Juhan Smuul (0)

Valus valgus
Juhan Smuul
19.september 2014
Rebeka Ränk
10. klass
Luulekogu tutvustus
Juhan Smuuli 1972. aastal trükitud luulekogu „Valus valgus” räägib oma noorimast õest, isast ja oma lapsepõlve elust.
Luulekogus luuletused räägivad mälestusi lapsepõlvest ja aasta aegadest .
Juhan Smuul on väga vabakutseline luuletaja, sellepärast on tal luulekogus ka väga selliseid vabalisi mõisteid ja ka arusaamisi maailmast.
Kuna Juhan Smuul sündis NSVL -u ajal, väljendab ta ka luuletustes seda aega, kus polnud õieti midagi ja oma lapsepõlvest sel ajal.
Palju luuletusi on tal tehtud mere teemast ja meremeheks olemisest, n: raamatu pealkiri „ Valus valgus ”
Mu noorim õde
Mu noorim õde mängis liivakastis,
kui kodust alustasin sõjateed.
Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
ja kaelas kandis rannarohust keed .
Ta käbiloomadele jutte vestis,
nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid.
Ja väike käeke virgalt liiva tõstis
või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid.
Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus
ja rätti surut ema vaikne nutt,
siis tõusis rinda valuline õrnus
ja vähesõnaliseks vaibus jutt.
Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt
ja kätes hoidsin kahte liivast kätt.
Augustipäikse kõrvetades kuumalt
siis lõpuks – lapse jumalagajätt . . .
End koduvärav avas kindlas kaares
ja vanker veeres mööda kallakut.
Mull` õeke järel` heitis rõõmsalt naerdes
peotäie liiva, kuuma, kollakat.
Päev päevajärel – möödunud on aasta.
Ja homme olla võiks kas kuul või gaas.
Kuid loodan, ükskõik kuidas surm ka laastaks,
sind näha ometi ma peatselt taas!
Kommentaar: See onarmas luuletus venna armastus õekese vastu ja suve rõõmsast soojusest.
Mulle meeldib see luuletus , kuna see on nii armas ja mõtleva panev.
Tänavapilt
Nüüd tänav onhäälija liikumist täis.
Seal kostavad sammud ja tramm juba käib.
Kes tulevad vastu – mis nendest sa tead?
Seal astuvad saatused – kurjad ja head.
Pilk kisendab: Halasta! Ära mind löö!
Läks naine, kes üksikuks jäi sellel ööl.
Kaks poisikest lumises lahingus on.
Üks on neist Kutuzov, üks – Napoleon .
Kuid raagus ja lumise pärnapuu all
kaks armunut räägivad sosinal.
Nad vaatavad üksteist kui varased käod.
Ja neil onnii rõõmsadja rumalad näod.
Salk sadamamehi käib õõtsudes seal,
kui kannaksid maakera õlgadel peal.
Kommentaar: Räägib tänavaelust, kus kurjust on palju ja sahkendamist küllaga.
Inimestel on koguaeg kiire ja see ongi linnaelu.
Mulle meeldib see luuletus, kuna siin räägib palju sellest, missugused tänavad ongi.
Valus valgus
Atland, märatsev Hannibal, magab .
Ta ei norska. Ta uni on hea.
Meie triiviva laeva taga
tuhat kajakat tukub ta peal.
Meie vööri ees kaugusesse kaovad
poide ümarad tumedad pead.
Lainet pole. Ei tõuse,eivao nad ,
nagu piiskopid istuvad reas.
Vaiksel veel pole lõppu, ei algust.
Taevaservani tõuseb ta ring.
Ning ta kiirgab nii valusat valgust,
nagu oleks tal silmad ja hing.
Nõnda valusat valgust ta kiirgab,
et sunnib sind sulgema laud.
Ja nõnda see valgus mind piirab
nagu kauge ja igatsev laul.
Morn triivmeister sõneleb sillal ,
vannub vaikust ja taevast ja maad.
Siis kasvatab madrust: „No millal
sinust, heeringast,meremees saab?
Kas kojujäi nutma su mammi,
kas kirja eiole veel talt?
Tahad , kallan sull`viiskümmend grammi
puhast piiritust kompassi alt?
Tahad – varastan! Hakkan või suliks
-ära noruta ainult!” - Ning veel
hõõgub jäine ja rahutu tuli.
Valus Atlandi valgus on see.
Selles valguses kallas on kauge.
Junga lõpmatult viisikest veab:
„Süda igatseb selliseid laule . . .”
Kuid milliseid laule – ei tea.
Laev laeva sireeniga huikab.
Siis on vaikus . Kuid und ma ei saa.
Kord kui õnn, kord kui valu- nii tuikab
mõte suvisest kodumaast .
Kommentaar: Selle luuletuse pealkiri on pandud raamatu pealkirjaks, kuid tegelikult see luuletus ei ole huvitav ega parim.
Mulle see luuletus ei meeldi, sest see on igav ja mitte köitev.
Autoristist
Juhan Smuul õppis 1930-1936 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu kliinikusse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus.
Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas.
Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik.
Aastatel 1951–1953 oli kirjanike liidu aseesimees ning esimees 1953– 1971
Juhan Smuul oli NSVLÜlemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja ENSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik. Aastail 1956–1958 oli ta EKP Keskkomitee liige.
Juhan Smuul on kaasa teinud ajalehekorrespondendina või kirjanikuna ekspeditsioonid heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antartikasse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merel 1959 , Teravmägedele 1960.
Looiming

• "Tormi poeg"
  
• "Järvesuu poiste brigaad "
  
• " Poeem Stalinile"
  
• "Mina – kommunistlik noor"
  
• "Kirjad Sõgedate külast"
  
• "Jäine raamat"
  
• "Jaapan meri, detsember"
  
• " Muhulaste imelikud juhtumused Tallinna juubelilaulupeol"
  
• " Muhu monoloogid"
  

Luulekogud

• "Karm noorus"
  
• "Et õunapuud õitseksid"
  
• "Mere ja taeva vahel"
  

Näidendid

• "Atlandi ookean"
  
• "Lea"
  
• "Kihnu Jõnn ehk Metskapten "
  
• "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi"
  
• "Enne kui saabuvad rebased (Pingviinide elu)"
  

Kasutatud materjal:
Raamat: Juhan Smuul „Valus valgus ”
Internet: http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Smuul