Tööjõuturg (1)

Eesti tööjõu turg ja tööjõu konkurentsivõime
Eesti majanduses on viimase paari aasta teravaimaks küsimuseks saanud tööjõuprobleem. Viimasel ajal pole möödunud nädalatki, kui meedia ei annaks teada järjekordsetest mustadest stsenaariumidest Eesti majanduses, firmade ja tervete tööstusharude arengut aeglustavatest tööjõupuudusest tingitud sõlmküsimustest. Praegusel ajal on Eestis tööjõudu selgelt vähe ehk teisisõnu nõudmine ja pakkumine pole tasakaalus. Lõpptulemuseks on üleostmine. Räägime kogu aeg siin tegutsevate ettevõtete tööjõuprobleemist, kuid oleme unustanud, et õige pea võime kaotada olulised investorid , kes sooviksid küll Eestisse investeerida, kuid tööjõu puudumisel seda ei tee. Peamisteks probleemideks on, et kust leida tööjõudu ja kuidas tõsta tootmise efektiivsust.
Eesti esmane probleem ei ole odav tööjõud, vaid arenduskeskuste puudumine. Kuni meil pole konkurentsivõimelist toodangut, tehnoloogiaid loovaid arenduskeskusi ja müügivõrku ning siin töötavad ettevõtjad pole huvitatud arendustegevusest ja toodangust, jäämegi rahvusvahelises tööjaotuses odava tööjõu maaks. Ja seni, kuni seda oleme, on odav tööjõud meile eelis. Meie palgad määrab ära positsioon rahvusvahelises tööjaotuses. Kuivõrd meil täna pole ühtki piisavalt võimsat arenduskeskust ja müügiorganisatsiooni ning pole näha nende peatset tekkimist, on meie teine valik väärikama koha võitmisel tõsta samm-sammult tööjõu kvaliteeti ja suurendada Eesti usaldusväärsust. See eeldab paremat haridussüsteemi ning paremat mainet.
Tööturu olukorra paranemine peab algama haridus - ja kutseharidustaseme tõusust, mille osas on viimasel ajal märgata positiivset suhtumise muutumist. EKI poolt koostatud ja EAS-i tellitud Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamat põhineb Šveitsi instituudi IMD maailma konkurentsivõime uuringu andmetel. Selle kohaselt oli Eesti majandus mullu maailma riikide ja arenguregioonide seas konkurentsivõimelt 26. kohal, olles varasema aastaga võrreldes kerkinud kahe koha võrra
Erinevad uuringud Euroopa tööturgude kohta on näidanud, et madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel kasvab harituma tööjõu osakaal ja madala kvalifikatsiooniga tööjõud tõrjutakse järk-järgult hõivest välja. Ka Eesti kohta läbi viidud analüüs on näidanud, et pärast Vene majanduskriisi kiiresti kasvanud töötus tabas eelkõige madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu. Kuigi ka madala kvalifikatsiooniga tööjõu hulk on üldiselt vähenenud, ei ole sama palju vähenenud madalat kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade hulk. Eesti puhul on tänu siirdeprotsessile arengud tööturul olnud tunduvalt kiiremad kui arenenud riikides ning muutuste tulemusena on Eestile iseloomulik nii tööpuuduse kui tööjõu puuduse probleemid erinevatel ametialadel ja regioonides. Viimasel aastakümnel on oluliselt muutunud erinevate inimeste tööhõive võimalused, võimalused enese täiendkoolituseks, kui ka põhiteadmiste omandamiseks.
