Ühiskonnaprobleemid modernistlikus ja tänapäevases maailmas (0)

Helena Tõnisma
12.A
30.09. 2017
Ühiskonnaprobleemid modernistlikus ja tänapäevases maailmas
Ajast aega on ühiskond vastu vaadanud oma probleemidele, olgu need siis väiksemad või suuremad, riigi- või maailmapõhised, kuid olemas on need olnud. 20. sajandi alguses, modernismiajastul, tabas inimesi kaos , kui algas I maailmasõjaks valmistumine, mis tõi kaasa probleemid nagu võõrandumine ja ühiskonna õnnetus. Kas selle ajastu probleemid on tänaseks lahenenud või kannatavad tänapäevainimesed endiselt nende all?
Otsest suurt võõrandumist, nagu modernismiajastul, praegusel ajastul näha ei ole, sest mingit suurt drastilist muutust ühiskonnas pole toimunud. 20. sajandil aga ehmatas inimesi suur ränne linnadesse ja industrialiseerimine, mis tõi kaasa ka teiste inimestega n-ö võõraks jäämise. Kindlasti toimub ka tänapäeval mingisugune linnastumine , mille tagajärjel maalt linna kolivad inimesed teistest inimestest võõranduvad, kuid see toimub nii väiksel hulgal rahvast, et ühiskonnaprobleemiks on seda raske lugeda. Kui võõrandumine 21. sajandil üldse mingi probleem on, siis on see pigem individuaalne kui terve riigi või lausa maailma rahva oma. Ei saa öelda, et igapäevaselt linnas ringi jalutades ei näeks kohvikus istuvaid sõpru, kes on pidanud targemaks oma vestluse messenger’ist pärisellu tuua, või tänava peal üksteist ära tundnud vanu tuttavaid üksteist soojalt kallistamas. Võõrandumine toimus 20. sajandil ning sinna see ka jäi, midagi hullemaks ei ole vahepeal läinud.
Nagu inimesed pole üksteisest aja jooksul rohkem võõrandunud, pole nad ka otseselt muutunud ei kurvemaks ega ka õnnelikumaks. Võrreldes tänapäeva modernismiajastuga, leiab nende vahel palju sarnasusi : toimub globaliseerumine, mille pärast paljud inimesed ei ole enam kontaktis oma juurtega, elus tundub lugevat ainult materiaalne jõukus, paljud tunnevad end üksikult, jumal on endiselt surnud, alkoholi tarbitakse rohkelt. Kõik need asjaolud teevad inimesi õnnetuks ja depressiivseks. Kuigi elus on ja oli ka õnnelikuks tegevaid hetki , kiputakse siiski keskenduma just halbadele külgedele, mis teeb kõiki omakorda õnnetumaks. Võibolla ainuke asi, mis on võrreldes 20. sajandiga muutunud on inimeste suhtumine kurbusesse. Tänapäeval on populaarne igal moel reklaamida positiivset mõtlemist. Sotsiaalmeedias jagatakse rõõmsaid tsitaate ja aforisme ning telesaadetest vaatavad alati vastu õnnest pakatavad näod , vahel isegi hirmutavalt robotit meenutavad. Iseasi on aga see, kas sisemus nende lausete ja nägude taga on siiski palju õnnelikum ja eluga rahul, kui seda oli modernismiinimene.
Probleeme on alati ühiskonnas olnud palju ning nendele lahenduse leidmine ei ole kunagi olnud liiga lihtne. Dan Browni romaanis „Inferno“ otsustas üks tegelastest populatsiooni kiire kasvu peatamiseks ühe kolmandiku neist põhimõtteliselt steriliseerida. Esimene mõte selle kohta on paljudel kindlasti negatiivne, sest kuidas saab keegi nii isekas ja pahatahtlik olla, et võtab lihtsalt ära nii suure hulga inimeste võime paljuneda. Kuid nagu ennegi öeldud , ei ole ühiskonnaprobleemide lahendamine lihtne. Pidevalt arutatakse võimalikke lahendusi, kuid harva või vahel isegi mitte kunagi jõutakse kompromissile. Kuid probleemid vajavad ju lahendamist. Võibolla Zobristi isekus tuleks ühiskonnale kasuks ja lahendaks tõesti probleemid. Sellisel viisil ei ole mingit vaidluskohta, kas tegu oleks õige või vale ning kas rahvale see sobiks või mitte. Tegu oleks tehtud ja ainus, mida inimesed teha saavad on sellest rääkimine , kuid lõppude lõpuks peavad nad sellega siiski leppima. Teiselt küljelt, ei tea kunagi, kas üksikinimese plaan rahvast aidata tõesti toimib ning mis omakasu ta ise sellest saaks.
Nii palju kui on maailmas inimesi, on ka maailmas probleeme. Ühiskonnaprobleemid võivad kohati saada imeväel lahenduse, kuid tihtipeale kanduvad need ajast aega edasi ning lahenduste leidmine võibki vaid unistuseks jääda. Kuni inimesed jäävad lootma kompromisside leidmisele, ei ole ühiskonna parenemist veel mõnda aega näha ega tunda.