Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Silbi tähtsaim osa on silbituum. Silbi tuumaks on täishäälik või täishäälikuühend. Silbi alguses ja lõpus saavad esineda ainult kaashäälikud. Lühikesel silbil Sales rep müügiesindaja. Accountant - raamatupidaja. Finance rahandus. Department puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. Pikad silbid on need, millel on osakond. Company ettevõte. Receptionist administraator. Occupation elukutse. olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut
1) -id a) 3-silbilised sõnad (silpe arvestatakse omastavas käändes) nt. õpik, füüsik, kollane, keemik, tumekollane, nelik b) 2-silbilised sõnad, III välde nt. aasta, aare, peegel, soo, muie, vilgas, soodus, kobras 2) -sid a) I välde, astmevahelduseta, e- või u-lõpulised sõnad nt. kõne, karu, Ene, emu, jume, ime, karu b) II välde, astmevahelduseta nt. Tiina, Riina, Teele, sigma c) 1-silbilised sõnad, mille lõpus on täishäälikuühend e diftong nt. mai, kai, hai 3) V a) ik liitega sõnad, AV nt. matslik, piklik, õnnelik, vooruslik, matslik b) 2-silbilised, ne- või s-lõpulised sõnad nt. ümmargune, joonistus, kallistus, kirjutis, proosaline, kirjutis c) AV, kujuvaheldus nt. saar, kaar, seen, keel, meel 4) -id / -sid a) 1-silbilised, pikk vokaal lõpus nt. maa, kuu, puu, öö, essee, suu 5) V / -sid a) AV, kujuvaheldust pole nt. tuuleiil, kiil b) I välde, astmevahelduseta (v.a
lõpp) -t -te Vokaal Harjutus (2 silpi, I välde, ne- või s-lõpp) III Tubli (2 silpi, II välde, astmevahelduseta) Kõne (2 silpi, I välde, astmevahelduseta, e-lõpp) -t -de -sid IV Idee (1 silp, lõpp pikk vokaal v.a. ii, -üü) -sid/-id Koi (1 silp, lõpp täishäälikuühend või ii, -üü) -d -de -sid V Pesa (2 silpi, I v, astmevahelduseta, A- ja B-t ühesugused) -sid (36%) Sõda (laadivahelduslik, B-tüvi I vältes) Jalg (laadivahelduslik, B-tüvi III vältes) Sepp (vältevahelduslik) -de Vokaal või Sõna
Silbitamine Tee silpidest kolm sõna: õ tah pe lap javel ta sed Igas silbis on alati täishäälik või täishäälikuühend. O-li, päe-vik, Jorm-gi tu-li koo-li. Ralf-ki ma-gas ter-ve päe-va. Brett Lee-gi tah-tis koo-li mi-nna. Üksik kaashäälik täishäälikute vahel alustab silpi: Va-nal a-jal, Kae-bad, pa-lun Kui kõrvuti on mitu kaashäälikut, siis kuulub järgmisse silpi ainult viimane kaashäälik: Korst-nad Ham-bad Tüd-ru-kud, kom- bed, nel-ja, üht-ki, arm-sal, Min-na, kal-la-ta, kas-si-de-le. I ja J õigekiri I on silbi lõpus. J on silbi alguses. Mei-e, mar-jad, ka-_a, Kirjuta:
EESTI ORTOGRAAFIA PÕHIPRINTSIIBID 1. Foneetiline printsiip (kingad, pink, kang) 2. Morfoloogiline printsiip (kärbsed, jõudsin, jalgsi; teekäija, käia) 3. Traditsiooniprintsiip (suur ja väike algustäht, osa kirjavahemärke, kaashäälikuühend, täishäälikuühend, h sõna alguses, g, b, d sõna alguses, kellassepp, kullassepp) 4. Semantiline printsiip härja silm - härjasilm varsa kabi varsakabi suur tükk suurtükk väike mees - väikemees sama saame saama kali kallis kallid urin vurrid vurre kamin kammid kamme
SILP JA SELLE LIIGID sAk/ sa s- algus A-tuum k-lõpp Eesti keeles on silbi kohustuslikuks osaks silbi tuum, milleks on üks või kaks vokaali. Silbid jagunevad P Pikk ja L lühike lühike silm on see mis lõppeb ainult ühe vokaaliga. NT: sA lA jA pikk silp on see kus lõpus on diftong e. Täishäälikuühend NT: kOI, mAA, tütar/tüttar tüdruk/tütruk K, P, T esinevad heliliste häälikute vahel kahekordselt. Ta/ba- ta/pa ta/pa tap/pa harjutus: pipi pikksukal on sada sünnimärki ja tuhat tedretähni - pi/pi pikk/su/ kal on sa/da sün/ni/mär/ki ja tu/hat te/dre/täh/ni L L P P P P L L P L P L P L L P L P L Ka Tommi ning Annika leiavad, et mida rohkem, seda uhkem- ka Tom/mi ning An/ni/ka lei/a/vad, et mi/da roh/kem, se/da uh/kem. L P L P P P L P P P L L P P L L P P
tähendust. · Homonüümia on nähtus, mille puhul kahel keelemärgil on samakõlalised tähistajad. · Sünonüümia on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat. · Konsonandid on sulg- ja ahtushäälikud. · Foneetika on teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi. · Fonoloogia on teadus, mis uurib häälikuid kui keeleüksusi. · Foneem on hääliku kujund. · Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. · Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. · Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi.
