Aidi Vallik mu varasemast luulest ja «Maavalla keisrist». Valikkogu on üsna kurb, mul läks silm niiskeks, kui ma seda lugesin. Irooniat ja jõhkrust on seal samuti, aga domineerib õrnem, leebem ja armunud luuletaja. Ta on avaldanud mitmeid luulekogusid ka pseudonüümide all. 2000. aastal ilmunud "Maavalla keiser ehk kurb klounaad" peegeldab pettumust. Maad võtab liivlik nukrus ja sarkasm: "Ta tukub, ta tukub, ta tukub // ta tukub mehike ikka", kirjutab Beier kogu avaluuletuses. Tunnustused 2002 Juhan Liivi luulepreemia Tartu Kultuurkapitali Gustav Suitsu luulestipendium 2008. Lüürik või küünik? Poeet või inimene? on tema kohta artiklipealkirjades ennegi küsitud. Üks on selge jälgede segamine, pihtimuste ja blufi suurejooneline sulandamine on luuletajal veres; oma sünnipärast tundeküllasust tembib ta jaheda kuiva iroonia, sageli eneseirooniaga; viskab otsekui vigurit, tabades nagu muuseas märki.
· Rüütlikirjandus kujutab daamikultust. Rüütlikirjandus oli ilmalik. · Daamikultus kirjandus ei peegelda enam rüütli kangelastegusid kuninga, isamaa või usu nimel, vaid rüütel teenib esmajärjekorras daami, kelle soovidele ta vastuvaidle- matult allub. · Trubaduurideks nimetatakse Euroopa esimesi kunstilüürikuid pärast antiiki. · Personifikatsioon isikustamine, looduesemetele või loomadele antakse inimlikud omadused. (maa tukub, reha magab, luisk puhkab) · Allegooria mõistukõne milles on üheaegselt kaks tähendustasandit: see mida jutustatakse ja see mida selle all mõeldakse. (rebane-kavalus, vikatiga luukere-surm). Allegoorilised on valmid, piibli tähendamissõnad, loomamuinasjutud jne.
''Päripäeva vastukarva. Kirjatöid aastast 1976-1986'' 2. ''Espresso. Valik tööhüpoteese'' (kirjutisi aastaist 1987-2010) Joel Sang "Laul sõpradest" luulekogust ''Abisõnad'' Kui huupi äigad, tihtipeale tabad sa kogemata mõnda sõbrameest. Võib-olla sõbrad puu all pikutavad, ei oska hoida sinu kivi eest. Võib-olla vader vaikselt roomab rohus, kui talle peale vajub sinu kand. Sa vaata alati, kas keegi pole ohus, Kas ikka oled kõik nad avastand. Võib-olla veli kuuse ladvas tukub, kui sina juurelt läbi raiud puu. Ta kohe ladvast kurvalt alla kukub, jääb imestusest pärani ta suu. Võib-olla vennas hiilib ukse taga ja soovib sulle parajasti head, kui ukse lahti paiskad parinaga ja lajatad tal vastu lagipead. Sel aastal sõpru täis kõik sood ja rabad, neist kihab mets ja mustab mererand. Kui viskad kivi, ikka mõnda tabad, sest kõiki sa ei ole avastand.
