Essee Sõja kujutamine kirjanduses (0)

Tartu Ülikool Sotsiaalteaduskond Haridusteaduste instituut Essee Sõja kujutamine Eesti kirjanduses  Eesti kirjanduse ajalugu FLKU.05.090. Koostanud ... Juhendaja  Tartu 2016


   Pole olemas midagi laastavamat kui sõda. Aastatuhandeid on sõda olnud kui restartnupuks inimkonnale. Sõda langetab inimese looma tasemele, kus me peame õppima, kuidas olukorra ning keskkonnaga kohaneda. Me peame  kõrvale  heitma  kõik enda eelnevad  teadmised  ja oskused   ning   keskenduma   vaid   ühele   aspektile   –   ellujäämisele.   Sõda   on   ka   üks   enam kajastatud teemadest kirjanduses läbi ajaloo, ilmselt põhjusel, et see on niivõrd aktuaalne. Sõja kohta on tohutu hulk materjali, mida kirja panna ning ilmselt ei lõppe sellel teemal arutlemine   veel   pikaks   ajaks.   Kestavad   ju   sõjad   ka   tänapäeval.   Mitte   küll   nii   suure mastaabilise inimkaotusega kui näiteks Teise Maailmasõja ajal, kuid laastamistööd on siiski märgatavad.     Usun ja tean, et paljud kirjanikud ja luuletajad on inspiratsiooni saanud just sellest, et nemad ise olid kaasatud sõjakeerisesse.  Kellele  mõjus see laastavalt,  kes sai sõjaolukorrast alget loomeilmutustele, see kajastub väga hästi sõjajärgses kirjanduses. Näiteks saame võtta Gustav Suitsu. Tema ei olnud otseselt sõjategevusega seotud, kuid selle eest Rootsi pagema pidi siiski. Minumeelest on Suits üks nendest, kes sai millestki nii koletust inspiratsiooni ning lõi midagi kaunist ning lugemisväärset. Lugedes tema luulet on selge, et inspiratsioonitulv oli temal   sõjaajal   kõrge.   Osadest   luuletustest   jääb   lausa   mulje   nagu   ta   oleks   sõda   oodanud. Hirmsatest   olukordadest   elus   on   lihtsam   kirjutada,   kui   kõigest   heast   ja   keskpärasest. Kirjutama panevad hirm ja armastus ning kui ühte võtta ei olnud, tuli teisele lootma jääda. Need on ilmselgelt kõigest minu spekuleerimised, kuid ma ei imestaks, kui ka kellelgi teisel tekivad sarnased mõtted lugedes Suitsu luuletusi.  „Me seisame kahe riigi väraval: See üks on pimedus ja teine valgus. Me, noored, ootame pilgul säraval: Nüüd see ligineb: lõpp ja algus! Viimaks ometi!“ Tegemist on Gustav Suitsu luuletuse „Lõpp ja algus“ teise ning ka viimase stroofiga. Antud stroofi võib mitmeti mõista. Ühelt poolt jääb mulje, et seistakse kahe riigi vahel teadmatuses, mis   saama   hakkab   ning   kumb   riik   nende   koduks   saab.   Teisalt   vaadates   võib   ’riik’   olla metafoor   Taevale   ja   Põrgule,   sest   teises   reas   kirjeldab   ta   ühte   kui   valgust   ning   teist   kui pimedust.   Tõlgendada   saaks   mitut   moodi,   kuid   vaadates   aega,   millal   Suits   enamus   oma luuletustest kirjutas, siis paratamatult tekib tunne, et tihtilugu räägib ta siiski sõjast. Sõda on alati aktuaalne ning tähtis teema, olenemata ajastust. Gustav Suitsu eluajal oli see aga eriti aktuaalne, sest teadupärast elas Suits ju üle nii Esimese kui ka Teise Maailmasõja. Minujaoks on Suitsu luuletused mõneti arusaamatud, sest päris tihti ei saa aru, kas tal olidki teatud vaated


