Tod Browningu elu ja looming (0)

Maailmafilmi ajalugu
Tod Browning
Miks keegi ei räägi Tod Browningust, legendaarse "The Unholy three" lavastaja . Milline veider karakter ja filmikeel, mis annaks isegi Dr. Caligarile külmavärinad. Uhkem naistest ja asjadest, ta oli üldisusest erinev. Ta oli ka väidetavalt ühe või kaks korda elus olnud ehtevaras, koos oma teise naise Alicega. Lisaks veel amatöör mustkunstnik. Hollywoody lavastajana oli ta mitte just lemmik oma näitlejate ja kaasmeeskonna seas, mees kes oli mõne jaoks liiga konservatiivne ja teistele jälle liiga jäme.
Beowning on haruldane lind, keda nii harva uuritud. Tema filmid on täis groteskset talneti. Tema kinnisideed nii väljapeetvalt esitletud ja tema aeg mõjub praegu meie maailmast nii lahus olevana.
Poisina oli ta tagaaias showmees, teismelisena liitus tsirkusega, tegi lavatööd ja lõpuks jõudis filmini D.W Griffiti eeskoste all harva vaadates tagasi oma juurtele Louisvilles. Kuskil selle tee peal Browning võttis omale nimeks Tod, mis on surm saksa keeles või siis trikk ja rebane vanas inglise keeles ja hülgas oma vana nime Charles Albert . Kui ta oma lavastaja krajääriga kaugele jõudis ja teda oli märgatud, tundis Tod vähe huvi oma vana kodu vastu. Ta isegi ei läinud tagasi, et osaleda pereliikmete matustel ( sealhulgas ta ema ). Isoleeritud vanaduses oli ta semu oma koertega ja väga väheste inimestega.
Ametlik Hollywoodi ajalugu ei halda industriaalseid ebaõnnestumisi, millest 1930 aastate lõpust Brownile kuulus osa statistikast . Sellest hoolimata tegi ta hulgaliselt õudus - tummfilme, kirjutatud ja lavastatud MGM stuudios koos 1920 ' date aastate kõige mitmekülgsema näitleja Lon Chaneyga. " The unholy three" 1925 on tihtipeale peetud kui parimaks Todi kõigist töödest. Aga " West of Zanzibar " 1928, mis räägib mehe kättemaksust oma surnud naise armukesele ja nende tütrele, keda ta usub olevat nende armastuse vili. Selles filmis kulgeb pidurdamatus suunas tõeline terror. Enamik seal on tagantjärele mõeldes õudsem kui enamus Chanley kuulsamaid filme " The phantom of opera " ja " The hunchback of Notre Dame ", kus teiste lavastajatega ta praktiliselt kustutas oma endanäolised teosed.
Freaksiga sarnaselt algab ka West of Zanzibar´i tegevus tsirkuses, kuid kandub üsna pea üle musta mandri südamesse, kannibalide ja elevandiluu küttide räpasesse maailma. Lugu kõike inimlikku halvavast kättemaksust, mis pimestab tasujat muutes ta lausa kurjuse kehastuseks.Lon Chanley jalutu salaplaane hauduva kättemaksjana on lausa võrratu aga seda on ka kogu lugu ise.
" Dracula " 1931, Browning tegi selle Universalile. See film teenis nii palju, et MGM produktioon saatis Irvin Talbergi välja, et saada Browning tagasi. See oli Browningu suurim hitt , kuigi kaugel veel tema parimast filmist . Järgmisel aastal tuli välja tema meistriteos " Freaks", andes rohelise tule talle Thalbergi poolt ,arvatavasti empaatiast loo erinevate persoonide tõttu: päkapikud, kääbused, habemega daam, hermafrodiit , relvitu naine ja elavad torsod koos jalgadega või üldse puudulike jäsemetega. Kõik mängijad olid reaalsed tegelaskujud.
"Freaks" oli kassaliselt täielik katastroof ning Louis B. Mayer ja tööstus tervikuna ei andestanud seda kunagi Brownignule. Kuigi filmi on käsitletud ja tähistatud alates viiekümnendastest kui kultusteost.
"Mark of Vampire" (1935) märk Browningu praeguseks kadunud tummfilmid Chanleyga: "London after midnight" ja veelgi enam 1936'datest " The Devils doll". Aga kasumid olid vähesed, seega 1939 lõpetas Browning oma lavastajakarjääri filmiga "Miracles for Sale ".
Motiive tema kinnisideedest oli palju: sulid, kopikad, kalliskivid, karnevali seaded, maagia , moonutused ja inetus . Loomalik ilu ja haletsustekitav inetus ( nagu "Freaks"is). Transvetism, veidrad olukorrad, kus isad ja tütred ei tea üksteist. Samuti barokklikud lood kättemaksust või šokeeriv tunnustus. See ei ole mingi võltsitud kollionu stiil, kirjutas Weinberg, vaid puhas garantii , et sisikon läheb tagurpidi .
Kust see kõik pärit on, see stiil? Browningu puhul on kindlasti oluline vaadata tema tsirkuses veedetud päevi ja samuti mängis Saksa ekspressionism suur rolli. Samuti oli üks udune õhtu, kus Browning, endiselt veel Hollywoodi sell, sõitis oma autoga ülekäigul rongi otsa ja võikalt tappis oma toakaaslase, kes istus juhi kõrval esiistmel. Kas see oli see õudus, mille ta uuesti ekraanile manas ja kas see on süütunne, mille tõttu ta on välja töötanud õnnelikud lõpud?