traditsioonilise vormiskeemiga. Kiirete osade traditsioonilises vormis vaheldub refräänilaadne orkestriteema (ritornell) muutuvate soololõikudega. Vivaldi annab orkestriritornelli kanda osa üldkujundi ning kirjutab värvikalt ja dünaamiliselt vahelduvad helipildid peamiselt viiuli soololõikudesse. Aeglastes teistes osades kuuleme sageli mitut kontrastset kujundit üheaegselt, näiteks ,,Kevade'' II osas (,,Ja õitsval aasal tukub lehtede õrna sahina saatel kitsekarjus, truu koer tema kõrval.''). Nimetatud kogumik sisaldab rohkesti programmilisi kontserte, tuntumad neist on viiulikontsert ,,Torm merel'' ja flöödikontsert ,,Öö''. Vivaldit tunneme peamiselt tema orkestriloomingu põhjal, ometi oli ta ka 49 ooperi, paljude kantaatide, oratooriumide ja kirikumuusika autor. Vivaldi oopereid lavastati Veneetsias tema tegevusajal rohkem kui kellegi teise omi ning ooperiloojana tundsid teda veel
kirjanik 1965. aastal. Luulekogus on valik erinevaid tema luuletusi ja see on 170 lehekülge pikk. Juhan Smuuli "Väikse luuleraamatu" valisin ma selleks, et tutvuda Smuuli loominguga. Ma polnud ta loominguga varem kokku puutunud ja oli huvitav lugeda. Luulekogu läbivaks teemaks oli meri, sealhulgas ka ilmastikuolud merel. Näide luuletuste läbiva teema kohta: "Atland, märatsev Hannibal, magab. Ta ei norska. Ta uni on hea. Meie triiviva laeva taga Tuhat kajakat tukub ta peal." Palju luuletusi rääkisid ka sõdadest ja kodumaa kaitsest. Näiteks "Mälestusi isast" ja "Võitmatud on meis." Minu jaoks olid luuletused liiga sünge sisuga ja masendavad, aga ju oli siis aeg selline. Luulekogu on väga tõsine ja huumorit sealt ei leia. Luuletustel puudub kindel stiil. Enamus luuletusi on küll riimilised, kuid on ka vabavärsilisi luuetusi. Juhan Smuul kasutab väga palju epiteete ja isikustamist. Isikustamised nagu
astus tee peal kõrtsist läbi ega saa tuttavatega sealt nii ruttu tulema. Mari kuuleb väljas mingeid hääli ning saadab Jaanuse vaatama. Kui Jaanus ukse lahti teeb lendab see ise lahti. Margus ukse taga, püss käes. Mari küsis, et ega hunte kallale ei tulnud, kuid Margus oli hundi maha lasknud ning Jaanus ulatas talle rätiku, et ta saaks oma püssi puhtaks teha. Nii, kui Mari Marguselt midagi küsis, sai ta alati karmi vastuse osaliseks. Mari läheb magama ära, vanaema tukub. Väljas on hundi ulgumist kuulda, Mari jookseb Marguse juurde, et ta läheks vaatama. Nii, kui Margus ukse lahti lööb kukub talle sülle Tiina. Ta näeb, et Tiina veritseb. Margus läks ahastusse, ta arvas, et Tiina oligi seal Pähnipalus, kelle ta maha lasi. Ning Tiina vastas "jah!" Ja Tiina tänas teda, kuna nüüd sai ta minna oma tõelise ema juurde, taevasse!
Klaasrõdus vara ootasin ma sind, Kui üle läve päikse kuldne king Arg-aralt astus. Nagu kirju lint End keris üle aia lõhnaving. Sa tulid läbi valge õilmemöllu. Mis sädeles kui liblikate ring. (Marie Under) Visnapuul oli märksa vähem kirjutatud suveteemalisi poeeme. Leidsin ühe luuletuse. See meenutas mulle ühte suvepäeva, mis oli rahulik ja vaikne. ,,/ Ma tukub. Unes kivid, puud ja teed. / Üks sära valuleb veel vaiksel veel. / Siin-sääl veel laulahtu, üks vaikne kuisk. / Öö saabub. Magab reha, puhkab luisk. /" Vähem käsitletud teemad Underil ja Visnapuul olid sügis ja talv. Kaks aastaaega, mil nende meelest ei ole tulemas midagi head: sooja ega ilusat. Visnapuul oli neid luuletusi Underist ka märksa vähem, aga üks luuletus räägib kaunist sügisest Euroopas. ,,/Lehti puudelt sajab /
Ja neil onnii rõõmsadja rumalad näod. Salk sadamamehi käib õõtsudes seal, kui kannaksid maakera õlgadel peal. Kommentaar: Räägib tänavaelust, kus kurjust on palju ja sahkendamist küllaga. Inimestel on koguaeg kiire ja see ongi linnaelu. Mulle meeldib see luuletus, kuna siin räägib palju sellest, missugused tänavad ongi. Valus valgus Atland, märatsev Hannibal, magab. Ta ei norska. Ta uni on hea. Meie triiviva laeva taga tuhat kajakat tukub ta peal. Meie vööri ees kaugusesse kaovad poide ümarad tumedad pead. Lainet pole. Ei tõuse,eivao nad , nagu piiskopid istuvad reas. Vaiksel veel pole lõppu, ei algust. Taevaservani tõuseb ta ring. Ning ta kiirgab nii valusat valgust, nagu oleks tal silmad ja hing. Nõnda valusat valgust ta kiirgab, et sunnib sind sulgema laud. Ja nõnda see valgus mind piirab nagu kauge ja igatsev laul. Morn triivmeister sõneleb sillal, vannub vaikust ja taevast ja maad.
