Salamise merelahingus Ateena lähedal saavutas kreeklaste laevastik vaenlaste üle otsustava võidu. Järgneval aastal purustati pärslased ka maismaal ja aeti minema. Kandus edasi Väike- Aasiasse ja ka sealsed kreeklased taastasid sõltumatuse. Sõjaliselt enam ei ohustanud, kuid diplomaatiliselt oli ikkagi suur mõjutaja.
Klassikaline ajajärk (5.saj-4.saj esimene pool eKr)
Pärsia sõdadele järgnes Kreeka tsivilisatsiooni hiilgeaeg . Võit lisas eneseusku, tõi sõjalise ja poliitilise üleoleku veendumuse. Eriti esile kerkisid Sparta ja Ateena.
Spartat iseloomustas range sõjaline sisekorraldus. Ta oli juba enne sõdu võimsaim Lõuna-Kreeka riik. Tugevaim jalavägi. Sparta ümber kogunes paljusid Lõuna-Kreeka linnriike ühendav Peloponnesose Liit. Toetusid eeskätt maaväele.
Ateena oli 5.saj demokraatlik riik, mille sise- ja välispoliitikat korraldas pikka aega (u 30 a) silmapaistev riigimees Perikles . Ateenast sai Kreeka suurim linn, peamine kaubandus- ja kultuurikeskus. Ateena mereliit koondas Egeuse mere rannikul ja saartle asuvaid linnriike. (Loodi vabatahtliku ühendusena Pärsia vastu, kuid Ateena kehtestas ülemvõimu). Liitlased tasusid riigikassasse andamit, mis võimaldas Ateenlastel oma laevastikku täiustada. Nende laevastik kujunes ülekaalukalt võimsaimaks Kreekas.
Ateena ja Sparta omavahelised suhted olid pingelised ja nende vahel puhkes pikk ja kurnav Peloponnesose sõda (431-404 eKr) See osutus Ateenale hukatuslikuks. Spartalased sõlmisid suhted Pärsiaga, hankisid sealt raha ja ehitasid endale laevastiku. Ateena laevad said enda kätte ja piirasid linna sisse nii maalt kui merelt . Ateena andis alla. Linna ja selle sadamate kaitsemüürid lõhuti, Mereliit saadeti laiali ja Ateenast sai mõneks ajaks Sparta sõltlane.
Järgnes Sparta ülemvõimu ajajärk. Neid toetas Pärsia, kes sai selleläbi üha enam sekkuda Kreeka riikide omavahelistesse suhetesse. Kokkuleppel Spartalastega allutasid nad jälle Väike-Aasia lääneranniku linnad ilma vähimagi võitluseta. Kreeka teiste riikide vastupanu Sparta domineerimisele kasvas. Selle najal taastas ka Ateena oma müürid ning sadama ja tõusis tagasi võimsamate riikide hulka. Liidrikohale tõusis aga Teeba riik. Võitnud Spartalasi 371 a eKr toimunud otsustavas lahingus tegid nad sellele ülemvõimule lõpu.
Makedooni tõus ja klassikalise ajajärgu lõpp
Lakkamatutes omavahelistes sõdades ei saavutanud ükski Kreeka linnriikidest kindlat ja püsivat ülekaalu. Mõisteti küll ühtsuse tähtsust, kuid ei suudetud seda saavutada. Nii avanes soodne võimalus Kreeka põhjapiiril tugevnenud Makedooniale.
Makedoonlased olid kreeklaste lähedane sugulasrahvas. Osalesid olümpiamängudel ning nende ülikkonna hulgas levis laialdaselt kreeka keel, kombed ja kultuur. 4.saj keskpaiku Philippos II valitsusajal sai Makedooniast aga ohtlik konkurent kõigile kreeka linnriikidele. Ümberkorraldatud Makedoonia sõjavägi sai võimsamaks kogu Balkanil . Siiski püüdis kuningas vältida otsest sõjalist konflikti kreeklastega. Sekkus vaid ühe või teise riigi liitlasena ning eelistas end näidata hellenite sõbra ja kaitsjana . Osad kreeklsed suhtusid positiivselt Makedoonia tugevnemisesse lootes, et neis saab hellenite ühendaja.
Makedoonia peamiseks vastaseks sai Ateena, kus riigi- ja kõnemees Demosthenes kutsus oma kaaslinlasi ja kõiki kreeklasi vabaduse kaitsele põhjast kerkiva ohu vastu. Tema sütitavate kõnede mõjul moodustus ulatuslik Makedooni-vastane liit eesotsas Ateena ja Teebaga. Aastal 338 eKr sai liiduvägi lüüa Chaironeia lahingus. Philippos kutsus kokku Kreeka riikide kongressi jalaskis end kuulutada kõigi hellenite juhiks. Need sündmused tähistasid Kreeka linnriikide iseseisvuse ja ühtlasi klassikalise ajajärgu lõppu.