TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Pedagoogiline Seminar
Noorsootöö osakond
Käesolev referaat on kirjutatud tutvustamaks TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia(TÜ VKA) huvihariduse lektor Külli Salumäe artikli „Kool on noorsootööks parim koht!“ põhilisi ideid ning artikli autori seisukohti formaalhariduse ja noorsootöö sidususest ning sellest tulenevatest probleemidest.
Juba artikli alguses toob K. Salumäe välja kaks vastanduvust formaalhariduse ja noorsootöö sidususes: positiivsest küljest on Eestis riigi tasandil koolinoorsootöötaja olemasolu vajadust hinnatud piisavalt kõrgelt, et võimaldada selles vallas tasuta kõrgharidust (TÜ VKA õppekava „ huvijuht -loovtegevuse õpetaja“); negatiivsest küljest aga puudub nii formaalhariduse süsteemis sees kui ka munitsipaaltasandil suures osas jätkuvalt valmisolek ja visioon „kasutada“ koolinoorsootöötajat nii õpetajate kui õpilaste intensiivsemaks ühiskonda integreerimiseks läbi nende osaluse suurendamise.
Järgnevalt peatub artikli autor lühidalt Viljandis õpetatava eriala arengul alates selle loomisest 1995. aastal, seeläbi näidates, kuidas on muutunud suhtumine noorsootöösse ja selle sidumisse formaalharidusega. Olulisim on siinkohal pöörata tähelepanu pedagoogika ja psühholoogia osatähtsuse suurenemisele õppekavas, sest kui erialaga alustati siis oli vastavateemalise aine mahuks 24 tundi! Esmalt oli eriala nimi „Laste ja noorte huvijuht“, aastatel 2001 ja 2002 oli lõpetajate diplomil eriala nimeks „Huvijuht – loovtegevuse juhendaja “ ning alates 2003. aastast „Huvijuht – loovtegevuse õpetaja“. Eriala nimesse „õpetaja“ lisamisega võeti küll suur risk, sest õpetaja ametikoht ei ole noorte hulgas väga populaarne , kuid seeläbi jäädi kindlaks põhimõttele, et formaalhariduse süsteemis töötava noorsootöötaja hariduse hulka peab kuuluma ka pedagoogiline ettevalmistus. Hoolimata huvijuhi kutsestandardi loomise katsete läbikukkumisest (või tänu sellele) on selgunud, et parimad huvijuhid lähtuvad nii noorsootöötaja kui ka õpetaja kutsestandardist.
Aastatega on koolinoorsootöötaja kuvand kasvanud ja küpsenud, on hakatud mõistma, et huvijuhid ja noorsootöötajad on teineteisele pigem väärtuslikud koostööpartnerid mitte teineteise vastandid. Läbi TÜ VKA lõputööde ja Viljandis toimunud praktikate on jätkuvalt leitud kitsaskohti huvijuhtide ja lapsevanemate, huvijuhtide ja koolisiseste süsteemide koostöös, kuid üha enam on märgatav positiivne areng. Üheskoos on jõutud arusaamisele, et mõlema poole arengu jätkumiseks on parimaks mooduseks viia läbi mitteformaalseid koolitusi ja osalusprojekte. Üheks olulisimaks teemaks on tõusnud laste ja noorte kaasatuse ja osaluse suurendamine ning neile selleks õigete võimaluste tutvustamine ja loomine. Koolil kui formaalse hariduse eestvedajal saab selles olema aga jätkuvalt suur roll.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kool kui väike ühiskonna mudel, kus lapsed, noored ja täiskasvanud igapäevaselt peavad koos arenema ja töötama, on üheks põhiliseks kohaks, kus saab ennetada ja lahendada paljusid ka väljaspool kooli esilekerkivaid küsimusi ja probleeme. Ning seetõttu on kool noorsootöötajale ideaalne koht.