· Rüütlikirjandus kujutab daamikultust. Rüütlikirjandus oli ilmalik. · Daamikultus kirjandus ei peegelda enam rüütli kangelastegusid kuninga, isamaa või usu nimel, vaid rüütel teenib esmajärjekorras daami, kelle soovidele ta vastuvaidle- matult allub. · Trubaduurideks nimetatakse Euroopa esimesi kunstilüürikuid pärast antiiki. · Personifikatsioon isikustamine, looduesemetele või loomadele antakse inimlikud omadused. (maa tukub, reha magab, luisk puhkab) · Allegooria mõistukõne milles on üheaegselt kaks tähendustasandit: see mida jutustatakse ja see mida selle all mõeldakse. (rebane-kavalus, vikatiga luukere-surm). Allegoorilised on valmid, piibli tähendamissõnad, loomamuinasjutud jne. Keskaja olulisus: *uued keeled *kaubanduslikud linnad *kapitalistlik majandus *tuuleveskid, kompass. Kirjanduszanrid: *proosas: romaan, novell. *lüürikas: sonett, ballaad, romanss
Nagu kirju lint End keris üle aia lõhnaving. Sa tulid läbi valge õilmemöllu. Mis sädeles kui liblikate ring. (,,Suvine mälestus") Visnapuul oli märksa vähem kirjutatud suveteemalisi luuletusi. Kuid ma leidsin ühe, mis jäi mulle silma selle päevana suvel, mis on rahulik ning meeldiv ja vaikne aeg. ,,/ Ma tukub. Unes kivid, puud ja teed. / Üks sära valuleb veel vaiksel veel. / Siin-sääl veel laulahtu, üks vaikne kuisk. / Öö saabub. Magab reha, puhkab luisk. /" (,,Suvine öö") Vähem käsitletud teemad Underil ja Visnapuul olid sügis ja talv. Kaks aastaaega, mil ei ole tulemas midagi head ega sooja ja ilusat. Võib-olla sellepärast oli ka neid teemasi vähem sisse toodud. Visnapuul oli neid luuletusi Underist ka märksa vähem, aga üks luuletus räägib kaunist sügisest Euroopas
pliidirel tikutoos. Me perega oleme koos; matkamas kime soos. Lapsed on rmsad mnguhoos; me lemmik tegevus on loos. Autor: Alvaro-Mati Viilver 13. Iseloomustus Orava lemmiktoit on kbi; hiiglasel on suur vgi. Pnevaim koht on mgi; millest neme me lbi. Meil kigil on hbi; keegi kusagilt mind ngi. Mul on rmsameelne tdi; ma ootan toredaid pevi. Autor: Alvaro-Mati Viilver 13. Aastaajad Kevadel lumi sulama hakkab; veed vulisema hakkavad. Pev kenasti naeramata kukub; lumemees kusagil varjus tukub. Puudele tulevad lehed; ues ringi jooksevad mehed. Nd kigil on rmus meel; et kevad kestab veel. Suvel veed soojaks saavad; nd kik kiiresti randa kibelevad. Kiirustavad , et saada vette; kus kimas on trill ja trall. Suvel pike naeratab; Tuul aga meid jahutab. Sgisel lehed muutuvad; vrviliseks ja kirevaks. Nd ootame me talve; et nha oleks ta palge. sgisest td on palju; nii , et pungil meid vd. Autor: Alvaro-Mati Viilver 14. Snnipev Lastel on snnipev; pllul aga knnipev. Farmis jlle tnniev;