või   olid   tema   luuletused   just   pilkamiseks   mõeldud.   Kindel   on   aga   see,   et   sõda   on   tema kirjanduslikku elukäiku väga tugevalt mõjutanud.      Sõda jätab endast maha jälje nii linnasiluetti kui ka inimeste hinge. Linnasid ehitatakse uuesti  üles,  kuid armid   hinges  võivad  inimesi  kummitama  jääda   veel  aastateks   kui mitte terveks   eluks.   Sõjakoledustest   kirjutada   võib   olla   küll   emotsionaalselt   väga   kurnav   ent sellegipoolest   usun   ma,   et   koletutest   asjadest   on   alati   lihtsam   kõnelda.   Sõjajärgselt   saab kirjutada kasvõi kõigest sellest, mida me oma silmadega näeme; hüljatud kodud, tühjad pilgud ning armastatud  kultuurihooned, millest  on järele  jäänud ainult mälestused. Nõnda laulab Käsu Hans oma nutulaulu Tartu linnast, mis Põhjasõjas sisuliselt ära hävitati. Käsu Hans alustab luuletuses Tartu linna varasema jõukuse ning hea elu kirjeldamisega:          "Ma olli väega kuuluss liin üle kige Liivamaa: kik nee kalli asja siin mino isen olliva; akadeemi säeti, suure kohto mõisteti enne mino isen siin. Oh, ma vaene Tarto liin!“ Ent ruttu muutub luuletus nutulauluks, kirjeldamaks sõja muserdavaid tagajärgi. Käsu Hansu nutulaul annab tõeliselt hea ülevaate sellest, kui väga armastatakse enda kodu ka siis, kui sõda sellest üle on käinud. See laul pajatab kõigest koledast, mis sõda endast maha jätab ning millest tihti tegelikult vaikima peaks.     Sõda kui nähtus on ilukirjanduses minu meeltmööda üks enim kajastatud teemadest üldse. Ilmselt   põhjusel,   et   see   on   lihtsalt   mõjutanud   niivõrd   paljude   inimeste   elukäiku   ja loomeinimestel on alati olnud alust millestki midagi luua. Sõja alla loen mina ka kodumaa kaitsmise võõraste sissetungi ning võõra võimu vastu. Seega saab rääkida ka ärkamisajast ning siinkohal võime arutleda armastatud Emajõe Ööbiku – Lydia Koidula üle. Patriootlik Lydia ei olnud kunagi otseselt sõjaga seotud, kuid armastus kodumaa ning selle kaitsmise vastu pani teda looma eestlastele  niivõrd hingeminevat  luulet, et tema  loomet  hinnatakse ilmselt ka veel sajandeid pärast tema surma. Usun, et Koidula püüdis oma luuletustega rahval eestlust ning kodumaad hinges hoida. Ei taha ju keegi, et nad enda juuri unustaksid ning Koidula tegeles sellega püsivalt enda elu lõpuni. Tema armastus Isamaa vastu oli nii tugev ja magusvalus, ilmselt ei kahelnud ta kunagi Eesti võimekuses ühtseks ning tugevaks riigiks


jääda. Usun, et ka Koidula kartis võõrast võimu, kuid ta oli valmis vastu seisma sellele kasvõi üksinda.   Vähemalt   nõnda   loen   ma   välja   tema   luuletustest.   Koidula   luule   on   äärmiselt kaasahaarav ja ülesutsitav ja ma olen kindel, et täpselt seda ta enda loominguga saavutada püüdiski.  „Isamaa! Isamaa! Süda, hõiska, helista! Räägi, räägi alate Tema ilust teistele! Kõnele, kuis tema kaenlus Hingata nii armas on! Seleta, kuis valu näha Tema eest so au ja õnn, Kuis so ülem osa ta – Isamaa! Isamaa!“ Lydia Koidula luuletused on ehe näide sellest, kuidas millestki koledast on sünnitatud midagi niivõrd kaunist ja ehedat. Ei saa öelda, et Koidula elas koledal sõjaajal, kuid ei saa ka öelda, et ta elas vabaduse ning eestluse õitsengu ajal. Koidula elas väga keerulisel ajastul, kus rahvas oli justkui sõjavangis, kuid siiski püüdles selle magusa vabaduse poole. Sulnis Emajõe Ööbik aitas sellele kaasa, tema hoidis neid jalul ning lohutas oma loominguga, tema kinnitas, et kõik saab korda, sest armastus Isamaa vastu on suurim kõigest muust. Lydia Koidula oli sõjas. Ta oli sõjas võõra ning väära võimu vastu. Lydia sõdis kogu elu ning usun, et tema sõjakusel oli suur teene Eesti rahvale – tema hoidis kõiki lootuses, et kord saab sõda otsa ning taas saab hingata vabaduse magusat lõhna.       