"Toomas Nipernaadi" (2)

August Gailit „Toomas Nipernaadi “
Toomas Nipernaadi alustab enda rännakuid suvel, et koguda inspiratsiooni oma teoste jaoks. Tema rännakud kestavad kuni esimene lumi maha tuleb ja tema naine ta üles leiab ning koju tagasi viib. Kindlat aastat teoses määrata ei saa, kindlaks saab teha ainult aastaaegu ja nende vaheldumist.
Tegevuskohad on vahelduvad. Nipernaadi rändab mööda Eestimaad ringi ilma kindla sihita, kuid äratuntav on Lõuna-Eesti loodus ja ka Peipsi järve äärne eluolu.
Toomas Nipernaadi on kirjanik, kes rändab suvel mööda Eestit ringi, et leida oma teoste jaoks inspiratsiooni ja allikaid ning prototüüpe, millest või kellest kirjutada. Romaan algab sellega kuidas ta luiskab ennast parvepoisiks (autori sõnade kohaselt Nipernaadi ei valeta vaid luiskab) ja ta kohtub Lokiga, kes on vaene talutüdruk. Kui Nipernaadi räägib Lokile sellest kus ta käib ja mida ta teeb tahab tüdruk, et Toomas Nipernaadi ta kaasa võtaks kui ta ära läheb. Kuid Nipernaadi ei sõitnud minema vaid jäi Loki ja tema isa, vana Kudisiimu juurde. Sel ajal kui ta nende juures viibib parandab ta nende hurtsiku ära ja toob isegi mullika lauta. Kui Nipernaadi hakkab ühel õhtul ära minema ja lubab Lokile, et ta tuleb tema juurde tagasi ning tahab selle kinnituseks isegi oma kandle ära kinkida, tuleb Nipernaadi parvele tüdruk, kuid see pole Loki vaid tema kuri naabritüdruk, kes tahab temaga kaasa sõita. Kui Nipernaadi tema ära tundis hüppas ta jõkke ja jätkas oma rännakut.
. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor , parvepoiss, taluperemees, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil tema jaoks õige koht.
Tegelased:

• Toomas Nipernaadi – ta on nagu aastaajad, kui suvel on ta ilus noormees siis talve saabudes muutub ta üha vanaks ja väsinumaks. Tema vanust on raske määratleda, sest ka see tundub muutuvat sellega kuidas aeg talve poole liigub. Toomas Nipernaadi on paratamatu romantik . Ta ei taha inimestele haiget teha, ta lihtaslt tahab neile näidata, et nende elu, ükskõik kui vaene see ka poleks, on ilus ja täis armastust.
  

Kõrvaltegelased:

• Inimesed, keda Toomas Nipernaadi oma rännakutel kohtab.
  

Loki, Joonatan, Peetrus , Paulus, Milla , Tralla, Anne-Mari, Küüp, Kadri , Kati, Jaak ja Jaan Lõoke, Maret , Inriid
Maret – vist ainus tegelane, kellega Tomas Nipernaadi tundis hingesugulust, ainuke kellega ta sarnane oli.
Raamatut võib tõlgendada mitmeti : lustakas lugu ühe kirjaniku seiklustest; häbenematu lugu südametu mehe loendamatutest südamemurdmistest ja õigustamatu julmusest; imeline maailm ja sellest arusaamine läbi Toomas Nipernaadi silmade ( Üks räptsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!); lugu päevaliblikast, kes ei võta elu tõsiselt – kõik need tulevad erinevates novellides erinevalt esile ja lugeja saab käsitleda raamatut nii nagu talle just meeldivam on.
Tsitaadid:
“Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.” Toomas Nipernaadi
„Oma leib on ikka küla leivast magusam.“ Liis
„Igast hobusest saab koormavedaja, kuid mitte iga hobune ei vea piitsata.“ Maret