TOOTMISE PLANEERIMINE JA ETAPID (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ärijuhtimise õppekava
TOOTMISE PLANEERIMINE JA ETAPID
Referaat
Õppejõud:
Mõdriku 2018
Planeerimine on ettevõtte tulevaste eesmärkide ja nende saavutamiseks vajalike meetmete ja ressursside paika panemine . Lähtuvalt ajahorisondist eristatakse pikaajalist planeerimist, keskmiseajalist planeerimist ja lühiajalist planeerimist. ( Riives , Lavin, 2014, lk 43).
Äri- ning tootmisprotsesside juhtimine ja planeerimine on tootmisele orienteeritud ettevõtete üks põhitegevustest. Tootmisplaani realiseerimiseks on vaja tootmist planeerida ehk määrata kus, mida ja millal teha. Tootmisplaanis jagatakse tellimused ajaliselt tootmisallüksuste vahel eesmärgiga tagada toote üleandmine kliendile. Tootmine peaks kulgema tõrgeteta, ressursse säästvalt, mitte tekitama tarbetuid kulutusi ning tagama toote kvaliteedi. Seetõttu tuleb tootmist asjatundlikult korraldada. (Riives, Lavin, 2014, lk 39).
Planeerimine hõlmab endas mitmeid tegevusi, näiteks: väliskeskkonna olukorda, faktorianalüüsi ja prognoosimist; eesmärkide saavutamise alternatiivide formuleerimist, hindamist ja optimeerimist strateegilise turunduse staadiumis ; plaanide koostamist ja täideviimist. Plaanid võivad olla probleemsed, komplekssed , lokaalsed, strateegilised , taktikalised või operatiivsed . Planeerimine on eriti keerukas, kui ettevõte asub aktiivse innovatsiooni staadiumis, kus toimuvad kiired muutused määramatuse olukorras. (Kabral, 2003, lk 173)
Planeerimisülesanneteks tootmissüsteemis on:

firma tulevikku suunatud optimaalse strateegia valimine,

firma püsiva arengu ja toimimise tagamine,

uue innovaatilise toodangu portfelli moodustamine,

innovaatilise tegevuse eesmärkide struktureerimine,

plaanide täitmise komplekssuse tagamine,

organisatsiooniliste, tehniliste, sotsiaalmajanduslike meetmete formuleerimine plaanide täitmise tagamiseks,

plaanide täitmise tagamine ülesannete, täitjate, ressursside, tähtaegade, kohtade ja kvaliteedinäitajate järgi,

plaanide täitmise stimuleerimine.
Plaanimise põhiprintsiipideks on:

• strateegiliste ja taktikaliste plaanide järjepidevus
  
• plaanide sotsiaalne orienteeritus
  
• plaanimise prioriteetide määramine tähtsuse järgi
  
• plaaninäitajate adekvaatsus
  
• plaanitavate parameetrite kooskõlastus väliskeskkonnaga
  
• plaanide variantsus
  
• plaanide stabiilsus
  
• plaanide majanduslik põhjendatus
  
• plaanimissüsteemide automatiseeritus
  
• tagasiside olemasolu plaanimissüsteemis. (Kabral, 2003, lk 173)
  

Riives ja Lavin (2014, lk 40) jagab tootmise põhiprotsessi järgmiselt:

ettevalmistus – selle käigus kindlustatakse tootmine vajalike materjalide ja teiste ressurssidega;

transport – peetakse silmas eelkõige ettevõttesisest materjalide liigutamist ühest punktist teise;

ladustamine – tootmisega seotud materjalide hoiustamine erinevate valmistamise etappide vahel;

valmistamine – toimub materjalile lisandväärtuse andmine läbi muundusprotsessi.
Tööstusettevõtte põhitootmise eristab Kabral (2007, lk 111) järgnevalt:

Ettevalmistus staadium – selles staadiumis valmistatakse ette materjal ja tooraine edasiseks töötlemiseks. Sinna alla kuulub puhastamine, kuivatamine, tükeldamine, komplekteerimine ja toorikute valmistamine

Töötlemissaaduim – antaks lõplikud mõõtmed, kuju, koostis ja omadused.

