Ühiskondlikud liikumised (0)

Ühiskondlikud liikumised
Liberalism ehk vabameelsus on suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik. Parempoolne ideoloogia.
Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides tõlgitsetud erinevalt. Kui Ameerika Ühendriikides  seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses ( maksud  ettevõtlusele,tollipiirangud, piirangud vabale  konkurentsile ).
Konservatism  ehk  konservatiivsus  ehk alalhoidlikkus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia või mõtteviis, mis tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele. Alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisina välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi
Sotsialism  on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.
Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid:  marksism , kommunism,  sotsiaaldemokraatia  jpt. Selle üle, kas sotsialismi alla kuulub ka natsionaalsotsialism, on palju vaieldud. 20. sajandil olid sotsialism ja fašismvastandlikud ideoloogiad.
Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia. Pooldab sotsiaalset õiglust, riigi sekkumist majandusse stabiilsuse huvides ja demokraatiat.
Sotsiaaldemokraatia sümboliks on erinevais riikides kas punane nelk või punane roos
Rahvuslus  ehk  natsionalism  on ideoloogia, maailmavaade ja sotsiaalne liikumine, mis keskendub rahvusele. Rahvusluse ideoloogia kohaselt püüab iga rahvus oma kultuurikeskkonna kujundada võimalikult süsteemseks, luua oma sotsiaalsed institutsioonid, säilitada ja arendada oma ainulaadsust. Parimad tingimused selleks on suhtelises endassesuletuses ja eraldatuses, seepärast on rahvusliku iseolemise jaoks esmatähtsad oma maa-ala ning halduslik ja poliitiline sõltumatus, mille täiuslikem vorm on omariiklus. Niisiis pooldab rahvuslus rahvusriiki, mille piirid kattuvad üldjoontes rahvuse asualapiiridega, kui rahvuslike huvide tagajat vastandina paljurahvuselistele riikidele.
Rahvusluse äärmuslikud vormid – nagu näiteks need, mida 20. sajandil propageerisid natsionaalsotsialistlikud, fašistlikud jne liikumised – peavad rahvust inimese identiteedi kõige olulisemaks osaks ning üritavad defineerida seda rassi kaudu ja seostada  geneetikaga.
Neegriliikumise olulisim juht oli M. L. King . ``Mul on unistus , et minu neli väikest last elavad kord riigis, kus neid ei hinnata mitte nahavärvi, vaid nende iseloomu järgi``. Võeti vastu neegrite olukorda parandavaid seadusi. Näiteks 1964. a. kodanikuõiguste seadus. Osa tema programme olid Kennedy algatatud, teine osa Johnsoni enda ideed. Kuigi neegrid vabastati orjusest juba 19. sajandi kodusõja ajal, jätkus nende diskrimineerimine (õiguste ahistamine) ka pärast Teist maailmasõda , eriti lõunaosariikides . Sageli piirasid osariigid mustanahaliste valimisõigusi, nende lapsed ei saanud õppida valgete lastega samades koolides ning ka töökoha hankimisel ja töötingimuste poolest oli mustanahalise elanikkonna olukord kehvem kui valgete oma. Murranguliseks osutusid 1960. aastad, mil USA seaduseandjad töötasid välja seadused, mis parandasid tunduvalt neegrite elu. Selliste muudatuste taga seisis ka tugev neegriliikumine, mis võitles afroameeriklaste õiguste eest. Üks liikumise väljapaistvaid juhte oli pastor Martin Luther King, kes uskus, et neegrid võiksid muuta ühiskonda ja selle seadusi vägivalda kasutamata. Tänu tema oskusele innustada ja juhtida sadu tuhandeid inimesi kogus inimõiguslaste liikumine USA-s palju poolehoidjaid ja saavutas edu. Martin Luther King mõrvati 1968. aasta aprillis . Praegu on USA-s rassiline võrdsus seadustega tagatud, kuid tegelikus elis tuleb siiski ette probleeme.
Töölisliikumine on tööliskonna ja nende ideoloogiliste ühenduste võitlus tööliste olukorra parandamise nimel.