Tööturu olukorra parandamiseks tuleks otsustavalt korrastada haridussüsteemi. Eesti praeguste tööjõuprobleemide juured peituvad eeskätt haridussüsteemis, eriti sealt väljapaisatavates sõnumites. On vale pidevalt korrutada, et kõik noored peaksid ilmtingimata kõrghariduse saama. Ja veel millise– endiselt on populaarsed diplomid sellistel erialadel nagu haldus- ja ärijuhtimine, kuid turu vastuvõtuvõime on selgelt madalam. Viimaste aastate arengud kõrghariduses on samas pidurdanud kutsehariduse arengut ja tekitanud ressursside ebaühtlase ja ebaefektiivse jaotumise . Riik on panustanud kutsehariduse rahastamisse ebapiisavalt ja selle tagajärjel on jäänud unarusse oskustööliste koolitamine . Riigi eesmärk suunata rohkem noori kutseõppeasutustesse ei ole tulemusi andnud. Seetõttu pole imestada, et enim töötuid on just noorte hulgas. Tekkinud on drastiline olukord, kus turul on kahesuguse haridustasemega tööjõudu: need, kel kõrgharidus, ning need, kel pole üldse haridust.
Kirjeldatud olukord sunnib ettevõtteid tegema lisakulutusi ning suunama täiendavaid ressursse ka koolitusse ja värbamiskampaaniatesse. Kui ettevõte soovib leida sobivaid inimesi, peab otsingusse panustama palju ressursse, kusjuures tegemist pole ainult rahaliste, vaid ka inimressurssidega.
Täiendkoolitus ja töökohal õppimine võimaldavad inimeste kvalifikatsiooni küll tõsta, kuid otsus, kas töötaja osaleb koolitusel/täiendõppes sõltub eelkõige tööandja otsusest, kes võrdleb koolituse kulusid ja tulusid. Koolituskulud on enamasti kõrgemad madala kvalifikatsiooniga töötajate puhul, kuna neile on tarvis sageli lisaks kutseoskustele õpetada ka põhioskusi ja –teadmisi, samas on nende puhul koolitusest saadav tootlikkuse kasv väiksem kui kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate puhul. Siit tulenevalt on ettevõtjad huvitatud erioskuste ja -teadmiste alasest koolitusest, mis seovad töötajaid ettevõttega ja konkreetse tööprotsessi või –sooritusega. Kuigi koolitus näib olevat väga sobilik selleks, et vähendada sissetulekute ebavõrdsust, vaesust , karjäärivõimalusi, näitavad uuringud, et koolituse sagedus ja intensiivsus vähenevad oluliselt, kui inimestel on madal kvalifikatsioonitase või nad on hõivatud madalapalgalistel ametikohtadel. Kuna ühiskonna areng on järjest enam teadmistepõhise ühiskonna suunas, siis tulevikus muutub tööjõu nõudmine järjest teadmiste-oskuste intensiivsemaks ning mitteküllaldane haridus muutub üheks peamiseks takistuseks tööturul osalemisel. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhi sõnul on Eesti senine arengumudel , mis põhineb suhteliselt odava tööjõu tekitatud konkurentsieelisel, ammendumas. Ta arvab , et Eesti kui odava tootmisega maa majandusmudeli aeg on läbi saamas, kui mitte veel täna, siis kohe-kohe. Tema hinnangul oli odaval tööjõul põhineva allhanke tootmine välismaistele suurettevõtetele Eesti majanduse üks arenguetapp, mis tuli paratamatult läbida, kuid nüüd on jõudnud kätte aeg, kus tuleb hakata rõhuma üha suurema lisandväärtusega, teadmistepõhisema ja kallima eksporttoodangu peale.
Üheaegselt kasvavad palgad ning kahanev produktiivsuse kasv viitavad selgelt Eesti majanduse ning ettevõtete konkurentsivõime kiirele kahanemisele. Seda protsessi tugevdab tänane välisinvesteeringute kvaliteet ning ettevõtete seotus odaval sisendil põhinevate tööjõumahukate harudega. Isegi kui viimase kümnendi poliitika jätkamine tähendaks majanduskasvu numbrilise näitaja püsimist lähiaastatel senisel, võrdlemisi kõrgel tasemel, ei kaasneks sellega kvalitatiivset majandusarengut ja majanduse konkurentsivõime suurenemist . Niisugust arengut iseloomustab kõige enam tööstuse madal või kahanev tootlikkus , mille tulemusena ei suuda majandus toota sotsiaal- ja regionaalarengu probleemide lahendamiseks vajalikku täiendavat ressurssi. Elanike reaalsissetulekud on „lukustatud“ enam-vähem senisele tasemele. Kokkuvõttes tähendab see, et Eesti on oma seniseid, suhteliselt odavast tööjõust ja vähemal määral ka kohalikust toormest tulenenud konkurentsieeliseid kiirelt kaotamas. Lisaks on ekspordi kasvutempo peamiselt kvalitatiivsetel põhjustel aeglustumas. Eesti ei valmista piisavalt uusi kõrgekvaliteedilisi tooteid ja teenuseid.
