TOOMAS NIPERNAADI 2 peatükki (0)

PARVEPOISID
Selle novelli peategelased on Loki ja tema isa Silver Kudisiim (nad on vaesed ja alandlikud) ning Habahannese talu vana peremees ja tema tütar Mall (nad on rikkad, kõrgid ja uhked ). Tegevuse asukoht on Mustjõgi ja selle ümbrus (okaspuumets, rabad, sood ). Novellis ütleb jutustaja, et harva eksib sinna mõni kütt või rändaja, sest seal ei ole ei inimesi ega elamuid. Kohalikuks kevadiseks „suursündmuseks“ on jääminekuajal kaugematest küladest ja linnadest tulevate parvetajate sõitmine hõisete saatel mööda jõge mere poole. Nii novell algabki kevadise jäämineku kirjeldusega. Tihtipeale käivad omavahel mitte suhtlevad Mall ja Loki jõe kallastel vaatamas, kas parvepoisse juba ei ole tulemas, seekord tulevad nad kuidagi eriti kaua aega. See aasta on veel iseäralik selle poolest, et parvepoisid ei tee peatust, neil paistab kiire olevat. Peatumiskoht on olnud jõukamate Habahanneste juures, kust nad ostavad leiba ja piima ning lõõgastuvad, mängides harmoonikat*. Kui Mall on parvepoistega palju suhelnud ja tihtipeale ka linnas käinud, siis Loki on vastupidi väga paikne ja pole parvepoistega suhelnud, selle eest hoiatab teda ka konservatiivne isa.
Ühel päeval märkab Loki jõel oskamatut parvetajat, kes näeb parve juhtimisega suurt vaeva, see on Toomas Nipernaadi , kes vastandub teistele parvepoistele sellega, et tal on palju aega: „Issandal on palju päevi ning mul on aega veelgi rohkem!“ Tema teeb ka ainsana peatuse kaldal, veetes esimese öö parve peal taevasse vaadates. Ta tunneb kevadeti iga loodusilmingu vastu suurt huvi, vaimustub kõigest. Kui Nipernaadi kahe püütud haviga ühel päeval Kudisiimu onni sisse astub , pajatatakse talle muuhulgas ka Habahannese rikkuse päritolu, nooruses olevat ta olnud pätt, siis aga ostis kord Riia turult puugi ja rikkus tuligi vilja näol majja. Puuki oli endale proovinud osta ka vana Kudisiim, kuid teel Riiga astus ta läbi Lagriküla kõrtsist, kus kohtas rätsep Tokkroosi, kes veenis teda nii kaugele mitte minema, vaid otsima selle tegijat kodukandist. Tokkroos ise nõustus puuki valmistama.
Rätsep teeb vanale Kudisiimule puugi, mille tegemisel kasutas ka süsi***, mis süütas vanamehe vankri põlema. Vana Kudisiim ei saanudki teada, kas rätsep oli muidu suli või oskas ta puuke teha, saamata tal see aga jäi. Selle peale ütleb Nipernaadi vana Kudisiimu tütrele Lokile, et ta tunneb, kuidas ta peab Lokile ühe puugi annetama, et tal on neid kodus palju ja need sigivad , nii saab neid veel rohkem olema. Loki märkuse peale, et puuk on käsitöö ja nad ei sigi, võtab Nipernaadi eksiarvamuse omaks ja mõtleb Lokile anda alguses kaks, et need tooksid onni esialgu mullika ja seapõrsa. Seejärel räägib Nipernaadi Lokile tema elust, kuidas ta seal vaikselt üksildasena elab ja kas tal pole nõnda igav olla, ei ole seal ju ei nooruse vallatusi ega midagi huvitavat. Mõtiskledes pakub ta välja, et peaks õieti tema sõbraks hakkama ja sinna jääma. Järgmise mõtteavaldusega pakub ta juba välja, et ehk peaks Loki hoopis temaga kaasa tulema , et neiu näeks maailma, mis on küll muuhulgas ka jälk ja patune, kuid samas soovib, et Loki jääks sellest siiski puutumata.
Nipernaadi jäi Kudisiimude juurde mitmeks päevaks, tegi onnis parandustöid ja uitas ringi. Vestluste tõttu Nipernaadiga ihkab Loki aina rohkem temaga koos oma kodukohast ära minna. Nipernaadi ehmub selle peale ja seletab, et tal ei ole tegelikult puuke kodus, ta ütleb, et ta on vaene. Järgnevalt seletab ta, et see ei ole ikka päris tõsi, et ta vaene on, et midagi tal ikka on. Seejärel ütleb ta, et ta ei olegi parvepoiss, kuid pakub välja võimaluse, et ta sõidab parvega mereni, võtab sealt ühelt juudilt palga ja tuleb tagasi. Loki ütleb, et ta usub küll, et Nipernaadi tuleb tagasi, mille peale mees väga rõõmsaks muutub, et ta tema lugu usub.