Huvitav, mis oli see mis tegi ta filmid nii mõjuvaks? Ilmselt manipuleerimine häiriva seksuaalse sümbolismiga oli kindel viis manipuleerimaks publiku tähelepanuga. Arvatakse, et Ameerika kodusõja veteranid olid ka üks faktor. Kas vigastatud meeleliselt või füüsiliselt, veteranide vaimu rikutus ühendus Browningu puuetega inimestega. Chaney karakteri kibe raev oli oli toonikuks veteranidele, kes ei suutnud leida enam tööd. Tema metafoorid filmist filmi puudutasid miljoneid , kes võitlesid oma identiteedi nimel sellel hämmastaval sotsiaalsete muutuste rohkel kümnendil.
Tod Browningu "Freaks" on miskipärast rohkem läbi kirjutatud, kui vaadatud film. Siiski hulkurite viimane õhtusöök Bunuels Viridianas on olnud inspiratsiooniks paljudele järgnevatele filmimeistritele. Max Ophus, Fellini, Bergman ja paljud teised on lisanud klippe Freaksist oma filmidesse .
Üks põhjuseid, miks seda teost ei ole näidatud viimastel aegadel , isegi mitte omalaadses repertuaaris , võib olla poliitiline ebakorrektsus. Lõppude lõpuks, mitte nii kaua aega tagasi, Werner Hertzogi " Even dfarfs started small" paralleel pöialpoiste institutsioonist, kes alsutavad mässu oma täiessuuruses guverneri vastu – see film võeti vastu Rahvusvahelises kinos . Freaks on keelatud paljudes riikides ( üle 30'ne aasta Suurbritannias), kui liiga graafiline väljapanek inimestest erinevate raskete füüsiliste probleemidega.
Ometigi Browning, kes jooksis koolist ära, et liituda tsirkusega, kus igasuguseid nö friike esitleti, oli mures selle pärast, et ta veidrad inimobjektid ei muutuks õudsaks ega haledaks . Eesmärk oli pigem näidata neid asjalikuna ja nentida fakti ( ilma suurte plaanideta ja dramaatilise muusikata ). Sa saad näha elavat torsot, ilma käte ja jalgadeta, kes süütab ise oma sigareti ilma abita .
Probleem on selles, et kõik tema kiiduväärt nõudmised olid, et need inimesed oleksid tervenisti inimlikud. Film põhineb ühel Clarence Robbinsi lühijutul ja oli üllatavalt tellitud Irvin Thalbergi poolt ( nooruslik MGM president ) kes oli märganud Browningu Dracula edu. Samuti ka James Whale "Frankensteini" rivaalitsevas Universali stuudios. Seega tuli film segada õudusega, või vähemalt krotestika koos sotsiaalse kommentaariga ühiskonnale ja see on lõplik järjestus, mis tekitas vastuolulisust.
Sisuliselt on see lugu Cleopatrast, ilus trapetsi artist, kelle kääbus Hans, kuigi juba hõivatud teisega tema oma suurusest , on kõikvõimsalt sissevõetud. Tal on armulugu Herculesega, pahatahtlik jõumees, ning ta naerab Hansu üle tema selja taga.
Kui Cleo avastab, et Hans saab väikese varanduse osaliseks abiellub ta temaga, kuid tema tõelised tundes on näha isegi pulmatseremoonial. Hans teab, et ravim mida ta temale annab on mürk. Lõpuks Cleo ja Hercules on tagaaetavad läbi metsa friikide poolt. Hercules tapetakse ja Cleo vigastatakse. Ta saab pool inimeseks , pool kanaks ja vaakub nagu lind.
See kohutav hetk lõpetab filmi, aga seal on veel vähemalt kaks teist lõppu: kui Hans pöördub tagasi oma kihlatu juurde rõõmu kahetsusega, mida ta on kaotanud.
On selge, et Browning tahab jätta meile muljet Herculesest ja Cleost kui atraktiivsetest kaabakatest, tagaajamisstseen tsirkuse artistidega ronimas ja liikumas läbi puidu, see tekitab õudust ja rahutust. Ilmselgelt Cleo ja tema kaaslane näevad neid kui koletisi selles punktis ning samamoodi ka meie.
Veel on jultunuid hetki ja seksuaalseid vihjeid. Nagu siis, kui Venus ütleb kloun Phrosole, et sa oled päris hea laps. Millele teine vastab, et sul on kuradima õigus, et olen, aga sa oleksid pidanud mind kinni püüdma enne operatsiooni. Ja kui keegi suudelb ühte siiamikaksikutest huultele, teine õde näib seda samuti nautivat justkui oleks need tema huuled.
Kuid vaatamata kahtlustele Browningu filmid on õnnestunud selle koha pealt, et nad on liigutavad, poeetilised ja tõeliselt õrnad. Nee olid kahtlemata enne oma aega ja keegi ei korranud seda. Tänapäeval tundub see kui hävitusrelv füüsilise puudega kultuuris, kuid on ka erakordne austus selle kommuuni vastu, kes olid valmis välja astuma ja esindama neid kõiki kirevad karakterid.