Ühiskonna-ja riigikorraldus Vana-Ida riikides (0)

Arutlus teemal „Ühiskonna-ja riigikorraldus Vana-Ida riikides“
Umbes 6000 aastat tagasi hakkas mõnedel eriti intensiivse maaviljelusega aladel noorema kiviaja rahvaste hajali küladega asustus asenduma tihedamalt seotud ühiskondadega. Need olid esimesed kõrgkultuurid, mille teke tähistas maailma ajaloos uue arengujärgu algust. Ilmselt omavahel sõltumatult tekkisid need üksteisest piisavalt kaugetes piirkondades – Tigrise ja Eufrati alamjooksul ning Niiluse orus . Neil mõlemal oli iseloomulikuks tunnuseks linn, mis ümbritsevaid maapiirkondi vähehaaval endaga sidudes omandas ühiskonnakorralduses keskse koha , nii et tänapäevaks on linnakultuurist saanud ühiskonna arengu mõõdupuu. Kuid linnaga seostus ka muud olulist, nagu arenenud tööjaotus, kirjaoskus ja haritlaste klass, suurejoonelised ühiskondlikud hooned, poliitiline ja religioosne hierarhia ning jumalatest pärinevad kuningad. Siiski tekib küsimus: mida oli tarvis, et hoida elus ning kaitsta terve linnarahvas ning see-juures võimaldada kõigile ka tööd ja tegevust ? Selleks oli ilmtingimata vaja rikkalikku ja korrapärast saaki, mida kõikides nendes piirkondades oli võimalik kasvatada või muul moel soetada . See soodustas tuhandete, peagi ka kümnete tuhandete elanikega linnade tekkimist, mis omakorda pani aluse tsivilisatsioonidele ning väga laiadele kultuuridele .
Mesopotaamias olid linnad olemas juba aastal 3500 eKr . Egiptus aga võttis linnakultuuri omaks hiljem, umbes aastaks 3200 eKr. Neil ühiskondadel on mitmeid sarnaseid jooni, alustades näiteks linnade arengust, kirjast, suurtest ühiskondlikust hoonetest süstematiseeritud poliitiliste riigiaparaatideni välja. Niisutusega oli saavutatud tähelepanuväärne põllumajandustoodangu ülejääk – mõned Mesopotaamia kogukonnad said iga külvatud tera kohta kuni 60, 70 või isegi 80 tera , mis võimaldas rakendada suurt osa elanikkonnast põllumajanduse asemel ka teistes produktiivsetes alades näiteks käsitöönduses ning kaubanduses. Selle tagajärjeks kujunes linnriikides aristokraatia ehk ülemvõim, mis kogus rikkust alamate tööjõudu kasutades ja makse võttes .
Kuna igal riigil olid oma valitsemissüsteemid ning omad moraali- ja eetikastandardid siis oli ka hierarhia igas riigis üksikasjalikult ning erinevalt reguleeritud. Võrreldes näiteks Egiptuse lihttalupoega või linnaelanikku Hetiidi riigi omaga , võin ma julgelt oletada, et Hetiidi inimesel oli hoopis hõlpsam elada, sest tema ei olenenud riigi korraldustest nii palju, kui seda olenes Egiptuse elanik . Nad olid majanduslikult vabamad ning tõenäoliselt võisid teenida ka sõjaväes (mis oli näiteks Egiptuses täiesti eraldiseisev hierarhiline klass) . Samuti on väga tõenäoline, et nad võisid osaleda sõjaväe kokkusaamistel ning sel moel mingil määral mõjutada ka tähtsamate ning vähem-tähtsamate riigiküsimuste lahendumist. Kindlasti peab ära märkima ka selle, et kõikjal soosis riik kirjaoskajaid, sest kirjaoskuse laiem levimine toimus alles umbes 1000 eKr, siis kui kasutusele tuli foiniikia tähestik, mis võimaldas kirjaoskust kergemini omandada. Enne seda oli kirjaõpetus selge vaid väga väikesel protsendil linnaelanikkonnast. Nendeks võis saada enemasti iga tavaline talupoeg ning kui oli selleks kord juba saadud, oli järgnevatel generatsioonidel tulevik hoopis helgem, sest amet oli pärandav. Kirjaoskajaid pandi tööle templites ja paleedes . Alguses kasutati neid näiteks maksude üle arvepidamiseks, töö ja kaupade kirjapanemiseks, kuid hiljem hakati neid rakendama ka muudel eesmärkidel . Nii kujunesid usutavade üleskirjutustest pühakirjad, ühiskondlike tavade üleskirjutustest seaduseraamatud ning müütide kirjapanek viis ajalookirjutuse ja kirjanduse tekkimiseni, mis on preagu meile asendamatuks teaduslikuks allikaks Vana-Ida ning ka muude riikide uurimisel.
Peale põllumajandustoodangu puudus siiski riikidel paljud materiaalsed asjad, mida oli tarvis tavalises igapäevaelus. Selleks hakati linnade ja teiste piirkondade vahel teostama kaubavahetust, millega vahetati näiteks linnade käsitööd, tekstiiliesemeid ja relvi teiste piirkondade tooraine ja luksuskaupade vastu . Kujunes välja terve hulk kauplemiskeskuseid, mis paiknesid enamasti Vahemere ida-osas. Seetõttu omandasid rahvad teistelt rahvastelt ka palju uusi tehnoloogiaid ja tehnikaid, mis nende piirkondades seni veel tundmatu oli . Selleks võin ma pidada näiteks erinevaid sepistamistehnikaid, kudumistehnikaid ja palju muid erinevaid teadusi ning õpetusi . Samuti omandasid niimoodi linnad oma väikese geograafilise ulatusega võrreldes tohutult suure mõju.
Mesopotaamia ning Vana-Egiptuse kultuur ning riigikorraldus polnud ebahumaanne, inimesed armastasid oma kodumaad ning olid selle eest valmis surema. See viitab sellele, et neil pidid olema ka elamiseks vajalikud ning elamiskõlblikud tingimused. Samuti saan ma öelda, et Vana-Ida riikide panus meie kultuuridesse on samuti väga ilmne. Kõige aktuaalsem näide on peaaegu igal tänapäeva riigil eksisteeriv(ad) eepos (ed), mida tegelikult tehti juba Mesopotaamias. Samuti ka igasuguste tehingute ja lepingute ülestäheldamine kirjutamise abil, mida samuti tehti juba tuhandeid aastaid tagasi ning mida tehakse siiamaani. Tervele arutlusele tuginedes söandan ma öelda vaid, et Vana-Ida riikide aristokraatlik ülemkiht koos absoluutse võimuga valitsejaga panid jalad alla väga konstruktiivsetele ning produktiivsetele riikidele ning süstematiseeritud riigikordadele, samuti pani iga riik oma eripärase poliitika, tehnoloogia , kirjaoskuse ja klassijaotusega aluse inimühiskonna järgmistele arengutasemetele, mis mõjutasid omakorda sügavalt ka eesseisvaid ühiskonnaetappe, kultuure ja tsivilisatsioone. .