Sõjateema kirjanduses pole minu meeltmööda  kunagi olnud neutraalne.  Niivõrd rasket teemat ei saa kuidagi neutraalselt kirjeldada, sest selle mõju inimkonnale on tohutu. Sõjast räägitakse hinnanguliselt siiski kui millestki õudsest ning hirmutavast. Sellest võiks järeldada, et siiski püütakse inimestele teatud pilti sõjast luua. Kui literatuurses maailmas kujutataks sõda neutraalselt, siis annaks see inimestele võimaluse enda valik teha, kas sõda on negatiivne või positiivne nähtus. Aga selle kujutamine neutraalsena on üsnagi võimatu, sest sõda pole tundmatu   nähtus   ning   inimesed   enamasti   siiski   on   juba   varasemalt   sellest   teadlikud.   See tähendab, et neil on juba enne raamatu kätte võtmist oma arvamus sõja kohta olemas, teos võib sellele arvamusele vaid suunda või teisi vaatenurki lisada.       Sõja kui nähtuse tähtsus on pidevalt ajalises muutuses. Näiteks julgen väita 19. Sajandi alguses ei ole see niivõrd aktuaalne kui sama sajandi lõpuks. 19. Sajandi lõpus oli Eestis


ärkamisaeg   ning   kogu   maailm   lähenes   Esimesele   Maailmasõjale,   seega   võrreldes   sajandi algusega   on   tähtsuse   vahe   märgatav.   Raske   on   aga   sellele   tõepõhja   luua,   sest   raamatute väljaandmise aastad ning sisu ei pruugi omavahel seoses olla. Näiteks on kirjutatud mõni raamat 19. sajandi lõpul ning teoses on tugevalt tunda sõjahõngu, see annab alust arvata, et autor   kasutas   pingelist   sõjaeelset   olukorda   enda   kasuks   ära.   Sellegipoolest   ei   saa   seda sajaprotsendiliselt   väita,   sest   autor   võis   raamatu   kirjutamist   alustada   juba   aastaid   varem, rahuajal ning nüüd alles selle avaldanud. Me võime arvata ning seoseid luua, kuid tõde jääb meile tundmatuks. Oleksin näiteks tahtnud tuua "Tasuja", mis ilmus samuti 19. sajandi lõpul, kuid tehes natukene uurimistööd, avastasin ma, et autor oligi sellega varem juba algust teinud. Siiski   julgen   väita,   et   on   olemas   mõjufaktorid   seoses   ajastamisega,   kuid   neid   on   raske tõestada.       Esteetika   mõjutab  väga  sõja  kujutamist  kirjanduses.  Kuna  esteetilisi  väljendusviise  on tohutul hulgal,  siis on ka sõja kirjeldamiseks literatuuris  palju erinevaid  võimalusi.  Mõni kirjanik valib sõja kujutamiseks robustse ning võimalikult tõetruu viisi, kirjeldades asja just nii nagu see oli. Kirjanik ei ilusta ega jäta ka midagi välja. Selline kirjeldusviis on väga loomulik modernismiajastule 20. sajandi alguses ning keskpaigas. Sellisel kirjeldusviisil on ka omad riskid, sest mitte kõik ei ole nii aktsepteerivad ning leiavad, et nõnda koletul viisil maailma kujutamine võib meelde tuletada kunagi saadud arme.       Sõja kujutamisel kirjanduses on väga selge eristus, kuidas kujutatakse naisi ning kuidas mehi. Mehi kirjeldatakse tihti kui kodukaitsjaid ning vapraid sõdalasi, kes mitte mingil juhul oma kodumaa eest surra ei karda. Teostes, kus kajastatakse sõda, ei räägita palju naistest, sest nendel   ei   ole   otsese   sõjaolukorraga   midagi   pistmist.   Naised   on   tihti   raamatus   kõrvalised tegelased   ning   neid   kujutatakse   pigem   kas   ihaldusobjektide,   emade   või   kaasadena.   