Ühel päeval tuleb naaber vana Habahannes Kudisiimude majja parvepoissi enda juurde meelitama, praalides, et ikka tema juures käiakse, kus on parem ja lõbusam olla, kus on rikkused, ähvardades lõpuks isegi koera järele saata, kui Nipernaadi tema kutse peale naerdes hoopis murule istus. Ilmselgelt tundis ta kadedust, et ükski parvepoiss sel aastal tema juures ei peatunud. Kui Habahannes uhkustas oma rikkusega, siis Nipernaadi väitis talle vastupidist, näidates, kuidas ta on hoopis vaene (näiteks pole ta suutnud isegi mullikat naabrile annetada) ja luisates kui suured rikkused tal enesel on. Habahannes läks selle jutu peale väga vihaseks ja ta lubab muretseda selle eest, et kiidukukk lapikuks lüüakse. Jõudnud koju, hakkab vana Habahannes tütre mõjutamisel kahtlema – võimalik tõesti, et Nipernaadi ongi rikas, ehk olid ka need parvepoisid, kes enne teda kiiruga mööda läksid, tema alluvuses. Nii läheb ta tagasi Nipernaadi juurde lepitust otsima ja kutsub viisakamalt Nipernaadi endale ja tütrele külla. Nipernaadi naaseb nende juurest mullika ja riidekompsuga, öeldes Lokile, et Habahannese puuk tõi Lokile need asjad, mille peale tüdruk oli väga rõõmus. Vana Kudisiim on aga pidevalt Nipernaadi ja muu suhtes kahtlev.
Ühel päeval jõuab kätte aeg, mil Nipernaadi teatab, et õhtul ta lahkub, sest on aeg edasi liikuda . Alguses ütleb Nipernaadi kui möödaminnes, et Lokil pole vaja kurvastada, varsti on ta tagasi. Pärast seda jutuajamist käis aga Mall Lokit mõjutamas, nimetades Nipernaadit petiseks, nagu ka teisi parvepoisse, kes mõne aja pärast tüdruku hoolimatult hülgavad, nagu tema enesega on mitmel korral juhtunud. Nipernaadi saab teada, et Mall on teda mõjutanud ja lubab selle peale Loki endaga kaasa võtta. Õhtul astubki Nipernaadi parvele ja seal on ka tüdruk, kuid mõne aja pärast selgub, et tegu on Malliga, ta oli mõjutanud Lokit mitte minema, nimetades Nipernaadit taas petiseks. Mõne hetke pärast tuleb välja ka Malli enese üksildus ja meeleheide, kui ta palub Nipernaadil end kaasa võtta aastaks, nädalaks või kasvõi ainsaks ööks. Nipernaadi vihastas teda petiseks nimetanud tüdruku peale nii, et võttis oma asjad, astus parvelt kaldale ning lükkas parve koos tüdrukuga keset kiire vooluga jõge. Nõnda lõppeb see novell.
PÄEV TERIKESTE KÜLAS
Novell algab ühe maastiku kirjeldusega. (Üldse on Gailiti siinsetes novellides palju loodusobjektide nimetamisi: näiteks sumbkingustik, vaarastik, sulglohustik, joovik, küüvits, sugassõnajalg, soopihl.) Kirjeldatakse ka ühte meest, Madis Parvit, kes on ihne mees, kes tahtis aina laiendada oma mõisa piire , ümberkaudsed talud ja väiksemad kohakesed, isegi sood ja rabad said üksteisejärgi temale. Endale ehitas ta häärberi, kuid nähes kui kulukas see oli, jättis ehituse pooleli ja elas üksi seal ühes suuremas ruumis kägisevas voodis. Tal oli üks tütar Kadri , kes elas linnas, ta oli isaga tülis ega suhelnud temaga. Ühel sügisööl Madis tapeti linnas ja Kadri tuli maale elama. Kui alguses käis ta siin ringi kui daam peentes riietes , siis varsti oli ta juba lihtsates rõivastes kui lihtne inimene, kes pole linnaelu näinud. Ta oli suurt kasvu, kondine, laiapuusaline, paksujalgne, tal oli lai ja vormitu nina, suured lapselikud silmad. Külastanud ka kohalikku kirikukogukonda lubas ta elada lihtsat elu. Kadri Parvil oli üks suur nõrkus, ta ei suutnud ühelegi mehele öelda „ei“, kui too tema poole kasvõi korrakski pilgu heitis. Iga kord, kui ta kellegagi koos oli öö veetnud, soovis ta selle mehega linna sõita ja kirjutada tänutäheks tema nimele väikse talukoha, selleks, et mees ei kiitleks veedetud öö pärast ega irvitaks salaja tema üle. Uued hooned aina kerkisid, Kadri mehed aina ehitasid . Kadri sünnitas aina lapsi ja valitses mõisa.
Kui lapsed jõudsid karjas käimise ikka, viis Kadri lapsed mäekingule ja näitas eemal asuva maja suunas, ütles, et seal elab sinu isa, andis kaasa raha ja kirja ning saatis ta sinna elama. Kui laps ei tahtnud minna ja nuttis, siis vihastas ta ja sundis ikka minema. Igal aastal sündis talle laps, uued majad kerkisid üha enam ta mõisale lähemale. Ühel päeval tuli ta juurde kirikuhärra, kes kurtis, et palju-palju on neid sohilapsi, keda tema kogudus arvele peab võtma. Kadri lubab oma eluviisi parandada. Hiljem astub jumalamees ta juurest välja õnnelikuna, liigagi õnnelikuna (lk 222), mida ta kahetsema hakkab.