ja okste puntras hargneb sõlm lämmatab see päeva pudu, ja paisub pungi-punglev puu, hajub õhtusse kui udu kui laine laiub metsahõlm. hinge puhkematu tari. Näe, põõsas tuigub lindudest Selle aja tühi raskus ja lauludest, maa - hauludest, katab nagu jääkoor merd. allee kui põrand puhtaks pest Süda sees kui nuga taskus poolrõske veel. Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd. Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu, sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab? Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu? Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis, pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut. Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis
keskpäevakuma, merekalade helendamine. Polaartursa e. saika paljumiljonilisi parvi jahivad valgevaalad. On ka jäätursk, lükood, kulleskala, merihärg, mägihõrnas, madutähed, rõngasussid, meduusid. Tundrakalad taluvad täielikku jäätumist. Jääkaru on Arktika sümbol. Võib kaaluda kuni 800kg. Pesakonna suurus on 1.87 poega. Pojad võõrduvad emapiimast 24-28 kuu vanuselt .Emakarud sigivad edukaimalt 10- 19 aasta vanuselt . Emakaru tukub 6 kuud lumest koopas toiduta, ei maga talveund. Jääkaru elab kuni 30 a. Toitub viigerhüljestest, lõpnud morskadest, morsapoegadest. Hea ujujana võib ta puhkuseta läbida üle 40 km. Ta tihe kasukas hoiab sooja nii vees kui kuival maal. Ema hoolitseb poegade eest 2 aastat. Jääkaru on suurim tänapäeval elav kiskja. (Randla 1990, Lk 146) Narvali populatsiooni kuulub enam kui 30 000 ja enamik neist elab Kanada Arktikas, Gröönimaal, ka Põhja – Jäämeres
rüütliromaanidele. Keskne motiiv Püha Graali karika otsimine, milles kõik rüütlivoorused esile tulevad. 11. Mis on allegooria? Mis on personifikatsioon ehk isikustamine? Too mõni näide mõlema kohta. Allegooria mõistukõne, milles on koos kaks tähendustasandit see millest jutustatakse ja see mida mõeldakse. Loomade kohta: rebane kavalus; karu kohmakus. Isikustamine loodusesemetele või loomadele antakse inimlikud omadused. Maa tukub. 12. Mida kujutab endast keskaegne Roosiromaan? Teemadeks on armastus, sümboliks roos. Roosiromaani allegooria kujutab rüütlikultuurile omast naise kummardamist, mis ei pea lõppema vastuarmastusega. 13. Mida kujutab endast keskaegne Rebaseromaan millised tegelased seal on? Keskaja kuulsaimad jutustused olid ,,reinuvader Rebase seiklused", mida hiljem nimet, rebaseromaaniks. Peategelaseks rebane (kaval tüssaja). Selles peitub keskaegne sümboolika .