Üks vähestest teostest, mis räägib sõjas ka naise seisukohast on Tuglase kirjutet novell "Inimese vari". Antud novell  räägib  sõtta läinud noormehe emast,  kes igatsusest ning masendusest niivõrd hullus, et võõrast sõdurit enda pojaks pidas ja tema eest hoolt kandis. Ka raamatus "Tasuja", kus küll kajastatakse  mõnda naist, on nende roll on kindlalt ära määratud ning sõjategevusega neil pistmist ei ole. Naisi ei võetud väkke ning nemad jäid siiski kodu üleval pidama. Kui mees lahkus kodust, et võidelda enda riigi eest, sai naiseks see, kes pere eest hoolitses   ning   kodu  võõra   eest   kaitses.   Kirjanduses   sellest   väga   ei   räägita.   Kirjanikud   ei maini, kuidas naised üksi lastega hakkama pidid saama, elatist teenides ning ise samal ajal muretsedes.   Rohkem   räägitaksegi   sellest,   kuidas   emad,   tütred   ja   kaasad   enda   lähedasi igatsevad. Tihti pajatatakse sellest, kuidas sõda mehe ellu armi jätab ning teda emotsionaalselt kurnatuks muudab, kuid vähem mainitakse naisi, kes samuti kurnatud ning väsinud on. Naised


olid väsinud ootamast, muretsemast ning leinamast. Ka nende elud olid pea peale pööratud, kuid selle peale ei mõeldud. Naine pidi olema tugev, et hoolitseda laste ning kodu eest. Tal ei olnud aega muretsemiseks.     Sõda jälitab meid alati ning me ei leia sellest päriselt pääsu mitte kunagi. Enamikest teostest leiab näiteid sõja kohta, mis on sisse põimitud läbi sümbolismi. Sõjaajal oli ilmselt raske  teostesse selliseid rangeid teemasid panna ning läbi sümbolismi sai ka ühiskonnakriitilisi  väljaütlemisi teostada. Isegi teoses "Popi ja Huhuu" leidub minumeelest viiteid sõjale. Selles  teoses on kodu esindatud justkui terve riigina, Popi omakorda esindab saamatut ning abitut  rahvast, Isand armastatud juhti ning Huhuu esindab uut egoistlikku ning kurja liidrit. Sõjad  tekitavad tihti olukorra, kus rahvad peavad pendeldama mitmete võimude ja valitsejate käe  all, kelle korra ja nõudmistega leppida tuleb. Kui Isand lahkus ning koju ei naasnud, pidi Popi  edasi liikuma ning uue "liidri" leidma. Kuna rahvas on alandlik, siis leppis ka Popi uue ja  kurja liidriga, kes hoolimata kannatustest tema lõpliku heakskiidu teenis. Rahval on vaja, et  neid juhitaks ning teadupärast harjub inimene kõigega. Nii nagu harjus Popi uue liidriga,  harjub inimene ka uue valitsuse ning võimuga. Novellis oli aga Huhuu egoistlik ning liialt  iseseisev, mis paratamatult tekitas kaose. Niisamuti juhtuks ka ühiskonnas, kus valitsejaks  oleks ebasobiv võimuhull. Ehk vihjati siin satiiriliselt tollel ajal võimul olevale  kommunistlikule ideoloogiale, mis tahes tahtmata rahvast heaolust tühjaks lüpsis. See on aga  kõik minu oletus ning päris täpselt me siiski ei tea, kas Tuglas oli antud novelli pannud  sümboleid sõjast või on need vaid minu pettekujutelmad. Üks on aga kindel - sõjasümboolikat võib põimida lugematul arvul teostesse; eriti nendesse, mis sõjaaegses või -järgses ühiskonnas kirjutet on.    Tahes tahtmata ilma sõjata me ei saa, see on kõikjal meie ümber ja nõnda ka literatuurses  maailmas. On tegelikult väga koletu mõelda, et nii hirmsast asjast on tihti vaja kirjutada ja  meelde tuletada, kuid mina leian, et see ongi õige; on vaja, et me sõjast räägiksime, sest nii  me õpime. Sõda ei andnud meile rahu, kuid meil on vaja õppida enda esivanemate  kannatustest, et me teaksime ja oskaksime hinnata hetkerahu enda ümber. Nagu on ütelnud  üks minu lemmikluuletajaid Gustav Suits  "Sõda ei andnud rahu, sõjast lahti ei saa. Tasaseks taipu ei tahu tahes või tahtmata. Nooruse hõisked pagend, sihid veel silme ees. Pagedes kaasa ju hagend, heitluse enese sees."