Kadri jätkas aga vana eluviisi ka järgnevatel aastatel, ta lahkus häärberist, kolis oma voodiga kõrtsi ja hakkas seda pidama . Seal kohtas ta ühel päeval Martin Vaiglat, kes maksis kõrtsi eest (teised ei olnud oma elamise eest maksnud), kelle lapse ta endale alles jättis. Kadri kolis suure viljapuuaiaga häärberisse. Suurtel pühadel kutsub Kadri kokku kogu küla, siis vaatab ta enda ümber ja püüab mõistada, milline laps on tema oma, mis on nende ja nende isade nimed, osad ta tunneb ära, osad mitte. Ta on juba 63-aastane, endiselt tegus ja energiline . Kokku oli ta sünnitanud 12 poega ja 2 tütart. Aeg-ajalt tehti ta suunas solvavaid märkusi tema eluviisi pärast. Aastad läksid ja Kadri ei tundnud uute inimeste kombeid, ta tegi ringkäigu oma kunagistel maadel, trügis majadesse, nii et tema eest neid lausa suleti. Tuli välja, et paljud tema kaasealised on kas küüru vajunud või ära surnud, kõik kohad puha tundmatuid inimesi täis. Martin Vaiglaga ei ole ta kordagi rääkinud pärast kõrtsist ära kolimist häärberisse.
Ühel päeval jõudis kätte Terikeste häärberis suurpäev: Kadri Parvi saab 70 aastat vanaks, tema pojal Toomasel on laulatuse eelpäev ja samas korraldatakse ka Meos Martini pojapoja ristsed, mille puhuks on külla tulemas uus köster. Vana on ära surnud. Majas käib kibe töö tegemine, üksteist soovitakse üle trumbata: kes teeb paremini, kes teeb rohkem. Kõik plaanid mõeldakse läbi, ka turvaplaan on korralikult koostatud, nii kui keegi lärmama hakkab, nii läheb valge lindiga mees ta juurde ja sunnib korrale. Kõik on juba valmis, kui oodatakse veel köstrit, kes ei taha ega taha tulla. Külalised ja korraldajad on närvilised, Kadri mõtleb salmikese ise ette lugeda, kuid sellest ei tule midagi välja. Lõpuks hüütakse rõõmsa häälega, et köster tuleb. Köstriks peeti paarkümmend päeva koos Taavet Joonaga teel olnud Toomas Nipernaadit, kes on kaua kõndinud ning tööd ja ulualust otsinud. Nad on juba kolmandat päeva söömata.
Nipernaadile jooksid külalised kohe vastu ja valasid ta rõõmuga üle. Mõne hetke pärast luges juba Nipernaadi salme, tegi toimingud , mida temalt sooviti ja istus kaua nälginult söögilauda. Nii Joona kui ta ise taipas , millisesse täbarasse olukorda nad olid sattunud. Kõikjal nende ümber oli palju tugevaid mehi, sealt puhtalt pääsemine paistis lootusetuna. Mõlemal oli õige pea ärevuse tõttu söögiisu läinud, nad ainult rüüpasid alkoholijooke. Kui aga Nipernaadi vahepeal jutusoonele sattus ja ta rolli sisse elas, siis hakkas ta end isegi hästi tundma, kuni selle hetkeni, mil Paasoru vana kellamees Aado Särn uuelt köstrilt sõna tuli tooma, et uus köster tuleb alles järgmisel päeval, jääb päevakese hiljaks . Kõigile sai teatavaks, et Nipernaadi ei ole köster. Joona teatas puhtsüdamlikult, et nad on jah, vaid hulkurid ja tegid natuke nalja , mida ei tasu tõsiselt võtta. Kohale tulnud ei suutnud aga nalja mõista, eriti kuna nende suur hulk raha ja vara oli ära kulutatud ning tseremoonia asemel oli toimunud avalik mõnitamine. Algas rüselus, mis kasvas üles üldkakluseks, kus rahva sekka visati seda, mida visata andis, kõik lõid kõiki.
Joona ja Nipernaadi olid peitu pugenud. Osa külalisi hakkab oma vara päästma ja toitu kokku koguma, et neid ära viia. Aeg-ajalt tundub, et valeköster on üles leitud, kuid ikka tuleb välja, et see on keegi muu. Kadrile oli Joona meeldima hakanud, ta leidis poisi aianurgast üles, kus ta kivide vahele end peitnud oli. Temagi oli kannatada saanud. Kadri viis ta enda juurde, hüüdis karmilt õue peale, et pidu on lõppenud ja kaitseliitlased tulevad ja viivad ära iga viimase kui lärmaja, kui mäsu kohe ära ei lõpe. Nii viimaks kõik vaibubki. Nipernaadi oli minema pääsenud, istub jõe ääres ja hoolitseb oma haavade eest ning mõtleb: too seal oligi Terikeste! Nõnda lõppeb see novell.