aasta algul määras Eesti Ajutine Valitsus Vilde teadetebüroo juhatajaks Kopenhaagenisse ning sama aasta lõpus saadikuks Berliini [1]. Aastatel 19201923 oli ta Berliinis vabakutseline, alates 1923. aastast elas Tallinnas. Eduard Vilde suri 1933. aastal ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinnas Metsakalmistule. "Külmale maale" E.Vilde Raamat algab sellega, et peategelane Jaan on kirikus ja tukub, sest on väsinud raskest tööst ja pikast teest kirikusse, mille ta pidi läbima jalgsi. Peale kirikut satub ta kokku Anniga, tüdrukuga, kellega nad on juba ammused sõbrad. Anni pakub Jaanile saia, aga see ei taha seda esialgu vastu võtta, sest häbeneb oma vaesust ja nälga. On ju Anni rikka mehe tütar, aga Jaan kõigest vaene pops ja elab lagunenud saunas koos ema ja õdede-vendadega. Jaan satub koduteele koos teise vaesega. Tee on pikk ja külm, hanged sügavad
enda poole tühiste lubadustega. Inimesed muukui tahtsid sinna vaba mehe maale, kus kõikidele jätkus tööd ja leiba, kuid langesid siiski lõksu. Nende unistused imeilusast elust pidid siiski purunema. Inimesi, kes langesid siis Nõukogude Liidu "võrku", ongi luuletuses mõistetud kui nõrkade ämblikena. Naiste mäss Päike jookseb pilvede metsas kui kuldne hirv, Aga pood on suletud, vaateaknal konutab sirm. On lõunavaheaeg ja letil tukub isane kass, Diektorgi magab, kõht punnis ja plass. Viis naist on ukse taga sabas, Kui üks päikesekiir nende lagipäid tabas. Ja kohe viirastub neile metsa haljas müür Ning jõeäärse künka liivane küür, Ja aasad, kus lõhnab lilli värilisi, Kus pole autosid ja ametnikke närvilisi. Naised piimapudelid taovad puruks vastu seina. Kaotatud kopikad meeles ei tekita leina. Maha jättes turukotid jooksevad nad metsa poole amokki.
Peedukene pehmes sängis, pehmes sängis teki all. Uni tuleb Uni tuleb, unel rutt, uni nagu muinasjutt, kuldset krooni kannab pääs, maimu maiustoidud käes. Uni tuleb üle aia, üle lagendiku laia, langeb lapse laugele, kannab kannid kaugele. Kui sa magad magusasti, viivukese vagusasti, siis sa homme vara virgud, vara virgud, suureks sirgud. Õhtu õõtsub meie õue Õhtu õõtsub meie õue, Ullile toob une põue, Tiiu tugitoolis tukub, jalast kingakene kukub. Kurg viib kinga kesale, vares paelad pesale; nii toob hommik nutu silma -- Tiiukene kingast ilma! VARANE KULDNOKK Õhus tundub kevadet Vastlapäev on möödas ju -- käes on sumbund paastukuu. Udutab ja vihma tibab, niiskust, niiskust alla ribab. Kraavides ju voolab vett. Õhus tundub kevadet, olgugi et vahestki tuleb lund ja rahetki. Päikest harva näha saab -- pilvi palju ratsutab,
tunded. Oma looduslüürikas on ta kujutanud kõiki aastaaegu, aga kõige hingelähedasem aastaaeg tundub Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi. Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi. 6)" maale" Külmale E.Vilde "Külmale maale" Raamat algab sellega, et peategelane Jaan on kirikus ja tukub, sest on väsinud raskest tööst ja pikast teest kirikusse, mille ta pidi läbima jalgsi. Peale kirikut satub ta kokku Anniga, tüdrukuga, kellega nad on juba ammused sõbrad. Anni pakub Jaanile saia, aga see ei taha seda esialgu vastu võtta, sest häbeneb oma vaesust ja nälga. On ju Anni rikka mehe tütar, aga Jaan kõigest vaene pops ja elab lagunenud saunas koos ema ja õdede-vendadega. Jaan satub koduteele koos teise vaesega. Tee on pikk ja külm, hanged sügavad. Pidevalt on nad
