Ühtne Euroopa Akt (0)

Ühtne Euroopa Akt
Esimene valitsustevaheline konverents algas Itaalia juhatusel 9. septembril 1985 ning see tipnes Ühtse Euroopa akti vastuvõtmisega Brüsselis 28. veebruaril 1986.
Ühtse Euroopa aktiga muudeti Euroopa ühenduste asutamislepinguid ja pandi alus Euroopa poliitilisele koostööle. Ühtse Euroopa akti jõustumisel sai nimetus „Euroopa Parlament ” (mida assamblee oli kasutanud 1962. aastast alates) ametlikuks nimeks. Ühtne Euroopa akt suurendas ühtlasi Euroopa Parlamendi õigusloomepädevust, sisse viidi koostöömenetlus ja nõusolekumenetlus. Allkirjastamine toimus Luksemburgis 17.veebruaril 1986 ja Haag(madalmaad) 28.veebruar 1986. Leping jõustus 1.jaanuar 1987.
ühtne Euroopa akt muudab  Rooma lepingut, et lisada uut hoogu Euroopa integratsiooni ja siseturu väljakujundamiseks. Sellega muudetakse toimimist, reguleerivaid eeskirju, EL institutsioone ja  laiendab  ühenduse volitusi, eelkõige teadusuuringuid ja arengut, keskkonna ja ühist välispoliitikat.
Juba Fontainebleau kohtumisel 1984. aastal oli Mitterrand ärgitanud moodustama kahte komiteed, mis valmistaksid ette raportid Euroopa Liidust : Esimene oleks vaadelnud Euroopa integratsiooni mõju Euroopa Ühenduse, kodanike igapäevaelule. Teise eesmärgiks jäi poliitilise, majandusliku ja institutsioonilise reformi väljatöötamine. Viimase tulemusena sündiski Dooge'i raport . Olles hõivatud laienemistemaatikaga, lükkas Euroopa Ülemkogu Dooge'i raporti arutamise edasi Milano tippkohtumisele. Milanos eelistas Thatcher astuda mitteformaalseid samme selleks, et kiirendada otsustetegemise protsessi Euroopa Ühenduste Nõukogus. Bettino Craxi suutis suruda läbi idee, mille kohaselt valitsustevaheline konverents peab läbirääkimisi välispoliitika ja julgeoleku koordineerimise alal ning Rooma lepingute ümbervaatamise osas nendes küsimustes, mis puudutavad otsustetegemise mehhanismi täiustamist ja Euroopa Ühenduse kompetentsi laienemist. Suurbritannia , Taani ja Kreeka olid selle vastu, kuid Itaalia pani asja uuesti hääletusele lepingu 236 järgi,mille kohaselt võib valitsustevahelise konverentsi kokku kutsuda, kui enamik liikmesriikidest nii otsustavad. Valitsustevahelistel konverentsidel olid Suurbritannia ja Taani selgelt vastu laialdastele muudatustele, samas kui Prantsusmaa ja Saksamaa neid igati toetasid. Euroopa Komisjon seisis Ühtse Euroopa Akti sõlmimisel läbirääkimistel esirinnas. Delorsi projekt nägi ette Euroopa Ühenduse majanduspoliitika ühtlustamise, mis võimaldaks ühendusel tähtsustada oma rolli maailmamajanduses. Suurbritannia oli ettepaneku vastu, Prantsusmaa poolt, Saksamaa seisukoht oli lahtine . Taani arvamuse kohaselt tingis ühtne Euroopa akt liiga ulatusliku integratsiooni ning Itaalia meelest on ühtse Euroopa akti võimalused piiratud. Seetõttu liitusid Ühtse Euroopa aktiga 1986. aastal Luksemburgis ainult üheksa liikmesriiki. Taani, Kreeka ja Itaalia olid vastu. Taani ootas ära referendumi tulemuse, millele järgnes asja arutelu veel Euroopa Parlamendis. Itaalia vajas asja aruteluks rohkem aega. Kreeka otsustas viivitada seni, kuni teised riigid olid juba otsustanud. Pärast Taani edukat referendumit ja Itaalia parlamendi otsust liitusid kõik kolm kuu aega hiljem ühtse Euroopa aktiga. Ühtse Euroopa akti ratifitseerimine liikmesriikide parlamentides ei osutunud nii keeruliseks kui Maastrichti lepinguga seonduv kuus aastat hiljem. Üldiselt loodeti, et ÜEA jõustub kuu aja jooksul pärast seda, kui kõigi liikmesriikide parlamendid on selle ratifitseerinud (plaanide kohaselt 1987. aasta alguses.). Kriitilise olukorra põhjustas aga Iirimaa viimane riik, kus ratifitseerimine ette võeti. Iirimaa välispoliitika edasise sõltumatuse pärast muret tundes pöördus üks Iirimaa kodanik konstitutsioonilise kohtu poole. Euroopa Ülemkohus arutas tõstatatud küsimust ning leidis, et Ühtne Euroopa akt oli tõepoolest Iirimaa põhiseadusega vastuolus .
Formaalsed läbirääkimised ühenduse uue laienemise osas algasid 1978. aastal Portugaliga ja 1979. aastal Hispaaniaga. Tulles autoritaarsest reziimist, nägid mõlemad riigid ideaalis liitumist Euroopa Ühendusega, et lõpetada rahvusvaheline isolatsioon ,ehitada üles demokraatia, arendada riikide suhteliselt mahajäänud majandusi. Sarnaselt Kreekale otsustasid Euroopa Ühenduse liikmesriigid toetada nimetatud riikide ühinemist, et seeläbi kiirendada sealseid reforme.
ÜEA rakendamine ja mõju aitas oluliselt kiirendada Euroopa Ühenduse arengut. Kvalifitseeritud enamushääletamine mitte ainult ei kiirendanud siseturu põhimõtete rakendumist, vaid julgustas Ministrite Nõukogu olema paindlikum nendes valdkondades, kus reeglina oli normiks ühehäälsus. Ühisturu programm võimaldas edendada eurointegratsiooni majandus- ja sotsiaalsfääris. Valge raamat (White Paper) ja Euroopa Ühenduse kompetentsi formaalne laienemine parandasid Euroopa Komisjoni positsiooni. Koostöö seadusandluse vallas aitas leevendada ühenduse demokraatia.