Koostamisstaadium – ühendatakse detailid valmistoodeteks

Viimistlusstaadium – toode saab lõpliku kuju, katsetatakse ja reguleeritakse toodet.
Tootmisprotsessi plaanimisel püütakse ette näha ja võimalikult arvestada tootmise käigus tekkivaid probleeme, kõiki otsuseid, mis on seotud jooksva tootmisplaani realiseerimisega, kasutades olemasolevat sisseseadet ja tööjõudu. Selle aluseks on asjaolu, et tootmisprotsess koosneb osaprotsesside süsteemist ja tehnoloogilistest protsessidest. Tootmisprotsessi planeerimine on tehnoloogiliste operatsioonide jaotamine seadmetele, arvestades töötlemiseks vajalikku aega. ( Okk, 1996, lk 54).
Tootmisprotsessi võib liigendada etappideks valmistamisprotsesside iseloomu ning järjestust arvestades. Tootmistegevused liigendame järgmisteks etappideks: varustamine ja laomajandus, toorme ja materjalide ettevalmistamine, töötlemine, viimistlemine , koostamine, reguleerimine ja kvaliteedi kontrollimine, komplekteerimine ja pakkimine, lähetamine. ( Okk, 1996, 71).
Strateegiliste ja taktikaliste plaanide järjepidevus eeldab, et lühema perioodi plaanide osad kattuvad pikema perioodi plaanide vastavate osadega. Ajaperioodi lühenedes ülesanded ja näitajad muutuvad konkreetsemaks ja näitajate arv suureneb. Plaanide kvaliteedi määrab kasutatavate näitajate kogum, kasutatavad planeerimise meetodid ja plaanija oskus saavutada plaanitavate ja tegelike näitajate võimalikult täpne vastavus. Mida keerukam on plaanimise objekt ja pikem plaanimisperiood, seda suurem on plaanitavate parameetrite hälve.
Plaanide kvaliteetide tõstmiseks saab:

• kasutada juhtimisalaseid teaduslike meetodeid
  
• rakendada plaanimise põhimõtteid
  
• tõsta plaanimisel kasutatava informatsiooni kvaliteeti ja metoodilist kindlustatust
  
• stimuleerida plaanimise kvaliteedialast tegevust.
  

Eelpool nimetatud tegevusi on praktikas raske täita, sest see nõuab kõrge kvalifikatsiooniga plaanijaid, kvaliteetseid lähteandmeid või nende prognoose, tehnilisi vahendeid, aega. Mitmeid teadusliku lähenemise meetodeid ja printsiipe saab rakendada ainult olulise ja kallite toodete planeerimisel. (Kabral, 2003, lk 173)
Ressursside planeerimisel võib kasutada erinevaid rõhuasetusi, meetodeid ja võtteid. struktuurne lähenemine võimaldab hästi põhjendada ressursside eraldamist. Ressursside jaotamise põhikriteeriumiks on probleemi aktuaalsus ja ressursside kasutamise efektiivsus. Kui ressursside planeerimisel lähenetakse turunduse
seisukohast , siis peetakse prioriteetseks plaanitava toote kvaliteeti ja täitjate huvid on suuremad plaanija huvist.
Tootmise planeerimise meetodid on: intuitiivne meetod, graafiline meetod, matemaatiline meetod. Intuitiivne meetodi põhjaks on juhi kogemus, oskused leida kompromisse erinevate näitajate ja eri teenistusi esindavate vaadete vahel organisatsiooni sees ja väljas. Sageli töötatakse aastast aastasse nii nagu on harjutud.
Graafilised ja tabelmeetodid on populaarsed , sest need on lihtsad. Neid on palju ja need on odavad, aga nad ei anna optimaalseid tulemusi. Ülejäänud meetodid eeldavad tunduvalt paremaid matemaatilisi teadmisi ja seetõttu ei leia igapäevaselt palju kasutust .
Plaanimise sammud on:

määrata nõudlus

määrata tootmismaht

leida tööajakulud, töötajate palkamis- ja vallandamisekulud ning varude hoidmiskulud

analüüsida variante

võtta vastu otsus iga ajavahemiku kohta eraldi. (Kabral, 2003, lk 180).
KASUTATUD KIRJANDUS
Kabrla, H.-E. (2003). Tootmiskorraldus . Tallinn: TTÜ Kirjastus
Kabral H.-E. (2007). Tootmine ja operatsioonijuhtimine. Tallinn: TTÜ Kirjastus
Okk U.-R. (1996). Tootmismajandus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Riives J., Lavin J. (2014). Tootmise korraldamine. Tallinn: AS Atlex