Trepp on hämar ja ebaühtlaste astmetega. Umbes poolel maal teeb trepp käänaku ja jutustaja märkab trepi otsas valgust. Nad jõuavad koridori, mille otsas paistab piimklaasist uks. Selle taga paistab keegi naisterahvas end lahti riietamas ja noor tütarlaps jutustaja kõrval suunab jutustaja kõrvale, teisele teele. Nad hakkavad liikuma paremale ja mööduvad paljudest ustest, enne kui jõuavad üheni, mille kõrval laua najal tukub keegi valges kitlis noormees. Tütarlaps koputab uksele ja nad sisenevad vastust ootamata. Toas on suur puust voodi, millel lamab keegi meesterahvas. See ongi Olle. Olle nimetab tütarlast Bellaks. Viimane tuletab Ollele meelde, et ta külalist liiga kaua kinni ei peaks, kuna too peab veel lõunasöögile jõudma. Bella lahkub ja Jutustaja jääb Ollega kahekesi. Ta märkab Olle põlenud käsi ja need meenutavad talle kedagi, ent ta ei tea täpselt keda
jõuavad trepini. Trepp on hämar ja ebaühtlaste astmetega. Umbes poolel maal teeb trepp käänaku ja jutustaja märkab trepi otsas valgust. Nad jõuavad koridori, mille otsas paistab piimklaasist uks. Selle taga paistab keegi naisterahvas end lahti riietamas ja noor tütarlaps jutustaja kõrval suunab jutustaja kõrvale, teisele teele. Nad hakkavad liikuma paremale ja mööduvad paljudest ustest, enne kui jõuavad üheni, mille kõrval laua najal tukub keegi valges kitlis noormees. Tütarlaps koputab uksele ja nad sisenevad vastust ootamata. Toas on suur puust voodi, millel lamab keegi meesterahvas. See ongi Olle. Olle nimetab tütarlast Bellaks. Viimane tuletab Ollele meelde, et ta külalist liiga kaua kinni ei peaks, kuna too peab veel lõunasöögile jõudma. Bella lahkub ja Jutustaja jääb Ollega kahekesi. Ta märkab Olle põlenud käsi ja need meenutavad talle kedagi, ent ta ei tea täpselt keda.
kodus? On's need asjad meie lepingu jaoks olulised? Jätke see patsutamine ja klammerdumine. Olgu ta minu jaoks hing. Üks sõnum, mõte, siiruseavaldus, üks pilk temalt neid soovin ma, mitte uudiseid ega suppi. Poliitikat ja keelepeksu ja naabriteeneid võin ma saada odavamatelt kaaslastelt. Kas ei peaks sõbra seltskond olema mulle poeetiline, puhas, universaalne ja suur nagu loodus ise? Kas ma peaksin tundma, et meie side on labane võrreldes tolle pilvetriibuga, mis tukub silmapiiril, või selle õõtsuva rohupuhmaga, mis ojakese kaheks jagab? Ärgem halvustagem seda, tõstkem see tolle mõõdupuu kõrgusele. See suur trotslik silm, see põlglik ilu ta ilmes ja käitumises ei haava sind pisendamisega, vaid pigem tugevdavad ja ülendavad sind. Kummarda tema ülimuslikkuse ees; ära soovi, et ta ainsagi mõtte võrra kehvem oleks, vaid kogu ja võta kõik need aarded ükshaaval arvele. Näe temas oma paarikut. Olgu ta sulle alati
Kes teda söövad? toonekurg, kull, kotkas, rebane, nugis, kotkas, öökull, toonekurg, kährik rebane, siil, mäger Käitumine roomab kiiresti, ronib puu otsas roomab kiiresti Eluviis peab jahti päeval, öösel puhkab peab jahti öösel, päeval tukub 40 Söömine neelab saagi elusana surmab saagi mürgiga Pojad kooruvad munadest sünnivad Talveuni magab talveund magab talveund 41 Linnud Elupaik kõrbetes, mägedes, metsades, tundras, veekogude ääres jne. Paljud linnud elavad