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks
· Eesti keeles esineb palatalisatsioon rõhulise vokaali järel, kui järgmises silbis on i. · Palatalisatsioon esineb eesti keeles selliste häälikute puhul: l, n, s, t, d · Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või täishäälikuühend Nt: a-va-meeln-ne, e-lu, öö, au · Silbi alguses ja lõpus saavad esineda ainult kaashäälikud · Silbi liigid: lühike silp ja pikk silp · Pikad silbid sellised, millel on oelmas silbi lõpp ja mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on rahuldatud mõelamd tingimused · Lühikesel silbil puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik · Lühikesed silbid on alati lahtised, sest neil puudub silbi lõpp
helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi, patt(viigiseis)-patt(pahe)
Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki) c) liidete liitumiskohal (nt keskkond, modernne) d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss)
• Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine Vokaalharmoonia- nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Assimilatsioon- sarnastumine, hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne,
b) Akustiline tegeleb häälelainega, pigem füüsikaline teadus c) Auditiivne ehk tajufoneetika kuidas inimene vastu võtab. Mõisteid..... Dentaalne hammaste juures moodustatud häälikud Palataalne vastu suulage moodustatud häälikud nt k Larüngaalne kurgus moodudtunud häälikud, nt sulghäälikud mingited teatud sõnades Labiaalne huulte abil moodustatud, nt p Aspireeritud oluline inglise keele häälduses, k p t juures Diftong täishäälikuühend, kaks erinevat täishäälikut Geminaat sama konsonandi topeltesinemine silbipiiril, nt kammi - kapi Positsioonilised nähtused: palatalisatsioon häälikute pehmendus, l n s t Vokaalharmoonia (eesti keeles täpitähed alati esimeses silbis) võivad esineda ainult ees- või tagavokaalid Assimilatsioon/dissimilatsioon häälduslikud nähtused. A häälikud muutuvad
Foneetika põhiüksus- häälik. Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. Diftong-täishäälikuühend Geminaat-silbipiiriga poolitatud topelthäälikuga(kuˇuri=kuuri) Afrikaat-ts ks Palatalisatsioon- pehmendus(kull, null) Klusiil- k p t assimilatsioon ehk sarnastumine, nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut dissimilatsioon alamsaksa rover; eesti röövel Foneetiline transkriptsioon- kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Transkriptsioon on vajalik selleks , et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna õhesugusel ja arusaadaval viisil. minimaalpaar
Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’ o vokaalharmoonia soome kysymys, isällä, pojalla o Positsioonilised muutused: assimilatsioon ehk sarnastumine, nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut dissimilatsioon - alamsaksa rover; eesti röövel
ÕIGEKIRI: Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas gaas, paas baas, tuss duss, pall ball, poks boks, kong gong, keiser geiser, toos doos, palett ballett, parkett barett jms. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk)
palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne - tegeleb hääldustega inimese kõneorganite seisukohast Akustiline - tegeleb häälelainega Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf.
· poolvokaal vahepealne ( j, w) - Vastavalt moodustuskohale: · dentaalne - hammastega, · palataalne - suulaega, · larüngaalne - kurguga, · aspireeritud k,p,t klusiilid, milel on lisaplahvatus · labiaalne huultega · alveolaarne hambasompudega · palataliseeritud teatud häälikud muutuvad i-poolseks 2) häälikute kombinatsioonid: · diftong täishäälikuühend (täishäälikud on samas silbis) · geminaat silbi piiridele jäävad kaks kaashäälikut (nt kap/pi) · afrikaat algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga 3) hääliku asukohast sõltuvad positsioonilised nähtused: · palatalisatsioon (kass', pall', loll', vann') · vokaalharmoonia ühed vokaalid esinevad ühtedes, teised teistes ühendites. Ees- ja tagavokaalid esinevad sõnades gruppidena
|! ! | -> Rõhutud ! |/! |/ lühikesed pikad Mitmeid värsirütmi loomise võimalusi: *silbirõhk *sibivälde *silbiarv ja nende: ! *koosmõju *sõna- ja lauserütmist Eristada võib silbilisrõhulist e silprõhulist, rõhulist ja vabavärsilist rütmi (ehk värsisüsteemi); harvem kohtab puhtalt vältelist või silbilist luulet. ! Loomulikult esineb ka eri rütmipõhimõtete põimumisi. Keele ja luule rütmieeldused SILBID Rütm Lühikesed lühike th, lahtine silp Pikad pikk th, täishäälikuühend, kinnine silp Silbiline Välteline Rõhulised Rõhuta Rõhulised Rõhuta RÕHULINE SILBILISRÕHULINE II välde III välde Vältelis-silbilisrõhuline SÕNAD, LAUSED VABAVÄRSILINE ! Rõhuline silp kannab sõna pea- või kaasrõhku, mis eesti keeles asetseb üldjuhul sõna 1. ja 3. silbil, nagu päev, i-sa, maa-ilm, va-na-e-ma. ! ! Võõrsõnade rõhk on aga sageli mujal kui 1. silbil: so-nett, de-mo-kraa-ti-a.
annaabi.ee 
