Toomas Nipernaadi - mis mees ta on? (1)

Toomas Nipernaadi – mis mees ta on?
August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi ” peategelane tunneb kevade saabudes suurt tungi kodunt ära minna, rändama mööda Eestimaad, ilma igasuguse tagamõtte ning kindla sihita, teha mõned sammud väljapoole seda igapäevast eluteed, mida enamus käivad. Talve tulles aga kustub temas see viimane tuluke ning tahtmine rännata, ta langeb kokku kui loodus, mis mattub paksu lumekihi alla ning enne kevadet ei ole näha ühtegi värvi ning sära. Päike, selle soojus , energia – need on tema tugi, eluallikad, põhjus, miks ta üldse elab. Ja kas peakski elult midagi enamat tahtma ?
Toomas Nipernaadi, pealtnäha lihtne, keskealine mees, kaabu peas, kannel kaenlas ning vile suus , rändamas mööda tundmatuid teid, ei olegi nii lihtne kui teda pidada võiks. Mõtlen ja üllatun, kuidas saab üks tegelane olla ühtaegu nii salapärane ja enesestmõitetav, nii keeruline ja samal ajal ka nii lihtne. Hüppas muudkui talust tallu nagu linnuke ühelt oksalt teisele ning tundis end ükskõik mis ,,oksale’’ sattudes koduselt.
Üks külg, mis Nipernaadi nii raskestimõistetavaks teistele tegelastele tegi oli ilmselt see, et ta oli suurepärane valede väljamõtleja. See, mida ta inimestele seletas, oli midagi tõe ja vale vahepealset, fantaseeris. Kuna aga oli Nipernaadil vägagi värvirikas fantaasia , sattus ta tihti huvitavatesse olukordadesse. Oskas väga hästi hetkega kehastuda kellekski, kes ta tegelikult polnud. Mees oskas niivõrd hästi kõiksugu rollidesse sisse elada, et ise jäi justkui uskuma enda sõnu. Aga nii vist ongi kõige kergem valetada, kui sa ka ise usud seda, mida räägid. Peale luiskamise oli Toomas ka väga suur romantik ning naiste võrgutaja, kuigi ta midagi kindlat, näiteks seksuaalset rahuldust neilt sugugi ei soovinud. Rääkis neile maad ja ilmad kokku, lubas kõike, mida nood õnnetud tütarlapsed tol hetkel nii väga ihkasid, pani endasse armuma ning järgmisel hetkel oli kõik vaesekeste unistused purustanud ja lihtsalt lahkunud nende elust. Mis inimestest pärast tema lahkumist sai, meest enam ei huvitanud, sammus aga rõõmsalt edasi ning ei vaadanud kordagi tagasi, sest minevik teda ei huvitanud. Tundis end pigem hästi, kuna sai nende elupäevad, olgugi, et vähesed, põnevamaks muuta. Sai ära näidata, et elus on veel midagi peale laiskuse, raha, sellega kaasneva ihnuse ja sooja, pehme voodi. Elus on armastus, kuhi võimalusi ning kaunis maastik .
Tundub nagu oli Nipernaadi üks maailmaparandaja – äratas inimesed nende unest, rebis lahti igapäevaelu raamidest. Näitas neidudele armastust ning, et kõik on elus võimalik, kui vaid sellesse uskuda . Kuid tegelikult tõi Toomas Nipernaadi ka päris palju kahju, kord materiaalselt, kord emotsionaalset või siis hoopis mõlemat korraga, ehkki alati mitte tema enda käte läbi. Kui nüüd meelde tuletada pärdiku lugu, kuidas mehe pärast raiuti terve kuhja puid maha, et looma kätte saada või kuidas Küüp lõhkus joobnud olekus tosin nõusid, et Nipernaadile lähemale pääseda, sest too oli närvi ajanud baarimeest oma sookuivatusjutuga. Ja loomulikult, sookuivatus, kas mitte ei matnud vesi lõpuks hoopis kõik heinamaad enda alla. Kuid ei, Toomas Nipernaadit ei saa kurjategijaks nimetada, ta tahtis ainult head ja ei midagi muud. Kõik puhtast südamest. Kasutas ära kõik jumala poolt loodud jäsemed, ajurakud ning lahke südame, et teistel oleks hea. Tegutses teiste meeleheaks, ise sellest mingisugust kasu saamata, nii hea ta oli, see Nipernaadi.
Peategelane on kui põgenenud hing, kes otsib oma kohta, seda õiget paika, kuhu end sobitada. Kuid tundub, et hoopis ülejäänud rahvas on eksinud , jäänud toppama enda rutiinsesse eluviisi ning ei taha sealt välja tulla, teha elus kõrvalehüppeid, nad justkui ei julgeks, kuigi hing nii väga sooviks. Nii püüabki mees äratada inimesi unest, sest talv on see aeg, kus tõmbud kerra, poed enda paksu naha alla ja magad nagu karu talveund seal oma koopas , teisi märkamata. Vähemalt nii arvas Nipernaadi, sest romaaniski seletas : ,,Ütlesin sulle juba algul, kui tuleb talv, viskab issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähematki asja.’’ , ,, Ent talve tulles langeb kokku mu uhkus, mu mõttes kustuvad lõõmadena, olen vaik üks vananev mees, üks kodanik neljakümnetes aastates, kõlvuline vaid igapäevase elu elamiseks.’’ Ja nii ka päriselus, kui mitte kõigi , siis väga paljudega. Suvel tärkab tunne nagu teeks kõik asjad maailmas ära, käiks kõik kohad läbi ning talve saabudes istuks kodus, naudiks enda tekialust ning tassi sooja jooki ning mõtleks tusaseid mõtteid kuni üks päikesekiir tuleb läbi akna ning tunned end jälle elujõulisena, valmis uuteks rännakuteks.