Ei ole vaja vanu asju meelde tuletada. Laske surnud magada! Me... ei ole keegi... puhtad tema elust ega surmast! Keegi ei vasta, tume meeleolu on maad võtnud. MARI (aralt). Kas sa süüa ka tahad? MARGUS (karmilt). Ei. MARI. Kust sa süüa said? MARGUS (kärsitult). Ükskõik, kust ma sain või ei saanud. MARI (nukralt). Midagi sa ei taha, midagi sa ei räägi... (Murelikult minema hakates ja peatudes.) Magama tuled ka või? MARGUS. Mine peale! Mari haavunult ära, vanaema nagu tukub. Jaanus ehib magama minema; ei 30 räägita sõnagi. Korraga huntide ulumine lähedal. Jaanus ärevil, Margus kargab püsti ja kuulatab teravasti. JAANUS. Häbematuks lähevad need ka! VANAEMA (kui ulumine ikka edasi kestab, pomisedes). ...Oh Peeter, püha sulane, pane koerad kale'eie, hurdad ümber rõnga'eie... MARI (särgiväel, erutatult üle kambri läve). Margus
Onomatopöa loodushääli jäljendavad sõnad Kõnekujundid Võrdlus võrreldakse midagi: loll kui laua jalg Metafoor asendatakse põhitähendus: noorus e ajaratas Metonüümia tähenduse ülekanne: kokku said kroonitud pead Hüperbool liialdav suurendamine: ääretu meri Litootes vähendamine: põialpoiss, piitsavars Sünekdohk valitakse kitsam tunnus: sõin taldriku suppi Personifikatsioon- isikustamine: maa tukub Allegooria mõistu jutt. Pikem teos: Piibel Perifraas ümber ütlemine sõnadega: loomade kuningas, ladina kõõk- aptek Eufenism peite sõna, usundiga seotud: metsa kutsu Värsjalg värsi algüksus, kus vahelduvad rõhud või rõhuta silbid või pkkad ja lühikesed silbid Trohheus kõige levinum värsijalg. - # - u. Tere, laine, mere laine Stroof luuletuse salm 2 värss 3 värss 4 lik värss- kvanträän Riimid jagunevad sammiti mitmeti. On algriim
4135. Armastus on kõige suurem vägivallatseja ta tahab endale kas kõike või mitte midagi 4136. Armastus suudab loota seal, kus mõistus heidaks meelt. Armastus ei ole kaupmees, kes oma kapitalimahutused tagasi tahab saada 4137. Ükski lumehelves ei tunne ennast kunagi laviinis süüdi. 4138. Take a picture lasts longer. 4139. See ei ole niivõrd sõbra abi, mis meid aitab, vaid teadmine, et nad meid aitavad. 4140. Kuhu homme sind viivad sügisvihmad ja tuul? Ainult taamal üks pilv tukub kuuskede kuklas, päev veel uneleb nukralt, kuni helendab võlv. Ainult asjata kõik tardub soonteski veri. Tähti taevas, kui teri, needki kustuvad kõik. Ainult oota üks viiv ma ei karda, ei võitle, ei palu, ei sõitle, kui sind miski siit viib. Ainult tea, et on minus osake sinust, sinus osake minust, ainult tea, et on. Ainult vaikib see suu, öelda homme on raske; rohul sädeleb kaste, ainult õun kukub puult. 4141
Poisil olid omad põhjused rõõmustamiseks, sest õpetaja oli tema perekonnas kostil ja oli poisile küllalt põhjust andnud vihkarniseks. Õpetaja abikaasa pidi mõne päeva pärast maale külla sõitma ja nii polnud .plaani teostamisel karta mingit segamist. Õpetaja valmistus tähtsateks sündrnusteks ette alati sel viisil, et uimastas end tublisti alkoholiga, ja sildimaalri poeg ütles, et kui koolmeister on ekamineerimispäeva õhtul parajasse vormi jõudnud ja oma toolil tukub, siis «korraldab ta asja», äratab õpetaja õigeaegselt ja ruttab kooli. Oodatud huvitav sündmus saabus määratud ajal. Kell kaheksa õhtul oli koolimaja heledasti valgustatud ja lehtedest ning lilledest pärgade ja vanikutega ehitud. õpetaja troonis poodiumil oma suurel toolil, selja taga klassitahvel. Ta näis kaunis pehme olevat. Kolmel pingireal mõlemal pool ja kuuel otse tema ees istusid linnakese tähtsaid isikud ja õpilaste vanemad. Temast
annaabi.ee 