Ettevõtjad peavad peamisteks ekspordibarjäärideks tugevat konkurentsi välisturgudel ning kvaliteetse tööjõu ja tootearenduseks vajalike vahendite nappust. Need kõik viitavad, et Eestil seisab ees süvenev, perifeersele arengule iseloomulik negatiivne suletud arenguring. Probleemile lisab tõsidust asjaolu, et olles kord negatiivsesse arenguringi lukustatud, pole ringi võimalik nö seestpoolt lahti murda. Sellest ringist võimaldab väljuda ainult uus tootlikkuse tõus. Eesti tugevusteks on konkurentsivõime uuringu kohaselt majanduse hea üldseisund ja kiire kasv, samuti tõhus valitsus. Keskmiselt märksa kehvem positsioon oli aga Eestil infrastruktuuri arengus ja äritegevuse efektiivsuses, mis tuleneb töötajate madalast tööviljakusest ja tööturu ning infrastruktuuri nõrkusest.
Eesti tööjõu hind ei suuda enam konkureerida näiteks Aasia riikide odava toodanguga. EAS-i peamiseks eesmärgiks on aidata kaasa Eesti ettevõtete rahvusvahelistumisele, et nad suudaksid oma toodanguga maailma turul läbi lüüa. Peamisteks takistusteks sellel teel on nõrgalt arenenud ettevõtluse infrastruktuur , tööjõuturu vähene paindlikkus ja ka ettevõtete juhtide vähene teadlikkus ning rahvusvahelise ärikogemuse puudumine.
Hetkel on kohalikule turule suunatud tööjõupakkumise kasv aeglustumas ning Eestist väljapoole liikumine on intensiivsem ehk välismaale suundujate arv on tõusmas. See tähendab, et tööjõuvarud on kahanenud ja suureneb pakkumise piirang. Tööturu hõive ja tööpuuduse areng olid 2007. aasta esimesel poolel kooskõlas aeglustuva majanduskasvuga– tööpuudus vähenes ning hõive suurenes veelgi, kuid rahulikuma tempoga. Kohalikule turule suunatud tööjõupakkumise kasv on vähenemas Eestis töötamise võimaluste tõttu. Tööjõu hind kasvas viimasel poolaastal liiga kiiresti. Reaalse tööjõu erikulu kasv on inflatsioonisurvete tugevnemise üks põhjusi. Tööturu avatusega nõrgenes üks paindlikule tööturule iseloomulik lüli: nõudluse vähenedes ei pruugi töötute arv suureneda . See omakorda hakkab survestama tööjõu kui tähtsa tootmissisendi hinda. Arvestatav alternatiiv on minna tööle välisriiki. Ka suurenenud tööpuudusest tulenev surve palgakasvu pidurdumiseks võib osutuda varasemast nõrgemaks. Senine areng konkurentsile avatud sektoris on olnud tootlikkuse kasvuga rohkem kooskõlas. Suletud sektoris seevastu tekitab hindadele avalduv palgatõusu surve rohkem küsitavusi.
Mina arvan samuti, Eestis on üheks oluliseks probleemiks tööjõu puudus. Üha vähem on meil oskustöölisi ning noored pööravad suuremat tähelepanu kõrghariduse omandamisele. Kuna palk on suhteliselt väike ja inimesed pole rahul, siis paljud suunduvad välismaale tööle. Selleks, et meil tulevikus poleks puudust oskustöölistest ja töötajatest üldse, peaksime looma parimad töötingimused ning parandama ka töötajate haridustaset. Peame tegema kõik, et Eesti tööjõud oleks konkurentsivõimeline ja kvaliteetne.